Kuidas karastus Filimonov

Veiko Märka tutvustab eestivene vitriinikirjanikku P. I. Filimonovit, keda on tõlgitud eesti keelde, tõlgitakse praegu ja küllap tõlgitakse ka edaspidi.

Filimonov on varjunimi. Selle taga peituv Roman (33) ütleb nime saamisloo kohta ainult seda, et võin valida: kas ta valetab selle tekkimise kohta midagi või ei kommenteeri üldse. Lasen siis valetada. “Viimati, kui ma ajakirjanikule valetasin, ütles ta, et see on halb vale. Huvitavam oleks, kui mul oleks olnud nooruses samasuguse nimega väga suur armastus.”

Küll räägib Filimonov, miks ta üldse pseudonüümi võttis. “Kui kirjutama ja oma teoseid avaldama hakkasin, oli mul selline suhtlusring, kus kirjanik või – veel hullem – luuletaja olla ei olnud heaks kombeks. See ring tekkis keskkoolis, aga suhtles omavahel edasi ka siis, kui ma juba ülikoolis õppisin.”

Filimonov on koos Igor Kotjuhiga eestivene vitriinikirjanik, keda saadetakse ametlike delegatsioonide koosseisus nii välis- kui sisemaistele kirjandusfestivalidele, tõestamaks, et venekeelne kirjandus saab Eestis täiesti normaalselt eksisteerida. (“Igor on rohkem vitriinikirjanik kui mina,” täpsustab Filimonov.) Loomulikult ei piirdu andekate ring nende kahega. “Kümmekond on ikka veel,” leiab Filimonov. “Aga nende probleem on see, et nad ei räägi minu ja Igori tasemel eesti keelt. Olmes saavad hakkama, aga ajakirjanikega vist suhtlema ei hakka.”

Ühes intervjuus (EPL 14.6.2008) on ta öelnud: “...niisugune nähtus nagu eestivene kirjandus tekkis päris hiljuti, paar aastat tagasi, mitte rohkem. Kõik, mis oli enne seda, oli venevene kirjanduse osa.”

Lasen tal täpsustada, mis neil kahel vahet. Filimonov: “Ma ei nõustu sellega, mida minu 20–30 aastat vanemad sugulased ja tuttavad elust räägivad. Nad elavad täielikult Venemaa kultuurisfääris, vaatavad ainult Venemaa telekanaleid – mina vaatan neid ju ka, aga lisaks veel ETVd, Discoveryt, Eurosporti... –, kuulavad Vene poplauljaid, loevad Venemaal ilmunud raamatuid. Kuigi näiteks mu ema oskab peaaegu sama hästi eesti keelt kui mina ja töötab Võidusamba projekti büroos, orienteeruvad tema ja temavanused Venemaale.”

Filimonovi kõik vanavanemad (meremees, miilits, lasteaednik ja ehitusbüroo töötaja) tulid Eestisse pärast sõda. Ema ja isa sündisid siin. Jõule tähistavad samal ajal eestlastega. Siis sööb P. I. Filimonov vanematega verivorsti ja hapukapsast. Pärast Tallinna 26. keskkooli (inglise keele erikool, praegu Tallinna Humanitaargümnaasium) lõpetamist õppis Filimonov pedas inglise filoloogiat – muuseas eesti grupis. “Avastasin juba koolis, et mul läheb inglise keele õppimine väga kergelt.” Praegu töötab omal erialal ühes Tallinna väikeses erakeeltekoolis.

Peale Tallinna on Filimonovi arvates eestivene kultuuri teine tähtsaim keskus Narva. (“Varem oli ka Tartu, aga sealt on minu jaoks tähelepanuväärsed inimesed kas Tallinna või Venemaale kolinud.”)  “Narvas on palju inimesi, kes tegelevad luule, kirjanduse, muusika ja kunstiga.

Peaaegu kõik nad teevad kõike ja peaaegu kõik kasutavad varjunimesid. Iseasi, kuidas see kõik neil õnnestub. Lühidalt öeldes on nad kultuuriinimesed. Poliitikast me omavahel ei räägi.

Pigem viinast või muusikast.”

Nelja Filimonovi luuletust saab lugeda Vikerkaarest 4/5/2008. Ühes neist on read: “Potsataja pageb krokodilli eest. / Mitte et oleks pilves. Lihtsalt tal kõrini sai. / Kaua võib olla ilgete pilgete objektiks. / Reptiili huumor on roheline ja libe. Külm ­huumor.”

See tekitab küsimuse: Potsatajat ja Genat mäletatakse laialdaselt ka Eestis. Aga kes v&otild e;iksid olla praeguste eesti ja siinsete vene laste ühised lemmikud?

“Keeruline küsimus. Aga mina selle vastu huvi ei tunne. Mind ei huvita minu lugejad ega minu kriitikud. Seda enam ei huvita, mis tuleb pärast mind.”

P. I. Filimonov on tugev nii luules, proosas kui draamakirjanduses. 2007. aasta kultuurkapitali venekeelsete autorite kirjandusauhinna sai tema luulekogu “Mantrõ tretjego porjadka” (“Kolmanda järgu mantrad”). Näidendeid on ta kirjutanud Tallinna alternatiivteatrile Drugoi Teatr. Tänaseks on see tegevuse lõpetanud, sest peamine initsiaator kolis Moskvasse.

Ametliku Vene Teatriga Filimonov koostööd teha ei taha. “Minu arvates sureb see ­teater varem või hiljem, kuigi venelasena on mul sellest kahju. Vene Teater on serpentaarium, kus kõik maod söövad üksteist.” Aga ta loodab, et mõni tõlge võib jõuda eestikeelsele lavale.

Aprillis ilmub kirjastuselt Kite eesti keeles Filimonovi lühiromaan “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” (“Zona nejevkli­dovoi geometrii”). Autori sõnul pole sel matemaatikaga pistmist. “Me elame maailmas, kus valitseb eukleidiline geomeetria. Aga on asju, mis sellele ei allu. Elu ei ole nii lihtne, tuleb ette olukordi, kus me tajume, et midagi on viltu, aga me ei saa aru, mis ja miks.

Mõnikord on inimeste käitumise motiivid arusaadavad – keegi teeb midagi sellepärast, et tahab seda naist või raha või sinust lahti saada. Aga sageli on motiivid peenemad.”

Tõlkija Aare Pilv arvab raamatust nii: “Kuna see on mul esimene kord tõlkida pikemat proosat, siis oli see kõigepealt võimalus “sisse elada” sellesse, kuidas üks pikk proosatekst tehtud on – tõlkimine on ju “praktiline tekstianalüüs”. Oli huvitav jälgida, kuidas üsna hiljukesi ehitades ja õrnade nükete abil saavutatakse vahel lausa lõikav iroonia – sellist asja hindan alati. Teiseks oli seda romaani lihtsalt tore ja lõbus tõlkida, sest ta on vaimukas ja hoogne (kasutasin seda lausa “hommikukohvina” – igal hommikul tund-poolteist Filimonovi tõlkimist, ja kogu päeval oli kena hoog sees).

Kas P. I. Filimonov Venemaal ei taha kuulsaks saada?

“Tahan ikka. Aga ma tean, et ei hakka seal kunagi elama, sest mu juured ja kõik tuttavad on siin. Mul on siin parem olla kui Venemaal.”