Krister Kivi ümbermaailmareisi päevik vol 1- külas Londoni väärikaimal eestlasel
Ma ärkan pimeduses. Istun koogutades mingil kõval pingil ning püsti karates on kohe mu ees libe kivisein. Meeleheites kätega ringi rapsides saan aru, et seinad on ka kõrval, selja taga ja üldkokkuvõttes igal pool mu ümber. Olen elavalt maetud. Aga kuhu ja mille eest, on täiesti selgusetu. Paanika rabistab peas ringi otsekui vigane lind, kuid siis leiavad sõrmed midagi arusaadavat - kraanikausi. Taon käega vasakule ja paremale, kuni lõpuks õnnestub sõrmed saada ukse ja uksepiida vahele ning end WCst välja murda. Hyacinth Bucketi heakskiitu pälvivate lilleliste tapeetide ja antiikmööbli järgi saan aru, et viibin jätkuvalt Londonis Best Western John Howardi hotelli numbritoas, kuid seda, miks ma keset ööd voodist välja olen tõusnud, tuld süütamata vannituppa läinud ja seal uuesti magama jäänud, pole küsida kelleltki. Teleka kella punakad numbrid näitavad 03.43.
Suundun äsjasest üleelamisest ikka veel niuksudes tagasi voodisse, kuid õiget und ei tule enne hommikut.
Algab mu ümbermaailmareisi viies päev. Ma olen juba käinud Stockholmis, Göteborgis ja uuesti Stockholmis ning lennanud airBalticu turtsuva Fokkeriga üle Läänemere tagasi Riiga. Sealt suundusin ma eile edasi Inglismaale, kus Tema Majesteedi tolliametnik, halvastiistuvate siniste pükste ja valge pluusiga naine, mu pagasi narkootikume ja salasigarette otsides pahupidi pööras. Nüüd, pärast südamesõbralikku hommikueinet rohkes rasvas praetud sealihavorstidest, peekonist, munast ja kahest sarvesaiast, olen ma valmis jalutama Notting Hilli, et otsida üles tänase päeva tähtsaim vaatamisväärsus - Londoni Eesti Maja.
Hoone on väärikas, elegantne, vandlikarva, täpselt selline nagu kõik tema naabrid sel üksikuist suurtest lehtpuudest palistatud tänaval. Sini-mustvalget ei lehvi küll kusagil ning kui pisikest silti ukselt otsida ei oskaks, oleks raske näha Chepstow Villa 18 paikneva maja ja Eesti vahel mingitki seost. Välistrepil peavad lõunapausi kaks tõredat ehitustöölist, kuid kui ütlen, et otsin härra Tiit Reigot, leebuvad nad momentaanselt. Elupõline raamatupidaja Tiit Reigo on Londoni Eesti Seltsi juhatuse esimees ja ta on 95 aastat vana.
Ainuüksi mõte 95aastasest, kes on jäetud järelevalveta pooleldi ülesvõetud põrandaga ruumi, peaks muutma murelikuks iga normaalse inimese. Miski ei tundu julmem kui ettekujutus vanurist, kes on üht jalga pidi libisenud parketiliistude vahel haigutavasse tühimikku.
Aga härra Reigo ei näe 95aastase moodi välja. Ta on sirge selja ja lennartmerilikult väärika hoiakuga ning käib trepist üles ja alla sama ruttu kui iga teine. "Eluaeg pole mul keskkütet olnud, aga nüüd ma lasen panna. Hakkasin mõtlema, et äkki see inimene tahaks keskkütet, kes hakkab siin elama siis, kui mind enam pole," märgib ta poolelioleva remondi kohta, terashallides silmades terane pilk.
Eestist põgenes toona varastes 30ndates Reigo 1944. aastal. Neist üleelamistest räägib vanahärra pisut monotoonsel toonil otsekui inimene, kellele meenutatavad asjad on jäänud ajas kaugeks ning minetanud oma kunagise traagilisuse. Nad olid olnud Saaremaal mererannas ja lootnud sealt põgeneda Rootsi, kokku rohkem kui 30 inimest, aga paadid olid konfiskeeritud sakslaste poolt, "kes ei sallinud sellist sõitu". Oli september ning paljud laevad ei olnud tormise mere tõttu Rootsist enam tagasi tulnud.
Lõpuks, kuu viimasel päeval, oli pagej ail õnne, sest kaks Saksa suurtükipaati tulid Jaagarahu sadamasse tormivarju ning nende meeskond oli nõus toimetama põgenikud edasi Lätti, kust toimis veel transport Saksamaale. "Üks laevadest uputati ära, aga see, millel mina peal olin, pääses."
Pärast sõja lõppu ei olnud Inglismaa põgenikest just vaimustatud. Reigo mäletab Churchilli toonast ütlust, et need inimesed on ülejääk, sisuliselt Euroopa rämps. Aga parlamendi nõudel olid inglased lõpuks siiski valmis eestlasi vastu võtma ning tänu raamatupidajaharidusele sai Tiit Reigo Briti saartel kohe ka erialast tööd.
