RATSMED PEOS: ”Ratsutamine on säilitanud mu füüsilise ja psüühilise tervise.”. Taavet Tikk

Esimene, üsna karm

Elasid kord kaks pinginaabrit, Rein Piilpärk, inglise filoloog, ameti poolest tuletõrjuja, ning Heigo Rohtla, Peda lõpetanud suusatreener.

Kunagi 1991. aastal, kui sõbrad kokku said, teatas Rein: “Tead mis, Heigo, hakkame õige krematooriumi tegema!”

Heigo vaatas Reinu kaastundliku näoga ja uuris ääriveeri, kas Rein ehk juba lapsest peale laibapõletamisest unistanud ei ole.

Rein seletas asja ära. Oli hullanud kodus väikese tütrega ja ühel hetkel silmad kinni pannud ja teatanud: ma olen nüüd surnud. Ja sealt läks mõttekäik edasi, et tavaline matmine pole ikka õige asi, tuhastamine oleks parem.

Krematooriumimõte edenes. Reinul ja Heigol õnnestus leida Ameerikast kolmas osanik ja asi pandigi käima. 19. novembril sai esimesest tuhastamisest Tallinna Krematooriumis üksteist aastat. Heigo on krematooriumi direktor ja Rein juhatuse esimees.

Töö krematooriumis on raske. Mingit äpardust ei tohi selle asutuse tööatjad endale lubada ja naeru siin majas naljalt ei kuule. Kui pulmas jääb pruut sabapidi ukse vahele või juhtub tordiga äpardus, saab hea suutäie naerda. Matustel on iga apsakas asjaosalistele tohutu tragöödia. Nii selgitab direktor Rohtla.

Rohtlal endal on kõht laia vööga hoolikalt kokku tõmmatud. Vöö on sellepärast, et ta surnut tõstes selga ära ei nikastaks. Ka kummikindad on Rohtlal käes -  et mitte lasta tekkida võimalusel, et kadunu kehavedelikust mingil kombel nakkus võiks tekkida.

Teenuste nimekiri krematooriumis on pikk:

A) surnu transport,

B) pesemine,

C) riietamine,

D) matusekõne,

E) muusika,

F) tuhastamine 

Peale kõne pidamise ja orelimängu teeb Heigo Rohtla neid töid kõiki aegajalt ise ka.

Sel päeval, kui mina Pärnamäelt läbi astun, on Rohtlal krematooriumi keldris surnu juures tõsist tegemist. Habe tuleb maha ajada (soe vesi ja tavaline žilett) juuksed pesta, riided selga panna. Iga päev direktor Rohtla surnut ei korrasta, aga vahel tuleb ette. Sellist kommet, et juhid istuvad kabinetis, lips ees, ja keerutavad pöidlaid, Tallinna krematooriumis ei ole.

Kui surnule on frisuur tehtud ja ülikond seljas, tõstetakse ta kartongist kirstu.  Elektrimootori vaiksel surinal kerkib kirst lahkunuga korrus kõrgemale - kabelis asuvasse kirstu. Heigo tuleb üles ja kontrollib, kas kõik on nagu peab. Kohendab lipsu, sätib revääri, vaatab, et suu pole lahti vajunud. Korras. Süüdatakse küünlad, orelimängija võtab koha sisse, muusika hakkab mängima ja omaksed kogunevad saali.

Kui tseremoonia on läbi, vajutab tseremooniameister nupule, krematooriumi kellad hakkavad lööma ja kadunukese pappkirst laskub keldrisse tagasi.

Samal ajal, kui leinajad lauda istuvad, liikleb surnukeha ruumi, kus lõõmab tuli kahes mahukas koldes. Ahjud on suured nagu vagunid ja seest kuni 1800 kraadi kuumad. Kirst sõidutatakse ahju ette, uks tõuseb ja vuhh läheb mees ahju ning kuumus keeratakse põhja. Poolteist tundi hiljem pole ahjus muud kui kaks-kolm kilo helehalli puru.

Südamestimulaatorid ja silikoonproteesid, kui kadunuke neid kasutama juhtus, on kõik varem ära monteeritud, sest sellised aparaadid võivad kuuma käes suure paugu teha.

Jahtunud tuhk läheb aparaati, mis näeb välja nagu suur kohvimasin ja jahvatab ahjust tulnud tuha (kus ka luutükikesi sees) kärinal peeneks. Tuhk kallatakse urni ja urn antakse omastele üle.

Selline on krematooriumidirektori Heigo Rohtla argipäev. Kaheksast viieni.

Kohtumeditsiini lahkamiskamber, kodutute laibad, uuesti välja kaevatud surnukehad.

Jubedad unenäod käivad selle ameti juurde nagu fraki juurde valge kikilips.

Vanasti arvati, et need, kes tegelevad matustega, joovad palju viina.

Mida teeb Heigo? Heigo ei joo.

