Foto: YVES HERMAN/REUTERS/SCANPIX
Intervjuus veebiväljaandele HlídacíPes.org (hlídací pes – valvekoer tšehhi keeles) kirjeldab Gábor Kardos, kuidas töötab sõltumatu ajakirjandus riigis, kuhu pole alles jäänud ainsatki riigist sõltumatut tõsiseltvõetavat päevalehte ning olukord tele ja raadio alal ei ole palju parem.
„See ei toimu mitte ainult Ungaris, vaid ka reas teistes maailma maades. Vahe seisneb selles, et Ungari valitsusel on kodumaal tugevam positsioon kui enamikul teistel populistlikel valitsustel omas riigis,“ räägib Kardos, kes tuli Tšehhimaa pealinna konverentsile Prague Media Point.
„Koputada peaministri poja uksele? Sellistel ajakirjanikel tekiksid Ungaris tõsised probleemid,“ kommenteerib Kardos hiljutisi Tšehhi uurivate ajakirjanike paljastusi. (Tšehhi peaministri Andrej Babiši poeg on üks kahtlustatavatest Euroopa Liidu toetuste (summas kaks miljonit eurot) väärkasutamist puudutavas kriminaalasjas. Kuna Babiš-noorem on Šveitsi kodanik, käisid Tšehhi ajakirjanikud teda Šveitsis otsimas – Toim.)
Ungari meediamaastik on Viktor Orbáni ajastul läbi teinud suure muutuse, enamik meediast on valitsusele lähedaste omanike käes. Kas teiesugusele sõltumatule meediale on veel üldse ruumi?
Kui me viie aasta eest 444.hu asutasime, oli meie siht jääda üheks vähestest sõltumatutest häältest ajakirjanduses. Põhjus oli just selles, et meie toonane tööandja, riigi loetavaim uudisteportaal Index.hu läks ühe oligarhi valdusse. Asutasin koos ühe tollase kolleegiga uue portaali ja enamik uuest tiimist moodustus sealt meie juurde ületulnutest.
Kui vaadata, mida Index.hu pärast seda on teinud, on ilmne, kuidas portaal mässib end lähedaste suhete tõttu poliitikutega järjest rohkem sisse.
Meenutab väga olukorda Tšehhimaal, sealhulgas ajastuse poolest. Viie aasta eest ostis üks oligarh meil ära kaks riigi peamist tõsiseltvõetavat päevalehte. Täna on ta peaminister ja neist lehtedest on seda tunda… Muide, miks just 444? Mida see tähendab?
Tahtsime midagi ebatavalist, tahtsime mõjuda nagu hüüumärk. Ja kuna ungarikeelsetel klaviatuuridel on hüüumärk enamasti number neljaga sama klahvi peal, siis mõnikord satub hüüumärk sinna, kus peaks olema number neli, ja vastupidi.
Kuidas käib mõtteline võitlus Orbáni valitsusele lähedase meedia ja teiesuguste sõltumatute projektide vahel? Milline on jõudude vahekord?
Selle lahingu oleme kõrgeimal tasemel juba kaotanud, aga vabadusiha ei kao muidugi kuskile.
Kõigele vaatamata on see ikkagi Taaveti ja Koljati duell. Ungarist ei leia te tänasel päeval ainsatki trükitud päevalehte, mis oleks täielikult riigist sõltumatu. Ma ei liialda – mitte ainsatki! On olemas üks, mis tehniliselt on sõltumatu, ent poliitika vallas mitte eriti oluline – see on kõmuleht Blikk.
Pole ühtegi kogu riiki katvat raadiojaama, mis võiks vabalt oma saateid teha, ei ainsatki üleriigilist kommertsraadiot, mis ei kuuluks mõnele valitsusele lähedalseisvale isikule.
Aga regioonid? Kas sealgi on kõik Orbáni käpa all?
Ka regioonides pole ainsatki päevalehte, millel poleks valitsusega sidemeid. Mis puudutab iga päev ilmuvaid trükiväljaandeid, siis need osteti kõik ära, kuni maakonna tasemeni.
Raadiojaamadest on erand Klubrádió, mis tegutseb Budapesti ümbruses, ja ehkki selle omanik on samuti valitsusele lähedane, on saadete sisu sõltumatu ja kriitiline.
Lisaks on olemas tugev televisioonigrupp RTL, mille põhitegevuse hulka poliitikauudised ei kuulu, kuid mis on sõltumatu tänu omanikele, Bertelsmanni kontsernile.
Digitaalmeedia vallas on olemas kolm-neli eri tugevusega veebiportaali, kellel kokku on siiski märkimisväärne mõjuvõim, ning nende kõrval veel paar väiksemat, mis korraldavad olulisi õpitubasid või tegelevad uuriva ajakirjandusega.
Millisesse liiki neist kuulub 444?
Liigitaksin meid massimeediaks – selle poolest erineme kõigist Ungari samalaadsetest projektidest. Meil on iga kuu 1,5 kuni 2 miljonit lugejat ehk üle 300 000 iga päev.
Seni läheb meil hästi. Tegeleme ka uuriva ajakirjandusega, aga see pole peamine.
Kui suur on teie toimetus?
Meil on 22 ajakirjanikku ja veel 10 töötajat firma juhtimiseks.
Kuidas te neile palka maksate? Tšehhimaal on pikka aega käinud arutelu selle ümber, kas muuta sõltumatute portaalide sisu maksuliseks või mitte. Kas ungarlased on valmis niisuguse sisu eest maksma ja teie tegevust seeläbi toetama?
Veel hiljuti andis reklaam sada protsenti meie sissetulekust.
