Kui Sakala lõhnas magusalt
Kahekümnenda sajandi algul saabus Sillamäelt Tallinna noorempagar August Brandmann. Ta oli otsustanud Eestimaa kubermangu pealinnas oma äri püsti panna. Järvamaalt Koigi vallast pärit Brandmann oli ettevõtlik mees ning juba 1901. aastal alustas tema kompveki- ja šokolaadivabrik Väike-Tartu maanteel tööd.
Suur edu Itaalias
Nelja töölisega pihta hakanud vabrik arenes kiiresti. Esimese maailmasõja eelõhtul oli Brandmanni vabriku tase juba nii kõrge, et võidi julgelt oma toodanguga minna rahvusvahelistele näitustele. Ja edu ei jäänud tulemata. 1913. aastal toodi Roomas toimunud rahvusvaheliselt näituselt koju Grand Prix.
Kindlasti tootis šokolaadivabrik Brandmannile ka kopsakat kasumit. Suguvõsas räägitakse lugu, et Brandmann vahetas poole oma kuldrahadest paberraha vastu ringi - neid on mugavam kaasas kanda, olevat mees öelnud. Siis aga kärises maailmasõjas räsitud tsaaririigi majandus ja peagi kadus ka riik ise ajalukku. 100- ja 500rublased paberrahad, mida oli kaks võikastitäit, kaotasid väärtuse. Need rahakastid vedelesid Brandmannide pööningul kogu Nõukogude aja ja sealt siis neid katariinasid ja peetreid toodi pliidile tulehakatuseks.
Maailmasõja, revolutsioonid ja Vabadussõja elas Brandmanni vabrik üle. 1920. aastate algul töötas vabrikus ligi 40 töölist ning 1939. aastal juba 165. Kuigi Eesti magusaturu valitseja oli Kawe - siin toodeti 1937. aastal 1416 tonni maiustusi -, ei olnud Brandmanngi mingi väike vabrik. Tema oli selles edetabelis 483 tonniga kolmandal kohal, jäädes veidi alla teisel kohal olevale Ginovkeri vabrikule (573 tonni). Aga August Brandmann võis uhkusega väita, et tema oli esimene, kes hakkas Eestis tootma kakaopulbrit ja kakaovõid.
Kommiäri läheb pojale
Aastal 1933 Brandmanni kakao-, šokolaadi- ja kompvekitehas reorganiseeriti aktsiaseltsiks. Tallinna tänavate ümberkorralduse käigus muutus ka vabriku aadress - Sakala 27/29. Praegu asub sel kohal Sakala Keskus ja selle parkla, nii et suur tüli käib Brandmanni maa peal. Õieti endise, sest pärijatele seda ei tagastatud.
Lisaks sisule pani Brandmanni tehas suurt rõhku ka tootekujundusele. Tema kommi- ja šokolaadipaberid kajastasid isegi maailmasündmusi. Nii näiteks valmistas Brandmann Helsingi 1940. aasta olümpiamängude puhuks šokolaaditahvli, kuigi mängud ise jäid sõja tõttu pidamata. Vabrikus toodeti ka kommisarju, nagu näiteks Vilsandi linnuriik eri lindude piltidega ning Euroopa rahvad, kus venelast kujutaval kommipaberil on äärtel viisnurgad ning sakslase puhul muidugi haakristid.
August Brandmann juhtis oma vabrikut aastani 1936, siis andis 60. eluaastale lähenev mees šokolaaditehase poeg Elmarile üle. Elmari juhtida jäi perekonna teinegi äri, OÜ Meleski klaasivabrik, mida seni käsutas vana Brandmanni abikaasa Anna. Range ja nõudlik ärinaine Anna Brandmann hoidis silma peal ka šokolaaditehasel, käies töölisi sageli kontrollimas ja kehtestades karmi korra.
Elmar Brandmann oli uue põlvkonna ärimees. Ta oli õppinud Londonis ärijuhtimist ja rääkis vabalt inglise keeles. Ta oskas äri teha, niisamuti oskas ta puhata. Elmar oli tulihingeline harrastuslendur ja suur autohuviline. Julgel lenduril juhtus ka viperusi. Kord ei saanud ta maandudes oma lennumasinat enne pidama kui alles heinakuhjas.
Inglismaalt 1938. aastal tagasi tulles tõi Elmar Brandmann kaasa uhke auto, mis pälvis palju tähelepanu. See oli Aston Martini kabriolett, esimene Eestis. Nagu tollal maailmas moes oli, sõitis Elmar autoski, lendurimüts peas ja nahkmantel seljas. Ja ehk sallgi lehvis tuules.
Kui siis Aston Martini sportauto kesklinnast Lasnamäe aerodroomi poole kihutas, korjas Elmar teelt ka hääletavad lendurid peale. Vahel jõuti aerodroomile, koguni 11 meest peal!
Vene võim hävitab vabriku
Nii Brandmanni šokolaaditehase kui ka teiste magusavabrikute lõpp saabus Eesti okupeerimise järel 1940. aasta suvel. Vabrikud natsionaliseeriti ehk võeti omanikelt jõuga ära. Uued võimud liitsid Brandmanni ja Riola vabriku ning novembris 1940 pandi ühendatud ettevõttele nimeks Karamell. Hiljem liideti Karamelli tehasega veel ka Georg Stude šokolaadi- ja martsipanitööstus.
Brandmanni tööstushoonest Sakala tänaval sai Karamelli šokolaadiosakond, ent mitte kauaks. Nõukogude lennuväe barbaarne rünnak märtsis 1944 hävitas vabrikuhoone. August Brandmann ise arreteeriti NKVD poolt 1941. aastal, kuid imekombel ta vabastati. Poeg Elmar läks mobilisatsiooniga Punaarmeesse - ja seda vaid sel põhjusel, et lootis nii isa NKVD küüsist päästa.
Sõja elasid üle mõlemad, Elmar naasis koju 1945. August Brandmann suri järgmisel aastal, tema abikaasa Anna läks 1948. aasta alguses vabasurma - ta ei suutnud alla neelata Nõukogude võimu mõnitamist ja ebainimlikkust ning pärast mehe surma ei näinud ta oma elul enam mõtet.
Brandmanni šokolaaditehasest on tänaseks järele jäänud vaid mälestused, fotod ning kommipurgid-paberid. Ja vana Brandmanni suur unistus. Nimelt tahtis August osta laeva ja tehase sellele kolida. Brandmanni laev sõitnuks siis maailma meredel ringi, võtnuks ühest sadamast tooraine peale ja teistes müünuks valmistoodangu. Nii jäänuks ära kinnisvara haldamise kulud ja sõja puhul saanuks lihtsalt kuskil rahulikumas kandis oma äri jätkata.
