Kotipoisid, mustlased ja röövlid
Vahetult sõja järel toimis veel piir Eesti ja Venemaa vahel. Õigemini polnud see piir, vaid sõjast jäänud sõidulubade süsteem raudteel. Sel kombel hoiti esialgu ära inimmasside vool Venemaalt Eestisse, sest rahvas rändas tollal peamiselt just rongidega. Siis aga saabus saatuslik 13. aprill 1946, mil Moskva tühistas sõidulubade süsteemi. Nüüd võis igaüks sõita, kuhu iganes soovis. Ka Eestisse.
Toitu veeti Venemaale kottidega
Eestis polnud elu sõjajärgsetel aastatel sugugi kerge, kuid Venemaal oli see ikalduse põhjustatud nälja tõttu palju raskem. Eestisse hakkas rongitäite kaupa saabuma küll parema elu otsijaid, küll toidujahtijaid, keda rahvas kutsus kotimeesteks. Kotimehed ostsid siit kokku leiba ja muid toiduaineid, ladusid need suurtesse kottidesse ning vedasid rongiga Venemaale.
Toiduainete väljavedu muutus nii massiliseks, et ENSV võimudel tuli vahele astuda. Raudteemiilitsale anti kotimeeste takistamiseks käsk kontrollida Eestist väljuvaid ronge. Kehtestati kindlad kogused, palju toiduaineid tohtis inimese kohta kaasa viia. Näiteks leiba võis iga rongireisija Eestist välja viia 16 kilogrammi.
Rongide kontrollimine andis tulemusi. Kui septembris 1946 kaalus raudteemiilits ühe Eestist väljuva rongi pagasi üle, võeti ära märkimisväärne kogus üleliigseid toiduaineid: leiba ligi 2000 kg, liha 181 kg, kartuleid üle 3000 kg, mune 665 tükki jne.
Mitte kõik reisijad polnud seaduse ees võrdsed. Kui mais 1946 võttis raudteemiilits Rakvere jaamas toiduained ära alampolkovnik Arhipovi ja major Ivanovi naistelt, tõusis sellest suur lärm. Toimunust teavitati isegi parteiladvikut. Nõuti toiduainete tagastamist, sest Isamaasõja kangelaste naised ei ole spekulandid, vaid oma pere toitjad. Kära mõjus, ära võetud toiduained anti tagasi.
Kotimehed polnud kaugeltki kõige suurem Venemaalt tulnud häda. Hoopis hullem oli see, et elu Eestis muutus üha vähem turvaliseks. "Kuritegevus on kasvanud 28%. Pooltel tulnukatest pole tööd ega elukohta," teatas 1947. aasta algul siseministri asetäitja miilitsapolkovnik A. Kalvo.
Nii EKP Keskkomitee sekretäri Nikolai Karotamme kui ka keskkomitee propagandasekretäri Algus Raadiku lauale saabusid pidevalt erakorralised teated Eestis toime pandud röövide ja tapmiste kohta, mille olid sooritanud Venemaalt tulnud isikud. Nii tapeti ööl vastu 10. märtsi 1947 Viljandimaal Tuusti külas kirvehoopidega pähe taluperemees Jaan Timson ning tema naine ja tütar. Tapmises ja röövimises kahtlustatuna peeti kinni Venemaalt tulnud Ivan Vasjakin. Ööl vastu 25. märtsi kägistati Virumaal Pari külas taluperenaine Anna Pajur ja tema lapselaps. Talu rööviti tühjaks, tegijaid kätte ei saadud. Teati vaid seda, et nad olid Venemaalt.
Novembris 1947 leiti Kuimetsa vallas Kasvandu külas oma kodust kägistatuna taluperenaine Anete Veloosius. "Tapmine on ilmselt toime pandud röövimise eesmärgil, kuna kaasa on viidud talust paremad riided jne," teatati Karotammele EKP Harjumaa Komiteest. Paljusid mõrtsukaid ja röövleid ühendas see, et nad elasid Eestis ilma sissekirjutuseta ning tihti puudusid neil ka igasugused dokumendid.
Illegaalne tööjõud idast
Liikumispiirangu kaotamist ruttasid aga kohe kasutama tööjõupuuduses vaevlevad kohalikud ettevõtted. Venemaalt tulijaid võeti tööle valimatult, kedagi ei kontrollitud. Seetõttu keelas ENSV Ministrite Nõukogu oktoobris 1946 ettevõtetel "võtta tööle juhuslikke isikuid". Samuti keelati värvata dokumentideta inimesi.
Partei keeld aga oli nagu hane selga vesi, valimatu värbamine kestis täie hooga edasi. Kusjuures siinsed ministeeriumid isegi toetasid seda - nende arvates tulnuks siseministeeriumil väljastada kõigile dokumentideta migrantidele passid. Siseminister kindralmajor Aleksander Resev keeldus. Ta teavitas jaanuari algul 1947 valitsevast korralagedusest Ministrite Nõukogu esimeest Arnold Veimerit ja nõudis värbajate korralekutsumist.
Olukord oli tõepoolest hull. Ainuüksi oktoobris-detsembris 1946 saabus Venemaalt Eestisse tööle rohkem kui 2000 passita inimest. Nii näiteks võeti Rakkes tööle 60 inimest, kellest paljud olid omavoliliselt oma elukohast lahkunud. Eraldi on Resev ettekandes välja toonud soomlastest migrandid - neid võeti Pärnumaa sovhoosidesse tööle üle saja.
