Olen Raplamaalt pärit, tahtsin kodukohta aidata. Kuna käin tervishoiukõrgkoolis, siis tundsin, et oleks kummaline, kui kriisi ajal appi ei läheks.

Kõik õpilased siiski seda ei tee.

Jah, ka enda kursusel näen seda. Meid on 150. Septembrist on maskid kohustuslikud, isegi rebaste ristimist pole olnud – tunneme üksteist vähe, ainult silmade järgi.

Ei saa panna pahaks, et kõik appi ei taha minna, inimesed on kooli tulnud erinevate eesmärkidega. Õendust õpivad ka need, kes tahavad minna hiljem tööle sotsiaalministeeriumisse. Leidub neidki, kes kardavad verd. 

Millised on rasked hetked?

Kindlasti päevad, kui järsku halveneb patsiendi tervis, kes äsja oli rõõmus ja hea enesetundega. Loomulikult surm. Esimest korda seda pealt näha jääb eriti meelde. Kõik surmad jäävad, aga esimene kõige rohkem.

Ühel tööpäeval olid osakonna intensiivravi kohad täis, aga kiirabi tõi meile patsiendi, kes oli raskes seisus. Ainus vaba koht oli tavapalatis. Pidime tavapalati intensiivravi jaoks ümber tegema. Sel hetkel mõtlesin, kas nüüd on käes moment, kus kohtadest hakkabki puudus tulema. See tegi ärevaks.