Külma sõja haripunktil 1960. aastatel jälgisid USA luuresatelliidid aktiivselt Maad, et registreerida aatompommide plahvatusi. Kui avastati salapärased gammakiirguse sähvatused, mille esinemissagedus oli ligikaudu kord päevas, arvati endastmõistetavalt, et tegu on N Liidu kosmiliste aatomikatsetustega.

1973. aastal tunnistati need lühikesed, ülitugevad välgatused kestusega sekundist mõnesaja sekundini loodusnähtuseks. Tänapäeval tegeldakse ohtralt nende uurimisega, ometi ei teata nende põhjustest veel kuigi palju. Pöörde uurimistöösse võib tuua USA kosmosesond Swift. See ca 260 miljonit dollarit maksma läinud, koostöös brittide ja itaallastega loodud sond peaks startima Floridast 11. novembril ehk sel neljapäeval. Teadlased loodavad, et viimaks ometi selgub, mis põhjustab avakosmoses gammakiirgussähvatusi.

Astrofüüsikud oletavad, et sähvatused on mustade aukude tekkimise kaasnähtus – kas hüpernoova-stsenaariumi puhul, kus langeb kokku ülisuure massiga täht, või kahe ülitiheda neutrontähe kokkupõrkel.

Olgu põhjusega kuidas on, kõnealuseid sähvatusi seostatakse ülitugevate energiapursetega, millega kaasneb väga energiarohke gammakiirgus, aga ka nõrgemad elektromagneetiline ja röntgen- ning silmaga nähtav valguskiirgus. Need eredad sähvatused on ühed võimsamad plahvatused universumis, mille käigus vabaneb mõne minuti jooksul sama palju energiat kui kiirgab Päike kogu oma eluea vältel.

Olemuselt sarnaneb plahvatus tuumalaengu lõhkemisele, mistõttu osa astrofüüsikuid arvab, et Maale lähemal – isegi kuni 30 tuhande valgusaasta kaugusel – toimunud sedalaadi pursked on põhjustanud eluslooduse hävingut minevikus ja võivad ohustada elu Maal ka tulevikus.

Seni on nähtuse uurimist raskendanud gammasähvatuste lühike kestus. Selle probleemi peaks lahendama Swift, mis kasutab Maa orbiidil tiireldes konkreetse taevasektori vaatlemiseks teleskoop-sähvatusandurit. Registreerinud sähvatuse, pööratakse kiiresti plahvatuse asukoha suunas kaks ülejäänud pardateleskoopi, mis viivad läbi täpsema vaatluse. Automaatjaama nimi (swift – ingl k nobe) ongi tuletatud selle kiirest reageerimisvõimest – nagu tilluke käbe lind, tabab see siia-sinna sähvides oma saaki lennult.

Lisaks sellele saadab satelliit sähvatuskoha koordinaadid mõne sekundi jooksul maale, mis võimaldab kõigil maapealsetel teleskoopidel vaadelda järelkiirgust. Mõned observatooriumid jälgivad sähvatuste järelmõju nädalaid ja kuid. Teistes galaktikates toimunud sähvatuste vaatlemine võimaldab ka sissevaadet universumi kaugesse noorusaega. Oodatavasti hakkab Swift registreerima kaks-kolm sähvatust nädalas.