Reklaamil on aga piirid ees. Ühest küljest valitsuse tõttu, kes mitmel moel turgu sekkub, teisest küljest digitaalvaldkonna järjest tugevamate üleilmsete tegijate tõttu. Käivitasime programmi, milles on kolm osa.
Esiteks annetused. Teine osa on liikmelisus, see võimaldab selgelt määratleda, mida lugejad meile annavad ja mida vastu saavad.
Ja kolmas osa on klassikalised tellimused.
Praegu töötame ka „pehme maksumüüri“ kallal. Kindlasti ei soovi me kogu sisu kinni keerata. Igatahes ei leia te Ungarist veebiportaali, millel oleks ainult tasuline sisu. Isegi mitte nende väikeste uuriva ajakirjanduse omade seas.
Ungaris on viimastel aastatel kehtima hakanud mitu vastuolulist seadust, mis näiteks häbimärgistavad välismaalt toetust saavaid mittetulundusühinguid. Kas see mõjutab kuidagi ajakirjanike tööd?
Jaa, sest neid seadusi on terve hulk ja mõned neist puudutavad ka seda, kuidas meedia võib Ungaris poliitikategemist kajastada.
Kas või niinimetatud ahistamisvastane seadus, mis keelab ajakirjanikel rääkida poliitikutega väljaspool nende tööaega.
Näiteks parlamendis piirdub ajakirjanikele eraldatud ala ühe ruumiga. Kui te seal viibite, pole teil võimalust poliitikuid kõnetada, sest kui nad ei taha, siis nad sinna lihtsalt ei tule. Seega peate nendega juttu tegema muul ajal ja muus kohas. Aga selle keelas too seadus ära.
Või võtame teise õigusakti, mis keelab demonstratsioonid poliitikute majade ees. Või veel ühe, mis nende sugulaste „eraelu kaitseb“, tegelikult aga takistab ajakirjanikel näiteks nende inimeste korruptsioonijuhtumite paljastamist.
Poliitikute sugulased on Ungaris seadustega väga hästi kaitstud.
Kas ma saan õigesti aru, et kui Ungaris keegi koputaks peaministri tagaotsitava poja uksele, nagu hiljuti Šveitsis tegid Tšehhi uurivad ajakirjanikud, siis tekiksid neil probleemid?
Jaa, selle seaduse alusel ootaks neid karm karistus.
Poliitikute sugulaste kaitset avalikustamise eest puudutab ka Orbáni väimehe István Tiborczi juhtum. Tema firma Elios uuendas Ungaris tänavavalgustust Euroopa Liidu raha eest ja selle lepingutest leidis Euroopa Pettusevastane Amet OLAF tõsiseid vastuolusid. Kas need on tõesti asjad, mida Orbán kardab ja mille paljastamine võiks kunagi tema tooli ohustada?
Minu meelest mitte.
Orbáni valitsemisaastate jooksul oleme juba korduvalt veendunud, et Ungari avalikkus on korruptsiooni vastu ükskõikne. Lisaks ei tea suurem osa ühiskonnast neist juhtumitest üldse midagi. Võime neist kirjutada, kuidas tahame, aga inimesteni see lihtsalt ei jõua, kuna nad vaatavad vaid riigitelevisiooni ega otsi internetist mingeid muid allikaid.
Näete, teie küsite mult Eliose juhtumi kohta, aga teie olete välismaalane. Ma julgen pakkuda, et selle firma nime on kuulnud vähem kui veerand ungarlastest.
Kuidas sõltumatud ajakirjanikud sellises riigis töötada saavad? Kuidas võimud teiega suhtlevad – kui nad üldse seda teevad? Kas tunnetate riigiasutuste boikotti?
Jaa, eelkõige üritatakse meid näidata kui Orbáni-vastase poliitilise programmiga jõudu, mida me tegelikult pole. Aga see pole nii ainult Ungaris, samasugust ajakirjanduse nurkasurumise ja nende vaenlasena kujutamise mängu mängivad poliitikud kogu maailmas. Kuigi jah, kuna Orbán valitseb riiki juba 12 aastat, pole üllatus, et peamiselt kirjutame just temast.
Mingit ligipääsu tipp-poliitikutele meil pole, aga ma ei taha sellega näidata, nagu oleks 444 mingi märter. Samas seisus on kõik Ungari väljaanded, kes esitavad kriitilisi küsimusi.
Vestlus poliitikuga silmast silma? Unustage ära!
See on siis Ungari versioon „riigi ja inimeste vaenlastest“, nagu nimetab kriitilisi meediaväljaandeid USA president Donald Trump?
Seisame silmitsi laimukampaaniaga. Televisioonis ilmus uudis, et meie peatoimetajal on neli villat – see on vale. Meie juhatuse liikmete nimed ja aadressid ilmusid valitsusele lähedastes väljaannetes.
Kaks aastat pärast meie tegevuse algust käivitati meievastane antiportaal nimega 888. Selle eesmärk polnud meiega turul konkureerida, vaid näidata meid äärmuslastena, kes kõiges liialdavad.
Nii et jah, vaen on isiklik.
Kas Ungaris on ajakirjanikud füüsiliselt ohustatud?
Seda ma praegu siiski ei ütleks, aga vihakõnega e-kirjad on tavalised, samuti see laimukampaania ja püüd meie lugejaid lollitada.
Peaeesmärk, mida eeskätt Venemaa kõikjal maailmas taotleb, on ju see, et inimesed ei usuks meediat.
Loo originaal ilmus Tšehhi sõltumatus veebiportaalis hlidacipes.org.
