Komeet nimega Ursula
Äsja kinodesse jõudnud mängufilmis “Kertu” mängib peaosas Ursula Ratasepp.
Millele peab lootma inimene, kes oktoobri keskel läbi langenud lehtede koju suundub? Sama selge kui hilissügisene taevas pea kohal on ju seegi, et ees ootavad talv, haigused ja surm. Kuigi tegu pole täisvastusega, võib veidi turgutust olla kodumaisest filmist.
Vähem kui nädala on kinodes jooksnud Ilmar Raagi uus linateos “Kertu”, mille meespeaosaline Villu (Mait Malmsten) tasalülitab eksistentsiaalset ängi viinapudeli ja lõdva püksikummiga külapoemüüjannade seltsis. Oma tokerja habemega pisut Kristust meenutav Malmsten teeb võimsa rolli, lastes mälukaotuseni arendatud joobel end ikka ja jälle mõne bussipeatuse pingile risti lüüa. Kuid tõelised lunastajakvaliteedid on peidus hoopis oma siseuniversumisse kapseldunud postiljonis Kertus (Ursula Ratasepp). Armastuse vali tuul sunnib tillukest naist üritama päästa nii meest kui iseennast.
Me kohtume ühes Linnateatri hämaras tagasaalis. Ursula Ratasepal on õhtuse etenduse eelse grimmini aega pool tundi ning esimene asi, mis temaga seoses meelde jääb, on harukordne intensiivsus. Ursula olek toob meelde metskitse, kes tardunult keset padrikut seisab – valmis ehmuma ja minema sööstma esimese krabina peale, mis kuivanud lehtedest kostab, ent samas täiesti olemas, vähemasti esialgu.
