Foto: Shuttertock

Järgnevad read ei ole niivõrd minu või mu pere kogemusest, vaid sellest, mida need esindavad. Lootusest. Seda kipub tihtipeale raskete teemade käsitlemisel väheks jääma või suisa puuduma. Näiteks jääb kõlama, et vägivaldne inimene ongi selline halb ja kuri inimene ning sinna pole midagi parata.

Ma ei saa sellega nõus olla. On nimelt üks nurk, mis vägivalda käsitledes tihti tähelepanuta jääb.

Vägivalla kasutaja võib olla samuti ohver nagu tema teo sihtmärk, väärides teo hukkamõistule lisaks ka mõistmist.

Seda taipamist aitas mul vormida 20 aastat vägivaldset (nii füüsiline kui vaimne) elu kodus ja aastatepikkune koolikiusamine (nii füüsiline kui vaimne). Mulle pole võõrad aastatepikkune hirm, nälg, kius ja vorbid-sinikad kehal, kuid ma säästaks lugejat detailidest, sest see varjutaks sõnumit, mida kogetu mulle õpetas.

Ka mõte on vägivald


Täna, ligi 20 aastat hiljem suudan järjest enam näha ka seda, et vägivalla kasutaja võib samuti olla ohver. Oma oskamatuse ohver. Oma teadvustamatuse ohver. Näiteks tabab teda emotsioon ja sellele reageerimiseks oskab ta oma "tööriistakohvrist" välja võtta vadi teisele valu põhjustamise – olgu selleks mõte, sõna või tegu. Ta ei tule endaga toime.

See ei ole vägivalla õigustus. See on aja jooksul kujunenud mõistmine, et pole võimalik vägivalda vähendada vägivallaga.

Veel enam. Enne tegu on sõna ja enne sõna on mõte. Vägivalla juuri tuleb otsida mõtetest. Märka ja küsi endalt järgmisel korral näiteks kellelegi kättemaksu, ebaõnnestumist või läbikukkumist soovides või parastades, kust ja miks see soov sul tuleb. Isegi kui see on tibatilluke. Sealt need asjad tihti algavad. Lähisuhte- või koduvägivald ei tulene kodust või suhetest, vaid ikka inimestest.

Alles mõistmine ja hoolimine suudavad abivajaja ka päriselt abi otsima suunata. Tunnistama (st häbist-süüst edasi minema), et on midagi, mis vajab muutmist. Need, kes nõuavad kiusajale pasunasse panemist, reageerivad ju täpselt samuti nagu kiusajagi. Peksja peksmine on samuti peksmine. Pime viha tema suhtes on samuti kurjus. See muster toodab kurjust.

Silm silma vastu saab küll, aga mitu silma meil on?


Miks kurja tegijale hoolikalt valitud karistus on ülitähtis, näitavad uuringud sellest, kuidas mõjub inimesele näiteks ühiskonnast välja heitmine või tõrjumine. Laastavalt. Meid mõjutavad teised inimesed ja me ise mõjutame teisi. Tundsin seda omal nahal.

Kui mina valisin kiusuga toime tulemiseks endassetõmbumise, siis jõhkrust kogenud vend hakkas mässama. Järgnesid sekeldused ja pahandused kodus, koolis ja linnas, politseini välja. Selle asemel, et uurida ja küsida, miks laps nii käitub, said tema kasin õppeedukus, käitumine ja huvipuudus kooli vastu sildi „ta ongi selline“, „paha laps“, „pätt“.

See hoiak loksus nii koolis kui väikses kogukonnas üle ääre ka teiste pereliikmete peale ning andis tonaalsuse kõigele, mida vend tegi. Kas sildistamine ja hukkamõist töötas - kas see pani teda ennast kokku võtma ja end parandama?

Mu vend võttis endalt ühel ilusal kevadisel päeval elu. See tabas kõige lähedasemaid täieliku üllatusena. Usalduslikke suhteid ei olnud ta loonud ja nii polnudki meil aimu sellest, mis temaga päriselt toimus. Me ei näinud tema koormat ja painet.

Eero Epner pani enda ülevaatele koduseinte vahel asuvatest põrgutest pealkirjaks „Sest nad saavad“. Just nii. Me ei märka, ei sekku, kiidame vaikimisega heaks. See on peeglisse vaatamise koht. Kannatuste põhjustajad on kasvanud koos meiega. Sirgunud meie seast. Meie mõtted, sõnad ja teod loovad seda keskkonda.