Siis, 1949. aastal, arutasid Londoni eestlased esimest korda endale oma maja ostmise mõtet - et oleks koht, kus pidada "vabariigi aastapäeva, emadepäeva, suvipäeva ja jõulupuud" -, kuid vajaminev summa saadi kokku alles 1956. aasta lõpuks. "Esialgu me suutsime koguda ainult 661 naela 2000 asemel, mis oli vajalik sissemaksuks. Nädalapalgad olid 3-12 naela inimese kohta, nii et meie ühiskond oli toona ikka väga jõuetu."
Võib tunduda järsu üleminekuna, kuid miskipärast hakkan küsima: "Kas..."
"Küsige-küsige julgesti!"
Kas mõni eestlastest on siin miljonäriks saanud; neist, kes teiega koos Inglismaale tulid?
Jah. Üks mees on saanud, Kaupo Noormaa on ta nimi. Ta oli sel ajal sõjaväes ja noore poisina tuli Eestist ära. Temaga juhtus niisugune asi, et tal oli küll ainult keskharidus - ta ei saanud õiget kohta kuskile ja töötas äris Selfridgesi juures -, aga siis ta sai ühe inglasega kokku ja nad avasid niinimetatud boardinghouse'id, kus antakse tube välja ööseks ja nädalateks koos toiduga. Nad ostsid neid Victoria rongijaama lähedale ja hakkasid vastu võtma reisijaid Austraaliast ja ka mujalt. Kolm väikest hotelli oli neil, ostetud siis, kui majad olid veel odavad, aga mõne aastaga hinnad mitmekordistusid ja kui ta enam ei tahtnud teha seda asja, sai ta mitu miljonit nende eest. (Paus) Ta on täitsa hea tervise juures veel. Umbes 80 aastat vana.
Kas te suhtlete omavahel?
Me suhtlesime nii, et me tundsime üksteist; käisime läbi. aga kuna mina olen nüüd viimaste aastate jooksul nii vana, siis enam ma külas ei käi. Aga seda ma ütlen veel, et see maja siin maksis 6000 naela, ja kui me ta praegu maha müüksime, võiksime saada 3-4 miljonit selle eest. Nii et kujutage ette, milline inflatsioon on kinnisvaras olnud.
Väga huvitav.
On-on. Küsige-küsige, ma püüan teile kõik vastata ära.
On teil mahamüümise plaane olnud ka päris reaalselt?
Ei ole.
Sest näiteks Göteborgis on müüdud maha Eesti maja...
(Häirimatult) Seal on jah. Aga vaadake, ei ole avalikkusele veel teada, et me oleme asutanud Estonian Educational Trusti ja kui Eesti Maja peaks kunagi müügile minema, siis kogu raha läheb sinna trusti. Tolle põhikiri on selline, et trust aitab eesti soost - või ka segatud soost - üliõpilasi, kes siin teatud asju ülikoolis õpivad. Näiteks arstiteadust, hambateadust, keemiat, füüsikat...
Aga disaini või moekunsti?
Sellist asja meil ei ole. Me tegime selle trusti selleks, et Eestile saaks arste, füüsikuid ja keemikuid, kes l&a uml;heks sinna tagasi. Ma isegi metsateaduse panin sinna nimekirja.
Kustkohast Eesti Maja jooksvateks kuludeks raha saab?
Meil on olnud toetajaid, kes jätsid pärandusi, ja neid pärandusi me oleme siis investeerinud. Veel on siin all meil saatkonna diplomaadid, kes üürivad kortereid - enne olid seal hiinlased -, ja üleval on ka veel üks korter. Samuti on saal, kus käivad harjutamas inglise amatöörteatrid ja balletiklubid. Nemad olid võimelised maksma meile kõrgemat üüri ruumide kasutamise eest.
Kui näiteks mina tahaksin üürida seda ülemist tuba, siis palju ma maksma peaks?
Siin või? (Härra Reigo seirab mind korraga huvitatult nagu vetikapuhmast varitsev haug.) Praegu - ja see on muuseas alandatud hind, see pole mitte turuhind - see maksab 1080 naela kuus. Aga seal üleval juba üürib üks eestlane muide. Peeter Tammoja, ehk teate.
Kahjuks ei tea. Aga kellele Eesti maja kuulub?
See maja kuulub osanikele. Me müüsime osatähti hinnaga üks nael ja praegu on meil umbes 3000 osaniku ringis.
Ja kes seda asja juhib?
Mina juhin. Meil on niinimetatud komitee, mis valib uue juhatuse iga kolme aasta tagant. Kõik on vabatahtlikud, oma ajast, ilma palgata. Nii käib meil siin see asi.
