Mark Raidpere
Kunagi ammu reklaamis ­Eesti Ekspress end lausega „­Keegi teab tõde“ ning see meeldis mulle nii väga. Mitte põhjusel, et Mulder & Scully, kellelt lause iva („The Truth Is Out There“) küllap laenatud, helendasid toonastel õhtutel siniselt ekraanilt minugi tuppa, vaid suuremeelsuse pärast, millega reklaamlauses otsad lahti jäeti. Toimetus ei püüdnud väita, et nemad tõde teaks – vähemasti mitte kogu tõde, milline mõte olnuks karjuvalt upsakas ja küllap praktikas kergesti kummutatav –, kuid keegi kuskil teadis küll. Tõde ei olnud seega veel kätte saadud ja purki kinni pandud; teda ei saanud sealt lusikakaupa ilmarahvale müüa. Tõe otsimine oli protsess ja see muutis paljugi võimalikuks.

Muidugi toimus see 1990ndatel, ilmselt ühel kõige vabamal kümnendil, mis Eestis olnud on. Minevikupäiksel on komme katta olnu oma kassikullakumaga ja kindlasti polnud ka 90ndad mingi haljendav tolerantsiparadiis. Paikapanemine oli ajastule omane tegevus; miski, mida noores Eestis oma oponentidega sageli teha armastati – kui mitte suisa revolvrikuuliga, siis vähemasti suurema verbaalse jõhkrusega kui aktsepteeritav tänapäeva steriilsetes oludes, mil allergilise solvumise all kannatavad nii paljud tundlikult võbelevate sõõrmetega indiviidid. Ei, omal kombel olid 90ndad hakk­lihamasin, mitte oaas. Kuid just see, et 90ndais oli palju kaootilisust ja vähe süsteemsust, lõi illusiooni vabadusest koos võimalusega kõiksugu uutel seemneivadel kas või korraks haljendama lüüa.

Tänase Eesti võrdkuju on midagi muud – maal pestitsiidide ja väetiste ühisel jõul voogav põld, linnapildis aga uuenev Tammsaare park: ranges rivis puud, siledad kõnniteed ja skulptuurikesed, mis meenutavad oma kohevuses ja magususes valget sefiiri. Muru on kahtlemata rangesti hooldatud, sest muruniidukite mäuramine, sinised heitgaasipilved ja puruksrebitud taimeliblede metalne lõhn on kohustuslik osa Eesti suvest. Üüratu oleks inimese eksistentsiaalne tühjus, kui ta ei saaks vabal päeval autole hääli sisse lüüa ja olgu või Eesti teise otsa oma kinnisvaralapile niitma minna. Korteriühistul ei pruugi olla raha, et minema vedada vanu telereid ja kušette, mis majaelanikud öö varjus salaja prügikastide taha on tassinud. Kahtlemata aga ilmub kevadel ühel esimesel päikeselisel nädalal välja ühistu tellitud muruniidukiga vanamees, kes hävitab masina unnates ära võililled, mis vanakraami kõrval ja asfaltkõrbe veerel õitsema hakanud. Küllap ta mõtleb umbes nii: „Vähemasti veidike korda, vähemasti midagigi.“

Võib-olla on leplikkus umbrohu suhtes seotud sallivusega laiemalt; äratundmisega, et kõigest ei pea olema kasu, et kõik ei pea olema teadmistepõhiselt maksimeeritud (ja vastupidi). Olen seda mõelnud nii Londonis kui Berliinis, kus tagahoovides ja raudteede ääres on puud ja põõsad metsistunud lopsakalt roheliseks ning eri taimeliikidel lastakse vohada vööni ning tolerants – mida võib lugeda küll ehk ka ükskõiksuseks – suurem kõikvõimalike isiklike ja kultuuriliste eripärade ja eelistuste suhtes. Ei kujuta ette, et New Yorgis või Brüsselis läheks mõni sealne Anvar Samost raadioeetris kodanikkonnale deklareerima, et tšakraid pole olemas.

Ei kujuta ette sedagi, et näiteks Helsingin Sanomat võiks tegeleda Soome võimaliku ­Mangi „sünnituskoha katsumistega“, nagu ei kujutaks ette sedagi, et Soome ajakirjandus Mangiga võrdse tegelase ülepea luua võiks. Kuid kui pagendatud astroloog koos oma koeraga – otsekui õnnetu Olend Mary Shelly „Franken­steinis“, mille avaldamisest möödus tänavu sobivalt kaks sajandit – Eestis randa läheb ja seal päikese käes korraks oma ihu paljastab, avaldatakse paparatsopildid tähetarga taguotsast „eksklusiivi“ nime all. Muidugi on see väga teadmistepõhine ja ratsionaalne – püüd vaimsest luukerest veel veidi puljongit keeta. Vähemalt midagigi.

