07.08.2009, 00:00
Kuidas leida unistuste töökohta?
Eduline karjäärinäide trükivärskest raamatust “Tee unistuste töökohani”, mis jõuab poelettidele sel neljapäeval ehk täna.
Esimene pildike, mida Reet Aus lapsepõlvest seoses moe ja
lõigetega mäletab, on see, kuidas ta istub vanatädi Hilja
suure toa vaibal ja talle usaldatud vanast kitlist nukukleiti välja
lõikab.
Ta on siis nelja-aastane ja lasteaiavaba elu juurde
käib ka vanatädiga suviti Saaremaal Leisi küla rätsepa
juures käimine.
Kummatigi polnud kokakunsti valdav
vanatädi see, kes Reeta inspireeris, vaid skulptorist vanaisa Enn Roos,
kelle ateljees tüdruk meelsasti aega veetis ja veendunult tema
jälgedes soovis käia.
Mõistmine, et nii see ei
pruugi minna, tuli varajases puberteedieas, mil sai selgeks, et ta ei kasva
kahemeetriseks suurte musklitega naiseks ja vanaisa kahtlus, et eriala pole
jõukohane 27 kilo kaaluvale tüdrukule, hakkas selgemaid piire
võtma. Tuli valida midagi muud, ja mood, mis on samuti
kolmemõõtmeline ja seotud modelleerimisega, tundus kõige
sobivam.
Enda disainitud riided ja särav
näitlejaanne
Tekstiilikunstnikust emalt loomingulisuse
ja programmeerijast isalt järjepidevuse pärinud Reet veetis
lapsepõlves palju aega koos vanavanematega. Veel mäletab Reet,
kuidas ta juba kolmeteistaastasena kõige eriskummalisematest asjadest
endale jakke ja kotte õmbles.
Viimaseid koguni
sõpradele, kes neid uhkelt kandsid. Puberteediea suunajaks peabki Reet
pigem hea maitse ja värvitajuga ema, kellega koos siiditrükki sai
tehtud. Reeda ema disainitud on paljud nõukoguaja kodude tekstiilid
kardinatest ruuduliste laudlinadeni.
Loominguline kodu
mõjutas Reedale lisaks ka õde ja venda, kellest esimene teostab
end graafilise disaini ja teine filmiproduktsiooni alal. Kool Reeta ei
paelunud, kui mõned ained ja õpetajad välja arvata. Ent ta
luges palju, käis Kevade tänava lastekunstikoolis ja nautis
näitekunstiga tegelemist. Koguni nii, et keskkooli lõpuks olid
lähikondlased kindlad, et kooliteatrite festivalil parimaks
naisnäitlejaks hinnatud Reet valib Lavakunstikateedri. Aga ei valinud,
läks hoopis ERKIsse moodi õppima, eelnevalt aasta ettevalmistuses
moejoonistamist õppides. Siis tulid legendaarsed ERKI moe-show’d,
esimesel aastal koos Andro Kööbiga.
Moetööstuse halvasti varjatud saladus
Rajudeks
aastateks nimetab Reet perioodi, mis nagu ilmselt suurel osal inimestest
jääb 19. ja 25. eluaasta vahele – ta käis akadeemias, tegi
telesaadet, stilisti ja muid töid kooli kõrvalt,
magistritöö raames loodi HULA kaubamärk. Moe kaubamärgi
köögipoolega tutvumisest tuli kainestav teadmine selle
vastuolulisusest. Reedale hakkas vastu ülekultiveeritud
trendide-vaheldumine. See, et kiirmoe riided tehakse kõrgmoodi
kopeerides meelega halva kvaliteediga, et inimene iga kahe nädala tagant
oma garderoobi uuendaks.
Seal pole eesmärgiks eetilisus, vaid
iga aastaga 20 miljonit rohkem teenida. Nii on tulemuseks odava
tööjõu, sageli ka laste kasutamine kolmandate maade
tööstuses ja arutu loodusressursside raiskamine. Ainuüksi
mõte sellest, kuivõrd kaugel on ühe toote
valmimistsükkel loomulikust protsessist, peletas Reeda
moetööstusest mõneks ajaks eemale.
Puuvill, mida
pritsitakse kasvuperioodil herbitsiidide ja pestitsiidiga, nii et see suretab
välja linnuliike ja tekitab inimestel vähki; töötraumad,
mis tekivad odavate maade tööstuses, kuna seadmed on vananenud;
36kroonine kuupalk õmblejatele kuskil Bangladeshis, puhta joogivee
puudus Hiinas. Need olid vaid mõned argumendid, mis tekitasid Reedas
soovi selles tööstusharus mitte kaasa lüüa. Mitte, et
kolmandatele maadele tö
öd ei peaks pakkuma, vaid et asja peaks tegema Fair Trade’i
põhimõttel.
Nii töötaski Reet mõnda
aega teatrites lava- ja kostüümikunstnikuna. Ta leiab, et sai oma
teatriarmastusele läheneda sobiva nurga alt, luues uusi maailmu.