* * *
Veerand tundi hiljem avab härra Reigo suurte metallvõtmetega hoone keldrisse viivat siniseks värvitud ust. Vaatepilt, mis avaneb, on rabav. Laugjalt allapoole suunduv koridor tundub ulatuvalt sootuks kaugemale, kui maja laius lubaks; näib lausa, et keldrikorruse ruumid jätkuvad tagaaia alla välja. Siin on sinimustvalge lipu ja klaveriga saal, sööginurk, mille kokaraamat sisaldab retsepte stiilis "purikas tarrendis" ja "pasteet maksast", ning tolmunud kaustu täis kontoriruum. Vasakut kätt on kunagi ammu, ajal, mil Eesti maja veel baari pidas, asunud garderoob. Vanamoeline silt manitseb külalisi arvestama asjaoluga, et klubi mahajäetud asjade eest ei vastuta.
Küsin härra Reigolt, et milles ta näeb peamist erinevust näiteks Suurbritannia ja Kanada väliseestlaste vahel.
"Kanada eestlased on jõukamal järjel läbilõikes. Nad on suutnud oma koole hoida ja anda alghariduse, võib-olla ka keskhariduse eesti keeles. Seetõttu mul on hea meel kohata Kanadast tulnud ülikooliealisi noori, kes räägivad jumala ilusat eesti keelt." Ta vaikib hetkeks, nii, et on kuulda, kuidas meie peade kohal tänaval auto mööda sõidab. "Meie siin ei suutnud eesti kooli pidada. See on kõige halvem asi."
Miks ei suutnud?
Esiteks toonane saatkond ei toetanud meid. Mitte aineliselt, vaid, kuidas nüüd öeldagi, vaimselt... Teiseks ei olnud meil õpetajaid.
Aga Rootsi eestlased?
Nad on ära rootsistunud, rohkem kui Kanada eestlased. Ma ei tea, millest see tuleb. Noored seal räägivad rootsi keelt kergemini. Ma arvan, et segaabielud rootslastega -
- ei lõppe hästi?
Ei lõppe hästi. Ta naerab kähinal selle mõtte peale. Kui Rootsi eestlased 70ndatel siia tulid ja külastasid meie baari, siis niipea, kui ma nad omavahele jätsin, hakkasid nad hea meelega rääkima omavahel rootsi keeles. (Paus) Meil juhtub sellist asja muidugi inglise eestlastega kah.
Teie oma lapsed räägivad eesti keeles?
Pusiva d. (Reigo lööb käega) Lapsed tahtsid koolis nii ruttu kui võimalik võõrast aktsendist lahti saada. See asi hääbub ära. Ma ei nimeta seda eesti keeleks.
* * *
Äramineku eel tahab vanahärra teha mulle koopia artiklist, mis Eesti Maja kohta ajalehes Eesti Hääl 1972. aastal päevavalgust nägi. Ta asjatab koopiamasina juures kaua ("No miks ta ei hakka tööle? Mis ta protsessib?"), kuid eluvaimu aparaat sisse ei võta, kuigi härra Reigo logistab selle kaanega lõpuks juba päris vihaselt. Niisiis saan kompensatsiooniks kaasa Eesti Hääle värske väljaande, sest tolle ajalehe toimetus ja talitus asuvad siinsamas Eesti Maja keldris.
Kõik Eesti Hääle tähtsamad lood on millegipärast küll kaduviku teemaga seotud - "Metsakalmistu mändide alla kerkib urnimüür", "Estonia huku uus uuring on möödapääsmatu", "Pommiähvardaja võitis kohtus Euroopa riiki" ning "Harju tänava varemed maetakse liiva alla" -, kuid õnneks on 300 tellijale mõeldud väljaandes olemas ka vaimustav Nipinurk: "Suurepärase grill-liha saab hautades seda lahjendatud õunamahla ja veini segus." "Kõrbenud piimalõhn kaob, kui raputada ülekeenud piima peale kuumale pliidile veidi soola." Ja nii edasi. Hakkab tunduma, et Londoni väliseestlased peavad olema majapidamistöödes kibedad käed.
Välisuksel vaatab Tiit Reigo mulle uurivalt otsa.
"Kui vana te olete?"
"31."
"31..." Ta peab pika pausi, mis minu tõlkes tähendab seda, et tema ajal olid 31aastased küll veidi paremas sportlikus vormis; põgenesid suurtükipaatidega üle mere ja alustasid uut elu võõrastel maadel. Siis haarab ta sellegipoolest mu käe oma pahklike sõrmede vahele, mis meenutavad männijuuri.
"Õnn kaasa! Õnn kaasa! Ja levitage eesti vaimu laias ilmas..."
Reisi selle etapi kulusid aitasid katta reisibüroo Bookinghouse, airBaltic, www.visitsweden.com, www.stockholmtown.com, www.goteborg.com ja Howard Johnson Best Western.