Tööpäeva lõppedes paneb Heigo suusad alla ja vehib Nõmmel maha kümme-viisteist kilomeetrit. Või sõidab oma valge Toyotaga Haapsalu maanteed mööda Tallinnast välja. Läheb Ruilasse ratsutama ja tunneb juba linna piiril, kuidas tuju läheb heaks.

Teine, tükk maad rõõmsam

Heigo Rohtla, Tallinna Krematooriumi direktor, on sportlik mees.

Lõpetas Pedagoogikaülikooli sporditeaduskonna suusatreenerina. Vanasti jooksis Suure Munamäe kandis laagris olles ühe soojaga esimeste Läti majadeni ja tagasi, kokku üle viiekümne kilomeetri.

Mul läheks tervis rikki, kui ma sporti ei teeks, ma olen noorest peast kõvasti treeninud, ütleb direktor Rohtla praegu.

Jätab oma valge auto Ruila talli ette, saadab lapsed (Hanna, Johan ja Hugo) trenni, paneb koerale (terjer Derris) südamele, et see maneeži tilpnema ei läheks, võtab nagist nöörijupi ja läheb koplisse hobuseid ära tooma.

2000. aastal ostsid Heigo Rohtla ja tema abikaasa Anne Rootsist kaks araabia tõugu hobust - Jadu ja Galarina.

Jadu tähendab araabia keeles hirmus, aga hirmsat pole temas midagi. Tegelikult on Jadu tore raudjas ruun, kes on pigem aravõitu ja hetketi kiusakas, aga mitte hirmus. Galarina on kõrb mära, kes selles kaheliikmelises hobukollektiivis on vaieldamatu juht ja kelle tahtmist Jadu nurisemata aktsepteerib.

Spordiala, mida Heigo ja Anne Rohtla oma hobustega viljelevad, on Eestis suhteliselt vähe tuntud - kestvusratsutamine või pikamaaratsutamine (endurance), millega on maailmas tegeldud pool sajandit, mis sai alguse Ameerikast ja levis sealt peagi Euroopasse.

Pikamaaratsutamisel läbitakse pikki vahemaid (tavaliselt 30-160 kilomeetrit). Hullumeelse kihutamise asemel liigutakse sel alal mõistlikus tempos ja hobust ülekoormusest säästes. Hobune peab finišisse jõudes olema reibas ja tema pulsisagedus ei tohi ületada 60 ja pikematel võistlustel 64 lööki minutis (puhanud hobusel teeb süda minutis 30-32 lööki). Võistlusmaal on arvukalt kontrollpunkte, kus hobust kontrollitakse, ja kui pulss lööb lubatust kiiremini, võetakse ratsanik rajalt maha.

Hobuse selga said Heigo ja Anne kümme aastat tagasi.

Heigo sõitis parajasti Tallinna linna vahel, kui kuulis raadiost reklaami, et tulge Niitväljale ratsutama. Heigo oli krematooriumi käivitamisest nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt läbi ja otsustas minna.

Niitväljal oli parasjagu noore treeneri Triin Bergmanni ratsatrenn. Ja et Triin on mõnus treener, hakkasidki Heigo ja Anne Niitväljal ratsutamas käima. Mõned aastad hiljem käis Triin Araabia Ühendemiraatides kestvusratsutamise MMil (tõsi, hooldetiimis) ja tõi pikamaaratsutamise ka Eestisse. Ja Heigo ja Anne otsustasid proovida.

Tänaseks on Heigo ja Anne on ennast kestvusratsutamise vallas kõvasti üles töötanud.

Ameerikast tellisid nad mitu ratsarännaku alast raamatut. Anne on ühe neist ka eesti keelde tõlkinud. Eestis on Rohtlad kindlasti kestvusratsutamise suurimad asjatundjad.

Eesti meistrivõistlustel on Anne viimasel kahel aastal esimene olnud. Heigo teine.

Pikamaaratsutamine on ala, millega saab tegelda inimene, kes ei pruugi sugugi olla eelkoolieast saadik tallis elanud. Vabalt võib alustada alles keskeas – peaasi, et ala meeldiks ja et oleks aega sellega tegelda.

Mis kestvusratsutamise puhul eriti tore – ratsutada võib kõrge eani.

Maailmamaistrivõistlustel Hispaanias kaks aastat tagasi sai teise koha 61aastane härra Antonio Rosi. Ja Rootsi meister on proua Ingrid Boström, kes on üle viiekümne ja töötab finantsdirektorina inkassofirmas. Ameerika meistrivõistlused lõpetas kaks aastat tagasi härrasmees, kes tänaseks peaks olema 80 täis.

Heigo arvutab, et ta ise on praegu 41, ja tahab kunagi kindlasti MMile jõuda.

Tänu ratsaspordiharrastusele on tema vaimne ja kehaline tervis krematooriumi direktori raskel postil hästi vastu pidanud. Kehakaal on direktorihärral muide sama mis keskkooli ajal - seitsekümmend üks kilo!