17.05.2007, 00:00
"'Kui palatisse tulin, vaatasin, et polegi jalga!"'
Kiirabi viis Aino Kase ühel päeval Mustamäele haiglasse, kuid ta saadeti öösel koju tagasi. Nädal hiljem kutsus ta jälle kiirabi, läks haiglasse ja tal võeti jalg poolest reiest saati maha.
AINO KAHETSEB: Kui arstid oleks tema seisundit võtnud täie tõsidusega, oleks ehk suurem osa tema jalast säilinud. VALLO KRUUSER
Aino (72) mõtleb, et kui nädal
tagasi oleksid arstid täie tõsidusega reageerinud, oleks tal ehk
suurem osa jalast siiski säilinud.
Ainol on olnud kaks insulti, mis on osaliselt halvanud tema näo ja keha. Insuldi pärast pole ta ka viimased paar aastat hästi kõndida saanud. Aga ta sai oma elu korraldamisega hakkama. Kuigi insultidest on möödas juba paar aastat, paistetasid jalad ajapikku üles, hiljem veel läksid jalalabad punaseks, tekkisid tumedamad plekid. Jalad valutasid ka. Nüüd teab Aino, et tema jalgadesse oli hiilinud gangreen – verevarustus oli häiritud ja koed kärbusid. Gangreen on raske haigus, mille tulemusel võidakse mõni ihuliige (tavaliselt jalg) otsast ära lõigata.
Aino käis oma värvi muutvaid jalgu aeg-ajalt arstile näitamas. Lõpuks läks üks varvas täiesti mustaks ja valu väljakannatamatuks. Oli pühapäev. Aino poeg Vahur (44) helistas perearsti infotelefonile ja sealt öeldi, et nüüd on kiire – kutsugu kiirabi. Sõit läks Mustamäele Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Aino pandi lamama kiirabi vastuvõtu boksi. “Igaüks käis vaatamas. Teine vaatas, kolmas vaatas. Vahepeal tehti uuringud ka,” räägib Aino. “Öösel keegi kohal käinu ütles, et noh, poolest säärest tuleb jalg maha võtta.” Aino aga saadeti hoopis koju.
Valu jalas läks aga aina hullemaks. “Selline terav valu, mis jutina südamesse lööb,” räägib ta. Nädal pärast esimest haiglaskäiku läks ka teine varvas mustaks. Poeg Vahur kutsus uuesti kiirabi, kes viis ta teist korda tagasi Mustamäele. Jälle ootas Aino vastuvõtu boksis. Seekord tuli ka selge otsus – Ainot ootab ees operatsioon – ärgu enam söögu ega joogu. Aino jäi ootele. Ootas. Päevast sai õhtu ja õhtust öö ja ööst hommik ning siis lõpuks ta operatsioonile viidigi.
“Keegi midagi rohkem ei rääkinud – ma teadsin, et võetakse pool jalga maha.” Seda oletas Aino eelmise haiglaskäigu põhjal, sest siis oli üks teda vaatamas käinud arstidest midagi sellist öelnud. Aino on kindel, et ei talle ega tema pojale ei selgitatud eelseseisvaid sündmusi. “Kui mind palatisse toodi, siis vaatasin, et polegi jalga. Arst enne midagi ei rääkinud, pojale ka mitte,” ütleb Aino.
Ainol on olnud kaks insulti, mis on osaliselt halvanud tema näo ja keha. Insuldi pärast pole ta ka viimased paar aastat hästi kõndida saanud. Aga ta sai oma elu korraldamisega hakkama. Kuigi insultidest on möödas juba paar aastat, paistetasid jalad ajapikku üles, hiljem veel läksid jalalabad punaseks, tekkisid tumedamad plekid. Jalad valutasid ka. Nüüd teab Aino, et tema jalgadesse oli hiilinud gangreen – verevarustus oli häiritud ja koed kärbusid. Gangreen on raske haigus, mille tulemusel võidakse mõni ihuliige (tavaliselt jalg) otsast ära lõigata.
Aino käis oma värvi muutvaid jalgu aeg-ajalt arstile näitamas. Lõpuks läks üks varvas täiesti mustaks ja valu väljakannatamatuks. Oli pühapäev. Aino poeg Vahur (44) helistas perearsti infotelefonile ja sealt öeldi, et nüüd on kiire – kutsugu kiirabi. Sõit läks Mustamäele Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Aino pandi lamama kiirabi vastuvõtu boksi. “Igaüks käis vaatamas. Teine vaatas, kolmas vaatas. Vahepeal tehti uuringud ka,” räägib Aino. “Öösel keegi kohal käinu ütles, et noh, poolest säärest tuleb jalg maha võtta.” Aino aga saadeti hoopis koju.