Hoiakud muutuvad


Mul võttis 10 aastat pärast kodust lahkumist ja kodulinnast ära kolimist aega ning tahtmist tunnistada, et seal toimunu oli jõhker. Häbi, süütunne ja ebakindlus ning ümbritseva suhtumine “mis sa ikka sellest räägid” pidurdavad. Aga samas - peksta võib, aga rääkida ei või?

Õnneks on aastatega palju muutunud. Kui minu koolis käimise ajal ei tundnud täiskasvanud sinikate või vahetunnikiusu vastu huvi, siis nüüd kujundame koole kiusamisvabaks, mõtestame agressiivsust ja vägivaldsust teisiti, stereotüübid varisevad ja suudame tabudest rääkida.

Valguse defineerib pimedus


Märkamine, et oled ohver ja ohvrirollist väljatulek on andnud mulle nüüd hiljem teise vaatenurga. Andestamine ja mõistmine on väga kergendavad emotsioonid.

Nii olengi juhtunule ka tänulik, sest see on mind toonud siia, kus ma täna olen. Ei ole võimalik ära võtta ühtegi mälukildu, armi või haava ja loota, et ma oleksin praegu iseendaga täpselt samas kohas. Valguse hindamiseks on vaja pimedust.

Andestamine on väga vabastav ja kergendav kogemus, vastutuse enda elu eest enda kätte haaramine.

Unustame vahel, et me ei suuda ette näha, kuhu miski sündmus välja viib. Alati selgub see hiljem. Nii ongi elu näidanud, et need kõige valusamad ja vastikumad kogemused on pööranud mu isikliku rooli tänulikkuse, mõistmise ja õppimise poole.

Teeradadele, mis on aidanud taibata, et maailma parandamine algab kõige olulisemast - iseendast. Ohvriks olemise asemel saab kogemusi teadvustada kui õppimise võimalusi ning seeläbi nii ennast kui teisi aidata.

Tõeline ravi


Mina ei leidnud abi aastatepikkusest teraapiast ja nõustamisest (küll aga ära kuulamist). Tõeline tervenemine saabus alles siis, kui mul oli võimalik kohtuda oma sügavama, pärisolemusega. Selleni viisid nii ülipikad ultramaratonid, meditatsioon, aga ka raputavad kogemused nagu tõsised vigastused, lähedaste surm jne.

Neil hetkil, iseenda ees piltlikult öeldes alasti olles, paljastus, kuidas läbi elatust kogutud kihid ja koormad lohisesid mu järel ning mõjutasid mu vaateid ja käitumist. Nendest lahti saamiseks tuli lõpetada nende alla surumine, neid tunnistada, aktsepteerida, täielikult nende põhjustajatele andestada ja siis neil tunnetel minna lasta. Alles seejärel sai hakata edasi liikuma.

Andestus ja mõistmine ei tähenda vägivallatsemise poodiumile tõstmist või kiitmist, vaid aktsepteerimist, et see on osa kogemusest. Andestamine on väga vabastav ja kergendav kogemus, vastutuse enda elu eest enda kätte haaramine.

Igaüks saab panustada


Olen neil teemadel - leinast, venna enesetapuga toimetulekust, vägivallast ja vaimsest tervisest – viimastel aastatel palju rääkida-kirjutada saanud. Need jutud ei ole sündinud kergelt, muidugi oleks meeldivam arutleda näiteks spordivõistluste või teekultuuri üle.

Ent alati ei saa kergemat teed valida, sest need inimeseks olemise tumedamad küljed on samuti osa meie elust. Me oleme kõik mõlkide ja kriimustuste ning pahedega. Kirjutamine ja rääkimine raskel teemal on minu püüd aidata. Teadmine muutub väärtuslikuks jagades, sest siis on võimalik kõigil koos nn kõrgemale tõusta. Paremaks saada.

Vägivalla vähendamine ühiskonnas tundub hoomamatu ülesanne, kuid sellele saab kaasa aidata igaüks.

Alusta endast. Maailma parandamine algab iseendast. Enda mõtete, emotsioonide ja nendele järgnevate reaktsioonide teadvustamine ning nende algallikate muutmine viib püsivate muutusteni ja aitab vähem kurjust luua.

Kannatlikkus. Vägivalla all kannataja ei pruugi esimese küsimise peale mitte midagi öelda. See ei tähenda, et asjad oleksid korras. Vahel aitab kuulamine, vahel saab aidata abi kutsumisega.

Küsi „miks“. Sildistamise asemel tasub proovida mõista, miks keegi, eriti laps, tavatult või väljakutsuvalt käitub.