Siseministrile tekitas muret, et ilma passita Eestisse tulnute hulgas oli palju kahtlasi isikuid - kriminaalkurjategijaid. See ei olnud pelgalt jutt. Aprillis 1947 Eestis kriminaalvastutusele võetutest moodustasid tervenisti 64 protsenti Venemaalt sisserännanud. Võitlus nende vastu aga ei anna Resevi sõnul mingeid tulemusi. Kui miilits dokumentideta isikud ühest linnast või asulast välja saatis, võeti nad lahkelt tööle mõnes teises Eesti linnas.
Samal ajal voolas inimesi Venemaalt üha juurde. "Vologdas ootab üle tuhande inimese sõitu Eestisse, Leningradis on ootajaid tuhandeid. Tullakse isegi Astrahanist. Sissesõidu piiramiskatsed vilja ei kanna," tõdes Eesti Raudtee ülem Anatoli Roslak 1947. aasta algul.
Rongitäied mustlasi
Ihaldusväärseimaks sihtpunktiks Venemaalt tulnuile oli Eestis muidugi Tallinn. Oktoobris-novembris 1946 pidas miilits kinni ja saatis linnast välja 372 passita isikut. Eriliseks nuhtluseks kujunesid mustlased. Nende saabumine Tallinna ajas siseminister Resevil kopsu üle maksa ning Karotamme lauale potsatas mai lõpul 1947 vihane ettekanne.
Nimelt oli 8. aprillil rongiga Brestist Riia kaudu Tallinna tulnud 150 mustlast, enamik neist mis tahes dokumentideta. "Linna miilitsaorganid said mustlaste tulekust teada alles nende ilmumisega linna tänavatele." Resev süüdistas selles julgeolekule alluvat raudteemiilitsat, mis ei võtnud mustlaste tuleku takistamiseks midagi ette ega teavitanud neist ka pealinna miilitsat.
See ei olnud ainuke kord. Vaevalt kuu aega hiljem, 16. mail 1947, saabus Kirovist Leningradi ja Narva kaudu Tallinna juba kolm vagunitäit mustlasi, kokku 212 inimest. Pealinna miilits võttis mustlased kinni ja nad saadeti järgmisel päeval rongiga Pihkva poole teele. Kuid tagasi Venemaale mustlased ei jõudnud. Veriora jaamas laaditi raudteevõimude korraldusel vagunid tühjaks ja mustlased pudenesid mööda maad laiali. Resev vandus tulist kurja ning nõudis julgeolekuministrilt kindralmajor Boris Kummilt raudteemiilitsa korralekutsumist.
Karotamm luges siseministri tulised ettekanded läbi ja tegi raudteemiilitsa ülemale major Tšurbanovile peapesu, nõudes talt selgitusi toimunu kohta. Tšurbanov seletas, et alates märtsist 1947 on hüppeliselt kasvanud dokumentideta isikute ja kodutute la ste sissevool Eestisse. Neist enamik tuleb kahest suunast, Leningradi ja Pihkva poolt. Major kurtis, et võitlus nende vastu on äärmiselt raske, kuna jaamades müüakse alates aprillist 1946 rongipileteid kõigile, ka dokumentideta inimestele. Ka ei kontrollita rongides enam reisijate dokumente, selleks loodud operatiivgrupid saadeti 1946. aasta suvel laiali.
Küll aga otsustas major Tšurbanov hakata omal algatusel rongides dokumente kontrollima. 1947. aasta maikuu jooksul peeti rongides ja jaamades kinni ligi tuhat inimest, neist 390 puudusid igasugused dokumendid. Tartu jaamas aga nabiti kolme päevaga kinni rohkem kui 150 dokumentideta isikut.
Mustlastega oli Tšurbanovi sõnul pidevalt probleeme. 1946.-1947. aasta jooksul saadeti Eestist tagasi ligi kümme vagunitäit mustlasi. Et mõned vagunid siiski Tallinna jõudsid, selles süüdistas Tšurbanov eelkõige jaamade töötajaid, kes miilitsat teavitamata vagunid Eestisse vastu võtsid ja Tallinna edasi suunasid.
1947. aasta sügisel võeti Tallinna puhastamine soovimatutest külalistest tõsisemalt ette. Oktoobri keskel teatas miilitsaülem Kalvo Karotammele, et "septembri- ja oktoobrikuus on kinni peetud ja Tallinna tänavailt ära korjatud hulkureid, kerjuseid ja kodutuid lapsi 688 isikut. Lisaks ülaltähendatule on pisispekulante avastatud ja vastutusele võetud 224 isikut".
Kas sellest oli palju abi? Muidugi mitte. Näiteks miilitsa poolt kinnivõetud ja Iru hooldekodusse saadetud 24 kerjusest olid paljud juba samal või järgmisel päeval tagasi Tallinna tänavatel. Sama juhtus ka kinnipüütud kodutute lastega, kes Venemaale saatmisel rongist põgenesid ning Tallinna naasid. Ja ettevõtted võtsid endiselt tööle dokumentideta inimesi, kellest osa teenis elatist ka varastamise ja röövimisega.
Artikli kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi materjale.
Väljatõste
"Vologdas ootab üle tuhande inimese sõitu Eestisse, Leningradis on ootajaid tuhandeid." Eesti Raudtee ülem Anatoli Roslak 1947. aasta algul.
