Kraanide isand
Lähema kahe aasta jooksul kasvab osa Tallinki meremeeste palk palju. Koguni väga palju – kuni viis korda. Juba tulevast kuust saavad Tallinki Superfast kaubalaevadel (alused, mis sõidavad merd Hanko ja Rostocki vahet) ametis olevad eestlased kätte summa, mis võrdub 60 protsendiga Soome meremehe keskmisest töötasust. Siis hakkab palk tõusma 10 protsendi võrra iga poolaasta kohta ning 1. juuliks 2008 ei tohi Soome ja Eesti meremeeste tasus olla mingit vahet – vähemasti Soome-Saksamaa liinil.
Seda palgatõusu polnud sisse kirjutatud ühessegi äriplaani. Vastupidi, kui Tallink 4,8 miljardi eest kolm varem kreeklastele kuulunud Superfasti aprillikuus ära ostis, mehitati laevad traditsiooniliselt Tallinki edu aluseks oleva soodsa tööjõuga. Palgad langesid kolinal – varem said Superfastide madrused palka 2500–3000 eurot, ent asemele võetud eestlased hakkasid Soome meremeeste ametiühingu andmetel teenima 500–600 eurot kuus.
Siis hakkasid sündmused arenema kiirelt. 31. mail 2005 alustasid soomlased Hanko sadamas Tallinki vastu suunatud boikotti, keeldudes Superfastide kaupu peale ja maha laadimast seni, kuni palgad pole jõudnud oma endisele tasemele. Enn Pant lasi pöörduda kohtusse, viitas kollektiivlepingule ja saatis pakilise abipalve koguni peaminister Andrus Ansipile, ent 5. juunil oli ettevõte valmis soomlaste nõudmistele vastu tulema. Väga ruttu, paljude jaoks üllatavalt ruttu, kuid ilmselt ei jäänud Tallinkile muid võimalusi.
Viimastel nädalatel ajalehti lugenud teavad seda kõike, Tallinki põlvili surunud Soome meremeeste ametiühingu juht Simo Zitting aga on jäänud vaid nimeks ajalehepaberil – kui sedagi. “Mida teie Zittingist arvate?” uurin Tallinna ja Helsingi vahel Tallinki Autoexpress 4 kaupluse müüjalt. “Millest?” imestab prille kergitav proua vastu, paistes pingsalt kaaluvat, kas tegemist on uue parfüümi või pigem haruldase Rieslingiga.
Simo Zittingi vähene tuntus Eestis võib tuleneda tema mõõdukast karismast. Kui keskeltläbi 10 000 Soome meremeest koondavat Merimiesunioni on varasematel aastatel sattunud juhtima jäärapäisuse poolest tuntud merekarud (ning kahemeetriseid, valgete rippuvate vuntsidega eksmeremehi on ühingu madalamatel postidel ametis tänaselgi päeval), siis teist ametiaega ametiühingu eesotsas olev Zitting on oleku ja välimuse poolest üsnagi tagasihoidlik tüüp. Oma konservatiivselt mustades või sinistes toonides riiete, väsinud viplalatuka ja raamideta prillidega näeb ta välja otsekui prokurör mõnest pisikesest maakohast – ja jurist Karjalas sündinud Zitting hariduselt ka on. Ta on töötanud justiitsministeeriumis, mittetulundusühingute registriametis ja ametiühingute keskliidus SAK ning on alates 1993. aastast palgal Merimiesunionis (oma töötasu suurust keeldub Zitting muide paljastamast – maksavad seda igatahes liikmed, kes loovutavad unioonile iga kuu 1,5 protsenti oma palgast).
Merel pole Zitting kunagi ametis olnud; silmad on suured, sinised ja emotsioonivabad, hääl väsinud ning suurest sigarillode suitsetamisest kergelt kähe. “Rahul. Rahul loomulikult,” vastab ta tagasihoidlikult, kui pärin, mis tunne Zittingil pärast Tallinki otsust on. “Voi kamalaa…” naerab ta vaoshoitult, kui küsin, mitme streigi ja boikoti abil ta aastate jooksul laevakompaniide kraane kruttinud on. Aga täpset arvu ei tule ja see voi kamalaa (“oh õudust”) on ka suurim emotsioon, mida flegmaatiline Zitting järjekordsest ametiühingukongressist kohtumiseks näpistatud pooltunni jooksul enesele lubab.