Muidugi on kirik pakkunud eestlastele hingetuge aastasadu ja sellise kvaliteedi ja kogemustepagasi eest peabki raha küsima, kuid täpselt sama võib öelda ka mustlaste kohta.

Kuid tagasi Anvar Samosti juurde, kelle julgust oma mõtteid väljendada tuleb kaitsta ja tunnustada. Nüüd, kus tšakrate olemasolu osas on selgus käes, tahaks vaid loota, et tuntud ajakirjanik ja poliitik vastab varsti ka küsimusele, kas Jumal on olemas ja kas Jeesus Kristus oli tema ainusündinud poeg.

Paraku ründavad ja naeruvääristavad Eesti skeptikud kõikvõimalikke esoteerikanähtusi, kuid hoiavad targu eemale kirikust, kes oleks vastasena liiga võimas. Ent kui aus olla, siis ei näe ma mingit vahet, kas inimene usub lunastusse ja paradiisi või sellesse, et tema keha katavad energeetilised õielehed – või sellesse, et Elizabeth II koorus munast, või sellesse, et maakera on lame, või sellesse, et universum on kahedimensiooniline hologramm. Need kõik on laiemalt võttes usuküsimused ja vääriks sellistena võrdset kohtlemist.

Helistasin eri esoteerikateemade ründamisest endale kaubamärgi kujundanud suhtekorraldaja ­Merlis Nõgenele ja küsisin, miks ta rapib Twitteris näiteks seda, kui lapsevanemad viivad oma lapsed esoteerikakooli, kuid mitte seda, kui lapsed pannakse pühapäevakooli, kus neid viiakse kurssi lihtsalt ühe teise vaimse õpetusega.

Nõgene vastas, et ta „ei näe pühapäevakoolis nii suurt kahju kui selles, kui lapsi viiakse kuhugi õppima nõidumist.“

„Kui võtta kristluse õpetus kokku kümnesse käsku (ja ma tõesti ei tea, miks peaks kristluse võtma kokku Kristuse-eelse Vana Testamendi kümnesse käsku – autor), siis on see heatahtlik ja filosoofiline,“ jätkas Nõgene, „probleem tekib minu jaoks siis, kui tarbijat petetakse või lapsi väärkoheldakse.“ Seevastu „uhhuu-õpetused“ olevat oma rakendustes väga praktilised ning väljenduvat selles, et inimestele müüakse tarbetuid asju ja teenuseid, millest võib olla koguni kahju. Ta tõi taunitavaks näiteks väljamõeldud esoteeriku, kes võivat näiteks teatada: „Liigutan veidi taldrikut ja ütlen, mida su kadunud vanaema sulle öelda tahab.“ Inimesena, kes mullu sügisel just oma vanaema kaotas, kõnetas see näide mind küll. Meenus, et vanaema matustel ei liigutanud taldrikut keegi, küll aga oli kohal kirikuõpetaja, kes oli püüdnud talle võõrast lahkunust endale rutuga mingi pildi luua (see tal üldjoontes ka õnnestus, hammustasin keelde vaid paaris kohas, oleks võinud kindlasti minna hullemini). Õpetaja jutus kordusid aina uuesti ja uuesti traditsioonilised ja lohutavad väljendid, nagu „rahu leidnud“, „kohtumine ülestõusmispäeval“ ja „tema on nüüd Isa juures“, millest polnud kindlasti kahju, kuigi järele mõeldes ma ei tea, kuidas saaks kirik tõestada, et kõik need väiteid ka tõele vastavad.

