25. juuli pärastlõunal istusid Helsingi Vallila linnaosas asuvas Sonera auditooriumis sajakonna ajakirjaniku ja analüütiku ees murtud olemisega Sonera juhid. Firma teatas sel päeval küll oodatust parematest teise kvartali tulemustest, kuid ka sellest, et kandis lõplikult maha oma investeeringu Saksamaa UMTS- litsentsi (kolmanda põlve ehk 3G mobiilsidevõrk).

Soome ajaloo suurima majanduskaotuse, Sonera Saksamaa–seikluse lõplik hind on üle 50 miljardi eesti krooni. Kuigi firma ise usub, et hind on lõplik, võib see analüütikute hinnangul siiski veel kasvada kas sund– investeeringute või trahvidena litsentsi mittekasutamise eest.

Sonera kannatusterada  on lõppemas. Augustis esitab "armastatud" naabritele rootslastele kuuluv Telia ametliku ostupakkumise Sonera aktsionäridele.

Soneras toimunut paljastab sellel suvel internetis ilmunud skandaalne raamat «Kuhu kadusid Sonera rahad?». Sellel on üks suur puudus - autor on anonüümne. See on andnud Sonera juhtidele võimaluse vältida kõiki raamatus esitatud süüdistusi. 

Miljardite kadumise peasüüdlane on raamatu järgi firma eelmine tegevdirektor Kaj–Erik Relander. Praegu Londonis investeerimispangandusega tegelev Relander on kommentaaridest loobunud.

Unistuses saab katastroof

Eelmised mobiiltelefonide p?lvkonnad NMT ja GSM ei valmistanud Sonerale peavalu ning tõid sisse tohutul hulgal raha. Asjad hakkasid viltu minema siis, kui Euroopa riigid otsustasid hakata müüma UMTS-litsentse.

Sonera kontrollpakk kuulus siis riigile. Soome sideministeeriumi ametnikud hankisid 2000. aasta alguses valitsuselt loa Sonera osalemiseks Inglismaa UMTS-litsentside oksjonil. Tagantjärele süüdistatakse Relanderit selles, et loa saamiseks ta valetas v?i andist ebatäpset infot.

Kui Inglismaa litsentsi hind tõusis oksjonil üle 20 miljardi marga, käskis riik Soneral loobuda. Sama aasta sügisel toimununud Saksamaa oksjonilt nõudis Relander juba litsentsi hinkimist mistahes hinna eest, sest see oleks olnud ainus võimalus Kesk–Euroopa vallutamiseks.

Teisi põhjusi lisaks vallutusplaanidele on raske leida. Raamatu andmetel kaardistas Sonera riskikontrolli direktor Kari Jussila litsentsi ostmisega seotud riske, kuid Relander keelas nende esitlemise Sonera teistele juhtidele.

Napilt kaks aastat hiljem loetleb Sonera ise Nasdaqile esitletud 2001. aasta aruandes erinevaid riske seoses 3G investeeringutega:  raskused uute võrkude ehitamise ja finantseerimise leidmisega, puuduv kontroll vähemusosaluste tõttu, terav konkurents, inimeste vähene huvi 3G teenuste vastu jne.

Riskid muutusid tõeks. UMTS-litsentse ei ole veel kasutusele võetud. Võrgud on väljaehitamata ning Soneral ja teistel operaatoritel puudub võimalus neid edasi müüa. 

Soome riik pidi võtma laenu, et hankida Sonerale Saksamaa UMTS- litsentsi.  Võla tagasimaksmiseks loodeti raha saada oma osaluse mahamüümisest. Suur osa Sonera realiseeritavatest varadest oli aga paigutatud teiste teleoperaatorite aktsiatessse, kuid sügisel 2000 läks tehnoloogiamull suure pauguga lõhki. Kui Turkcelli aktsiate müügist teeniti veel 4,5 miljardit marka, siis Deutsche Telekomi aktsiatega polnud mõned kuud hiljem enam suurt midagi peale hakata. Lisaks osalusele Saksamaa Group 3Gs, on Soneral väikesed osad ka Itaalia ja Hispaania 3G litsentsidest.

Sonera ootas suvel positiivseid uudiseid oma koostööpartnerilt Telefonicalt, kuid juuli lõpus teatas Telefonica, et lõpetab üldse tegevuse Saksamaal, sest Group 3G tegevus tõmmatakse kokku. Veidi hiljem oli sunnitud sama tegema ka Sonera.

Sonera on Soome Enron

Kõik näis Sonera jaoks hea kuni möödunud aasta 25. jaanuarini, mil ajaleht Helsingin Sanomat paljastas oma esiküljel suure osa Sonera probleemidest. Anonüümseks soovida jäänud allikad süüdistasid nendes otse tollast tegevdirektorit Relanderi.

«Kõik muud tööd jäid Relanderi käsul kõrvale, juhid keskendusid süüdlase otsimisele. Soneras valitses sõjaseisukord. Äri pidi ootama,» kirjutab netiraamat.

Raamatu kõige pöörasemate väidete kohaselt kasutas Relander firma juhtimiseks ja kolleegide kontrolli all hoidmiseks Vene maffia abi. Lisaks olevat Relander juhtinud oma arvetele kümneid ja kümneid miljoneid markasid.

Tütarettevõte Sonera Zed sai mõne aasta eest kuulsaks tänu Relanderi poolt heaks kiidetud 1,2 miljardit marka maksnud reklaamikampaaniale. Firma käive oli samal ajal vaid mõnikümmend miljonit marka. 2000. aastal suutis Zed 60 miljoni suuruse käibe juures teha 636 miljoni margase kahjumi.

Anonüümsuse loori taha varjuv kirjanik peab selle ilmseks põhjuseks Relanderi ja mõne teise tollase Sonera juhi kavatsust Zedi mull piisavalt suureks puhuda, et see siis börsile viia ning sisse kasseerida oma aktsia– optsioonid, millede väärtus oleks tõenäoliselt ulatunud sadade miljonite markadeni.

Tõsist kriitikat esitatakse ka Sonera raamatupidamise kohta. «Veidi liialdades võib öelda, et oma raamatupidamisega on Sonera Enroni radadel,» tõdeb autor.

Aastal 2001 makstud võla intressikulud on jagatud laiali mitme aasta peale, kuigi need on täies mõõdus makstud Sonera kassast 2001. aasta jooksul. Tänu sellele muutus Sonera majandustulemus tegelikkusest märgatavalt paremaks.

Keegi ei vastuta

Ainus, kes siiani on omamoodi tunnistanud süüd Sonera skandaalides, on omaaegne sideminister Olli–Pekka Heinonen, kelle paljutõotavalt alanud poliitiline karjäär sai üllatava lõpu, kui ta siirdus Sonera kära vaibudes «perekondlikel põhjustel» poliitikast eemale, riikliku ringhäälingu Yleisradio direktorite hulka. Heinonenist loodeti aga järglast Soome suurima parempoolse erakonna, Kokoomuse esimehele Sauli Niinistöle.

Poliitilise vastutusega ongi asi veidi segasem. Juulis teatas opositsiooniliider Anneli Jäätteenmäki, et opositsioon nõuab juurdlust selle üle, kui palju oli Sonera otsustega seotud sideministeerium ja valitsus. Miljardeid kroone maksma läinud Sonera vallutusplaanidel oli ju peaminister Paavo Lipponeni ja rahandusminister Sauli Niinistö heakskiit.

Kadunud miljardite kohta ei ole aru pidanud andma ka endine frimajuht Relander.