Valu jalas läks aga aina hullemaks. “Selline terav valu, mis jutina südamesse lööb,” räägib ta. Nädal pärast esimest haiglaskäiku läks ka teine varvas mustaks. Poeg Vahur kutsus uuesti kiirabi, kes viis ta teist korda tagasi Mustamäele. Jälle ootas Aino vastuvõtu boksis. Seekord tuli ka selge otsus – Ainot ootab ees operatsioon – ärgu enam söögu ega joogu. Aino jäi ootele. Ootas. Päevast sai õhtu ja õhtust öö ja ööst hommik ning siis lõpuks ta operatsioonile viidigi.
“Keegi midagi rohkem ei rääkinud – ma teadsin, et võetakse pool jalga maha.” Seda oletas Aino eelmise haiglaskäigu põhjal, sest siis oli üks teda vaatamas käinud arstidest midagi sellist öelnud. Aino on kindel, et ei talle ega tema pojale ei selgitatud eelseseisvaid sündmusi. “Kui mind palatisse toodi, siis vaatasin, et polegi jalga. Arst enne midagi ei rääkinud, pojale ka mitte,” ütleb Aino.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla kommentaar
25. veebruaril saabus patsient Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse erakorralise meditsiini osakonda.
Talle tehti kliinilised ja biokeemilised vereanalüüsid, veresoonte doppleruuring, CT-angiograafia ning patsiendi vaatas üle ka veresoontekirurg. Kuna tegemist oli nn kuiva gangreeniga halvatud jalal, siis ei olnud kohene amputatsioon vajalik ja seda ei soovinud ka patsient ise. Haigele selgitati tema olukorda, et ainus viis tema aitamiseks on amputatsioon.
Uuesti haiglasse pöördudes oli gangreen süvenenud ja seetõttu teostati parema jala amputatsioon. Amputatsioon reiest teostati seetõttu, et madalamal tasemel amputatsiooniköndi paranemine oli vähetõenäoline verevarustuse häirete tõttu. Kuna reieköndi verevarustus oli halb, tekkis hiljem köndi lihaste nekroos ja haavamädanik.
Mis puutub patsiendi väidetesse, et temale ei seletatud võimalikke valikuid (sh operatsiooni tasapinna valikut), siis see ei vasta tõele. Enne operatsiooni selgitati patsiendile tema tervislikku seisundit ja operatsiooniga kaasnevaid võimalikke riske.
Ka esimesel pöördumisel, haige nõusolekul, oleks ravitaktika olnud täpselt sama – jalg oleks amputeeritud reiest, liiatigi et tegemist oli halvatud jalaga.
25. veebruaril saabus patsient Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse erakorralise meditsiini osakonda.
Talle tehti kliinilised ja biokeemilised vereanalüüsid, veresoonte doppleruuring, CT-angiograafia ning patsiendi vaatas üle ka veresoontekirurg. Kuna tegemist oli nn kuiva gangreeniga halvatud jalal, siis ei olnud kohene amputatsioon vajalik ja seda ei soovinud ka patsient ise. Haigele selgitati tema olukorda, et ainus viis tema aitamiseks on amputatsioon.
Uuesti haiglasse pöördudes oli gangreen süvenenud ja seetõttu teostati parema jala amputatsioon. Amputatsioon reiest teostati seetõttu, et madalamal tasemel amputatsiooniköndi paranemine oli vähetõenäoline verevarustuse häirete tõttu. Kuna reieköndi verevarustus oli halb, tekkis hiljem köndi lihaste nekroos ja haavamädanik.
Mis puutub patsiendi väidetesse, et temale ei seletatud võimalikke valikuid (sh operatsiooni tasapinna valikut), siis see ei vasta tõele. Enne operatsiooni selgitati patsiendile tema tervislikku seisundit ja operatsiooniga kaasnevaid võimalikke riske.
Ka esimesel pöördumisel, haige nõusolekul, oleks ravitaktika olnud täpselt sama – jalg oleks amputeeritud reiest, liiatigi et tegemist oli halvatud jalaga.
