Kui söömisest saab haigus…

Söömishäired on sellised psüühikahäired, mille puhul inimene tähtsustab ülemääraselt oma kehakaalu ja -figuuri ning tema enesehinnang sõltub peamiselt sellest, kuivõrd kaal vastab ebarealistlikele standarditele.

Sageli on söömishäirega naine (sagedamini esineb söömishäire just naistel või tüdrukutel) oma kehaga rahulolematu, kuigi kaalunumber näitab normaal- (KMI ehk kehamassiindeks (kg/cm2) = 20 kuni 25) või isegi tugevat alakaalu (KMI

Atüüpilised söömishäired

Eespool kirjeldatud juhtumite puhul saab selgelt eristada anoreksiale ja buliimiale iseloomulikke tunnuseid. Teadlased on aga täheldanud, et üha enam esineb nn atüüpilisi söömis­häired, mis ei täida täiel määral ühe või teise häire diagnostilisi kriteeriume (vajalikud tunnused diagnoosimaks, et tegu on söömishäirega) või ei ole selgelt kindla söömishäirena määratletavad, kuid on siiski kahtlemata probleemsed seisundid ja vajavad ravi. Paljudel patsientidel esineb mõlemale söömishäirele iseloomulikke tunnuseid ning sage on ka anoreksia nervosa „muundumine” elu jooksul bulimia nervosa’ks.

Söömishäirega inimesel on raske tunnistada, et tema käitumine ja mõtlemine on vildakas ning talle kahjulik. Noored naised ja tüdrukud peavad madalat kehakaalu nii ihaldusväärseks, et on selle nimel nõus tegema kõike. Murelike lähedaste märkuste taga nähakse kadedust ja soovi neid paksuks sööta.

Probleemide tõsiduses selgusele jõudmine võib võtta aastaid. Seda enam, et kehaga rahulolematust peetakse isegi naiste puhul normatiivseks ning sotsiaalne surve (nii meediast, eakaalsastelt kui ka pereliikmetelt tulenev) seab ilustandardiks ebarealistlikud kaalunumbrid.

Isegi kui endale tunnistatakse, et söömiskäitumise ja endasse suhtumisega on midagi korrast ära, paneb häbitunne probleeme saladuses hoidma ja kartus hukkamõistu ees takistab abi otsimist.

Iseenda terapeut

Kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia on teadusuuringutes tõestanud oma efektiivsust söömishäirete, eriti bulimia nervosa ja ülesöömishäire ravis. Teraapia eesmärk on õppida ise märkama ning muutma neid mõtteid ja käitumisi, mis on kasutud või lausa kahjulikud ning mis hoiavad alal söömishäiret. Söömishäire peamised säilimismehhanismid on probleemne söömiskäitumine – äärmuslikud dieedid, ebaregulaarsed toidukorrad, toidukoguste piiramine, toidu tahtlik väljutamine, võimetus toidukoguseid kontrollida – ja ebafunktsionaalsed veendumused iseenda ja oma keha kohta: „Pean viis kilo alla võtma, et olla õnnelik”, „Mida paremini oma söömist kontrollin, seda väärtuslikum inimesena olen”, „Kui ma ei ole piisavalt peenike, siis keegi ei armasta mind”, „Selleks et olla ilus, pean võimalikult vähe sööma”.

Söömishäirete kognitiiv-käitumuslik teraapia on ajaliselt piiratud (20–40 seanssi), kuid ravi pikkus sõltub ka kaasuva test probleemidest (sagedamini depressioon või sõltuvusprobleemid).

Inimene õpib olema iseenda terapeut, saades täiendavat informatsiooni oma häire kohta ning omandades eneseabivõtteid: söömiskäitumise jälgimine, regulaarse söömise sisseseadmine, söömistungiga toimetulek, probleemilahendusmeetodid, enese väärtustamine sõltumatult figuurist, suhteprobleemidega toimetulek jne.

Teraapias on tähtis koht koduülesannetel, sest uued oskused omandatakse harjutades. Seega ei ole inimene raviobjekt, kellega „tehakse midagi ja siis ta saab terveks”, vaid aktiivne teraapias osaleja, kellega kooskõlastatakse kõik soovitud muutused ja selleks kasutatavad meetodid.