Kärsitu inimesena ei kujuta ta ette, et leiaks endas igaks õhtuks
uut sära juba päheõpitud teksti esitamiseks. Just teatris olid
esimesed taaskasutuskatsetused, võttes vanu kujundusi ja
kostüüme ning neid ümber disainides. Siis tekkis soov sama
põhimõtet rakendada ka moeloomingus ja püüd
süsteemi seestpoolt muuta. Kõige säästvam on Reeda
sõnul orgaaniliste materjalide kõrval kasutada neid materjale,
mis juba olemas on. Nii on ta algatanud projekte Uuskasutuskeskusega,
võtnud kasutusele vanu sõjaväevorme. Tooted ei pea tiirutama
mitu korda ümber maailma: puuvill Lõuna-Ameerikast, kangakudumine
Indias, värvimine Hiinas, õmblemine Bangladeshis, et me
saaksime neid kaks nädalat kanda ja siis prügimäele visata, kus
nad ei lagune oma sünteetilise kiu tõttu. Odavate toodete hinna
sisse pole arvutatud keskkonnariske ja see on teema, mida Reet on asunud
põhjalikult uurima oma doktoritöö raames Eesti
Kunstiakadeemias, juhendajateks Londoni ja Soome keskkonnasäästliku
disaini asjatundjad.
Aus moeateljee koduste
müüride vahel
Reeda armastus vanalinna
müüride ja sisehoovide vastu on just niisama vana kui ta isegi. Ka
nüüd, maailma suurlinnu tundma õppinuna kuulub ta süda
Tallinna vanalinnale. Kui siin elad, on see nagu maal. Inimesi elab vähe
ja argipäeva hommikutel on linn puhas ja tühi. Reeda sõnul
kasutab vanalinlane munakivist ja arhitektuuripärlitega
ääristatud kodukohta teistel aegadel kui turist. Nii oleks see naise
unistustes ideaalne paik ühele kogukonnale äride ja kohvikutega.
Üks selline äri asubki Müürivahe tänavas, kuhu nii
ateljeesse kui poodi on lahkelt oodatud kõik Reeda sõbrad ja
kliendid. Elu ja töökeskkonna lähedal hoidmine on samuti
üks keskkonnasäästliku elamise põhimõtteid, mida
taimetoitlasest kodu- ja lastelembeline Reet tähtsaks peab. Kui ta
parasjagu keskkonnasäästlikku disaini ei loo, tudengeid ei
õpeta, teatris proovis või mõne filmi võtetel ei
ole, oma ausal põhimõttel loodud moeloomingut maailma eri
nurkades ei tutvusta, siis eelistab ta olla kodus, lastega.
Reet ei
ole suur unistaja, vaid teeb otsast asju, mida peab tähtsaks. Tema
päevad algavad ja lõpevad Kriya jooga ja Viie Tiibetlase
harjutustega. Seda on ta õppinud Ingvar Villido juhendamisel Lilleoru
keskuses. Reeda sõnul on Lilleoru hea näide kodanikualgatusest,
keskkond on püsinud seal 15 aastat ja seda ainult inimeste vabatahtlikkuse
alusel.
Mitmeid kordi kodumaal auhinnatud ja nüüd ka
esimese Eesti disainerina London Fashion Weekil esinenud naine on olnud nii
õppejõud kui praktikakoha pakkuja kunstitudengitele. Kord saatis
üks vanem daam Reedale ilusa kaardi ja 500 krooni ümbrikus. Märk
sellest, et kui ajad oma asja südamega, võib hakata juhtuma igasugu
naljakaid ja armsaid asju.
Ametikohasisene karjäär
- Üks hinnatumaid karjääriliikumisi on üha enam ametikohasisene karjäär, kus otsustatakse saada oma eriala eluaegseks üliõpilaseks. Ehk absoluutseks asjatundjaks oma alal. See tähendab pidevat juurde õppimist, silmaringi avardamist, enda proovile panekut ja alati pisut rohkema panustamist, kui meilt oodatakse.
Tulemuseks on see, et ametikoha piirid laienevad ja tuleb üha uusi pakkumisi. Näiteks pakutakse võimalust koolitada oma alal, esindada firmat messidel ja teabepäevadel, olla mentoriks, osaleda töögruppides, kirjutada nõuandeid, teha ettekandeid konverentsidel jne.
- nAmetikohasisese karjääri puhul innustab meid üha kasvav teadlikkus ja see, et meid tunnustatakse eksperdina oma alal. Mõnikord tekib ka asendamatuse tunne ja see võib olla nii magus kui ka koormav. Igal juhul seotud suure vastutusega ühiskonnas.
Ja sageli võtavad eksperdid ka oma valdkonna arengu teemadel avalikkuse ees sõna, nagu näiteks sotsiaalteadlane Marju Lauristin või meestearst Margus Punab.
- Ametikohasisest karjääri väärtustavad inimesed on pühendunud ja oma ala pioneeridena ka innovaatorid, kes valdkonnas elu edasi viivad. Tänu neile tuleb juurde uut infot ja piirid laienevad, sest neil on suur kirg oma eriala vastu. Nad lihvivad oma oskusi ameti sees nagu teemanti.
- Kui näiteks vaadata kutsestandardeid, siis seal on paljudele erialadele loodud tasemed. Just pideva taseme tõstmisega sarnaneb ka ametikohasisene karjäär.
Raamatu autor Tiina Saar
- Sündis 6. juulil 1972 Rakveres.
- Töötanud kuus aastat CV-Online’i turundusjuhina.
- Toimetab ajakirja Tööjõuturg.
- Peab loenguid ja korraldab seminare ja koolitusi karjääri edendamise teemadel.
- Käivitas tööõnneteemalise portaali www.aaretesaar.ee ja valmistab ette Eesti suurimat muinasjutuportaali.
- Kirjutanud ka raamatud “Kuidas võita maailma parim töökoht” (2005) ja “Karjääri keerdtrepp ehk kuidas luua endale meelepärast tööelu” (2006).