Kreml ründas Gruusiat Pekingiga arvestades!
Jõhkra küünilisusega arvestades, et Pekingi olümpiamängude avatseremoonia ja järgnev spordipidu tõmbab endale massiivse üldsuse tähelepanu ning muuks kui sportlikuks meelelahutuseks seda enam eriti üle ei jää, hakkas Kreml tegutsema. Ja saatis oma tankid ning lennukid suveräänsele naaberriigile kallale. Loomulikult võeti taas kasutusele vana hea propagandanipp, mis kõlbas Stalinile Soome ja Hitlerile Poola ründamiseks - aga nemad ISE tulid meie kodanikele kallale!
Meie võime õigustatult grusiine temepramentseteks pidada, kuid temperamentne inimene ei ole mitte vältimatult suitsidaalsete kalduvustega. Miks peaks endast 20 korda suuremale rahvale, kel vastavalt ka samapalju kordi suuremad relvajõud, kallale tormama? NB! Tegelikult on Vene relvajõudude arvukus ja varustatus veel mitu korda suurem. Järelikult on meie ülesanne number 1: asuda võitlema Venemaa poolt levitatava valega ning üheselt hukka mõista agressioon Gruusia Vabariigi vastu.
Õnneks Riigikogu väliskomisjoni tasandil on sellesuunaline esimene avaldus juba tehtud. Järgnegu valitsus, aga ka kodanikud ja meie organisatsioonid. Koostagem avaldusi, saatkem laiali taustamaterjale, kettkirju ja petitsioone. Sest täna ei tohi meil olla Chamberlain`likku suhtumist a la „keda huvitab mingi kauge Ida-Euroopa riik"
Ehkki paanikaks pole põhjust, tsiteerigem siiski Vene president Medvedjevit ja tema peaminsitrit Putinit, kes otsustavalt ja kaunis kirglikult ütlevad, et Venemaa peab oma kodanikke kaitsma ükskõik, kus nad ka ei paikneks. Muidugi ei asu nad ehk oma kodanikke, kes Brighton Beachil näiteks New Yorgi politsei teravdatud tähelepanu alla sattunud, Suure Õuna pommitamisega kaitsma. Kuid Tallinna eelmise aasta aprillimäratsejate kaitseks mindi sedavõrd tegelikuks, et Eesti saatkonnale korraldati täismahus blokaad. Nüüd siis Lõuna Osseetias on alustatud suisa sõjalise operatsiooniga.
Teine tähtis ülesanne on mitte võimaldada Vene vägedel ja valitsusel sõjatandrit informatsiooniblokaadiga. Meiegi suudame rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu nõuda ja läbigi viia kõikvõimalikke vaatlusi ja missioone, mis peaksid takistama putinliku propagandamasina häireteta tööd. Kui see ei õnnestu, siis on Lõuna-Oseetia elukirjeldused peagi sama optimistlikud kui doktor Goebbelsi kirjeldused juutide elust koonduslaagrites. Ent me peaksime suutma vähemalt sama head infot ammutada ja levitada, kui suutis Kavkaztsentr Venemaa Tshetsheenia vastase agressiooni ajal.
Aga veel. Asi ei ole piirdunud seekord üksnes probleemse Oseetia osaga, vaid pommitatud on ka kaugemal asuvaid Gruusia alasid. Nende ridade kirjutamise ajal pole taas kedagi, kes annaks täpseid andmeid, kuid ikkagi jääb mulje, et Gori linna on tabanud raskerelvade löök. Ilmselt lennukilt tulistatud materjal, mitte veel maaväe tuli. Loodetavasti pole inimohvreid, kuid haavatutest on sporaadilist kinnitamata informatsiooni.
Ning laia maailma reaktsioonid on sedalaadi, et „NATO jälgib teraselt, kuid kinnitab, et ta pole konfliktiga seotud". Mis on igapidi "JOKK" avaldus, kuid hetkel eeldaks kangemat retoorikat. Suvine aeg lubaks Saksamaal ehk ajutiselt loobuda Venemaa gaasistki. Presidendikandidaat Obama ei ole silpigi lausunud ja suuremad Euroopa pealinnad samuti mitte. Kuid lubada Venemaal kiiresti ja valutult sisse võtta positsioone teise riigi territooriumil on riskantne poliitika.
Kõike eelöeldut arvesse võttes teen ettepaneku, et hakkaksime registreerima vabatahtlikke, kes Gruusiale raskel hetkel sõjaliselt appi läheksid.
Ikka samasuguses idealistlikus vaimus, nagu omal ajal tulid meie juurde Borgelini juhitud taanlased ning Kalmu ja Eckströmi juhitud soomlased. Rootslastest rääkimata. Reaalselt teades, et ei meie relvastus ega ka võimalused selles sõjas ei ole eriti adekvaatsed ning pigem seisab silme ees selge häving.
Aga kui sarnast vabatahtlike valmisolekut püüda tekitada ka mõnes teises riigis, näiteks Ukrainas, siis võiksime küll loota juba enamale kui lihtsalt zhestile. Kes konkreetselt selle protseduuri enese kanda peaks võtma, kas Kaitseliit või mõni üliõpilasorganisatsioon, polegi hetkel oluline. Tähtis on, et ilma kõvade zhestideta Venemaa ei peatu. Loomulikult pidagem edaspidigi pöialt ka Pekingi areenidel võistlejatele, kuid teise käega pangem end kirja ka vabatahtlikeks. Sest vastasel korral võime konflikti kiirest jällekülmutamisest vaid und näha.