Terapeudil on abistava, juhendava ja toetava koostööpartneri roll. Teraapia on võrgustikutöö, kus osaleb sageli ka psühhiaater, kes täpsustab diagnoosi, otsustab ravimi vajalikkuse üle ning aitab korraldada haiglaravi (sõltub muu hulgas patsiendi füüsilisest seisundist). Võrgustikutöös osalevad sageli ka patsiendi lähedased, kelle abil on võimalik taastada puuduolev või vähene sotsiaalne aktsepteerimine ja toetus.

Ära oota probleemi süvenemist

Söömisega seotud probleemide ja häirete korral pakutakse abi ka Eesti kliinikutes ja nõustamiskeskustes. Tartu Ülikooli kliinikumi söömishäirete keskusesse või Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse pöördudes toimub ravi olenevalt probleemi raskusest kas haiglas või ambulatoorselt. Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus tegeletakse söömisega seotud probleemide (sealhulgas ülemäärase kehakaalu ja liigsöömishoogudega) ning söömishäirete hindamise ja teaduspõhise psühhoteraapiaga.

Spetsialisti vastuvõtule tasuks pöörduda juba siis, kui enda või lähedase söömiskäitumises või enesehinnangus on märgata muutusi (vt kastikest „Millal tuleks kindlasti abi küsida?”). Mida kiiremini muutuste tekitamisega alustatakse, seda kiiremini leevenevad probleemid.

Abivajajate pihtimused

Olen Kadri*, 17 a. Mu põhiliseks toiduks on porgandid, õunad, rasvata kodujuust ja jogurt. Söön sageli, aga kaua, sest kurgus oli justkui klomp ja söömise ajal muutun ebameeldivalt ärevaks. Pean vältima „keelatud” toite, mis teevad paksuks. Liha ma peaaegu üldse ei söö, rasvaseid toite mitte kunagi! Trennis kahjuks käia ei jaksa, kuid jalutan pikki vahemaid jala, sest kaloreid on vaja ju kulutada. Sõpradega pole eriti viimasel ajal väljas käinud, sest pean hoolikalt jälgima, mida ja millal söön. Olen 172 cm pikk ja kaalun 45 kilo. Olen enda üle uhke. Olen suutnud paksuks minemist vältida.

***
Olen Tiina*, 24 a. Tundsin ennast eile kohutavalt, sest pärast trenni töökaaslasega duširuumis kaaluprobleemidest rääkides märkis ta mu puusade kohta, et need on „sellised laiemat sorti”. Tema märkus ajas mu ahastusse! Tuju läks nii kehvaks, et ostsin teel koju suure paki jäätist. Istusin õhtul teleka ees ja lihtsalt sõin ja sõin. Peale poolt liitrit tegin endale viis vorstileiba, jõin dieetkoolat, sõin kapist leitud pooliku kommipaki tühjaks, tegin veel kaks juustusaia, lõpetasin järelejäänud vorstijupi, ampsasin paar lusikatäit külmkappi jäetud vormirooga, keetsin kiiruga endale kaks pakki kiirnuudleid, sõin veel paar leivaviilu niisama ja lõpetasin järele­jäänud jäätise. Ma ei tea, kuidas see kõik nii käest läks, ma lihtsalt ei suutnud söögile vastu panna. Lõpuks tundsin ennast tohutult suure, raske ning täiesti lootusetuna. Selleks et ennast veidigi paremini tunda, pidin söödud toidust kuidagi lahti saama. Hiilisin vanni­tuppa ja pistsin näpud kurku. Homme hommikul alustan dieediga uuesti!

*Nimi on muudetud ja lugu välja mõeldud, kuid põhineb reaalsel juhtumil.

Millal tuleks kindlasti abi küsida?

• Kas oled mõtetes ülemäära palju hõivatud söömisest, kehakaalust või -kujust?
• Kas oled alakaaluline (KMI kg/m2
• Kas oled oma kehakaaluga rahulolematu?
• Kas oled tunduvalt piiranud söömist või korduvalt pidanud rangeid dieete?
• Kas sul esineb kontrollimatuid söömis­hooge ning seejärel toidu väljutamist või lahtistite kuritarvitamist?
• Kas oled suurendanud olulisel määral kehalist aktiivsust, et alandada keha­kaalu?