EELK kodulehel olev „kiriklike talituste soovituslik hinnakiri“ on väga konkreetne vaimulike teenuste eest küsitava raha osas: näiteks kristlik laulatus maksab 150 eurot ja kristlik matus maksab jälle 150 eurot ja neil, keda tabavad kriisid kahe sündmuse vahepeal, on võimalik minna EELK Perekeskusse ja saada seal kristlikku pereteraapiat hinnaga 30–35 eurot tund („Kui kliendiga on kokku lepitud ülekandega maksmine, siis palume järgmiseks kohtumiseks võtta kaasa või saata enne kohtumist nõustaja meiliaadressile maksekorralduse koopia,“ koputatakse EELK Perekeskuse veebilehel lõpetuseks hädalisele südamele, kuigi teenust paistavad toetavat ka Hasartmängumaksu Nõukogu, omavalitsused ja annetajad). Muidugi on kirik pakkunud eestlastele hingetuge aastasadu ja sellise kvaliteedi ja kogemustepagasi eest peabki raha küsima, kuid täpselt sama võib öelda ka mustlaste kohta. Ja ma tõesti ei saa aru, miks näiteks mustlastele, neile Eesti ametlikele paariatele, raha annetanud needusest vabaneda soovijad Eestis hiljem asja edukalt politseisse ja kohtusse saavad anda (näiteid on kohtupraktikas mitmeid). Mis on vahet peale selle, et üks on kartnud needust ja teine põrgut?

Ah jah, kinnisvara ja pangaarve muidugi!

Eelmise aasta viimastel päevadel – jõulude paiku, kui ikka kinke tehakse – eraldas riik sõja ja okupatsiooni käigus omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK) 6,75 ja Eesti Apostlikule Õigeusu Kirikule (EAÕK) 1,6 miljonit eurot. Vaevalt oleks kirikuil olnud võimalik sellist kahjutasu Eestilt nõuda välja kohtus ning peapiiskop Viilmagi kiitis riiki mitte tekitatud, vaid tekkinud kahjude hüvitamise eest, avaldades raha saamise järel valmisolekut astuda „Eesti Vabariigi 100. juubeliaastasse lepitatult ja rõõmsa südamega“.

<b>Just see, et 90ndais oli palju kaootilisust ja vähe süsteemsust, lõi illusiooni vabadusest koos võimalusega kõiksugu uutel seemne­ivadel kas või korraks haljendama lüüa.</b>

Mõni kuu hiljem lubas ­peapiiskop Urmas Viilma riiklikule ERRile antud intervjuus, et kirik võtab ühiskonnas endale tagasi selle arvamus­liidri positsiooni, kust ta 70 aasta eest eemale suruti. „Paraku ei käi meil kogu rahvas kirikus,“ märkis Viilma kriitilisemalt. „Järelikult tuleb kirikul minna kirikuhoonetest välja ja oma sõnumit väljaspool edastada.“ Jah, kahtlemata tuleb luteri kirikul oma usku levitada, milleks riigilt saadud miljonid annavad kindlasti ka võimalusi. Turuosa tuleb suurendada, sest 2011. aasta rahvaküsitluste põhjal oli Eestis luterlasi 108 513, vene õigeusklikke aga 176 773, mis annaks arvamusliidri troonile pretendeerimises üldse teatava eelise justkui viimastele. Rääkimata sellest, et enamik eestimaalasi lähtub ülepea sellest sügavast individualismist, mis on omane satanismile, religioonile, mille kogudust pole Eestis teadaolevalt miskipärast siiani registreerima nõustutud.

Mulle meeldivad paljud kristluse aspektid väga, kuid esoteerikute mõnitamises endale ohutu hobi leidnud kriitikud võiks kriitilisemalt suhtuda ka kiriku tegemistesse. Ma ei leia midagi filosoofilist ega heatahtlikku kiriku aina selgemalt välja öeldud soovis mõjutada ka nende inimeste elu, kes kirikusse ei kuulu. Ei mäleta sedagi, et peapiiskop Viilma oleks kunagi vabandanud nende kümnete inimeste ees, keda veel 17. sajandil Eestis nõia- ja libahundiprotsessidel surma mõisteti (tihti luterlike kirikuõpetajate osavõtul ning julmal ja piinaval viisil). Ei mäleta, et peapiiskop Viilma oleks rääkinud valmisolekust otsida üles ohvrite järeltulijad, et viidatud protsesside käigus tekkinud – ei, pigem siiski lausa tehtud – ülekohut nüüd rahaliselt heastada. Miks ometi?

Kui kirik ei tunneta endal nende nõidadeks ja libahuntideks tembeldatud inimeste veresüüd, siis kas tähendab see, et hukkamisi peetakse jätkuvalt õigustatuks? Või on jäänud toonased julmused liiga kaugele minevikku? Kuid Jumala juures on tuhat aastat nagu üks päev. Pole veel hilja, et „lepitatult ja rõõmsa südamega“ tulevikku minna.