Samuti Merimiesunioni juhatusse kuuluv Tapio Nurminen (vägilasekasvu endine laevaelektrik, kes suundub tulevast aastast pensionile) peab Zittingit üheks parimaks mereseaduste tundjaks Soomes. Esialgu pisut tõre vanahärra, kelle jutt pöördub sageli sellele, kuidas muu maailma odav tööjõud Soome meremeeste tingimusi kahjustab, tunneb Zittingit isiklikult ja paljastab, et viimase hobide hulka kuuluvat näiteks skuutrisõit.
Pisut kriitilisema noodina lisab Nurminen mõtte, et Zitting on ametiühingu liinis tuntud kiire kokkuleppija. “Me oleme vahel mõelnud, et kas need kokkulepped peavad olema n i i kiired,” lausub ta kahetsusvarjundiga, imestades mõni minut hiljem sellegi üle, et Tallink n i i kiiresti järele andis – jääb mulje, et vanahärrale olnuks meeltmööda pikk ja korralik streik. Miks Tallink soomlaste tingimustega nõustus, uurin e-postiga Tallinki turundusdirektorilt Peter Rooselt, kuid viimase vastused vähemasti Ekspressi trükkimineku ajaks kohale ei jõua.
Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees Kaia Vask oletab rahuloleval toonil, et küllap hakkas Tallink kartma, et kauba seismise tõttu jääb raha tulemata. Ent vastates küsimusele, miks soomlased saavutasid edu, kuid Eesti ametiühingud pole oma nõudmistes eriti märkimisväärsete tulemusteni jõudnud, sugeneb Vaski häälde vaevu märgatav haavumisnoot. “Eesti ja Soome ametiühingud on erinevad ja samuti on erinevad Eesti ja Soome inimesed,” seletab ta. “Kui Soome ametiühingutel on saja-aastane ajalugu, siis Eestis saame rääkida 15–20 aastast. Siin ei ole inimesed veel teadvustanud, et selleks et midagi saavutada, on vaja koonduda ühiste nõudmiste taha.”
Simo Zittingiga on Kaia Vask kohtunud, kuid teda kui ametiühinguliidrit ta iseloomustada ei taha. “Ma ei taha üldse teistele inimestele hinnanguid anda,” põhjendab lapsepuhkusel Vask.
Päev varem Helsingi Ita-Pasila konverentsikeskuses kiikab Simo Zitting aina sagedamini oma Pierre Cardini kampsuni varrukaääre all peituvat kella. Konverents kutsub aina enam ning aega jääb vaid mõneks küsimuseks.
Kuidas Soome tööandjad ametiühingutesse suhtuvad?
“Meil on sellised tööandjad, kelle meelest on hea, et töötajad on liitunud ametiühingutega. Siis on juba ette teada, kuidas asjad käivad, kui on vaidlusi. Ei pea pidama iga töötajaga eraldi läbirääkimisi.”
Kas Tallink peaks tõstma palku ka Tallinna ja Helsingi liinil?
“Muidugi me loodame seda väga.”
“Mida armastate teha vabal ajal?”
“Mulle meeldib veeta vaba aega pere keskel. Suvel olen aga – kesämökki’s.”
Simo Zitting: jäämurdja ja inimene
- Sündis 7. märtsil 1957 Karjalas, kuid kolis
juba lapsena Helsingisse ning peab end seega
helsinglaseks. - Soome kohta ebahariliku perekonnanime
juured ulatuvad Põhja-Saksamaale, kust
Zittingite suguvõsa rändas sisse 17. sajandil. - On abielus ning ka sekretärina töötav naine
on seotud ametiühingutööga. - Kuigi töö ja väiksed lapsed võtavad pea
kogu aja, armastab Zitting lugeda – hetkel olevat pooleli näiteks Stockholmi lennujaamast ostetud John le Carré “Ustav aednik”.
