1. Isikumandaat. Valimised toimuvad ringkondades, millest igaühele eraldatakse teatud hulk riigikogu liikme mandaate vastavalt ringkonna rahvaarvule. Kui ringkonnas antud kehtivate häälte arv jagada mandaatide arvuga, saab lihtkvoodi. Kui poliitik saab lihtkvoodi jagu hääli, siis saab ta riigikokku isikumandaadiga.

Isikumandaadi teenivad enamasti välja vaid poliitika raskekaallased. 2011. aastal said isikumandaadi 14 inimest, nende seas Edgar Savisaar, Andrus Ansip, Sven Mikser ja Juhan Parts.

2. Ringkonnamandaat. Kõige rohkem poliitikuid saab riigikokku ringkonnamandaadiga. Erakond saab ringkonnas nii palju mandaate, kui mitme lihtkvoodi jagu hääli ta saab. Kui kolmveerand lihtkvoodist on täis, aga lihtkvooti siiski täis ei tule, antakse erakonnale selles ringkonnas veel üks koht. Erakonna nimekirjas omakorda reastatakse kandidaadid ümber vastavalt saadud häälte arvule. See viimane on väga oluline, sest ringkonnamandaadi saamiseks on oluline isiklikult saadud häälte arv. Kui erakond saab mingis ringkonnas kaks kohta, siis need lähevad selles ringkonnas enim hääli saanud (vastava erakonna) kandidaadile – sõltumata nende asetusest ringkonna või üleriigilises nimekirjas. 2011. aastal läksid 68 riigikogu kohta just ringkonnamandaadi saajatele.

3. Kompensatsioonimandaat. Kompensatsioonimandaate jagatakse selleks, et erakonna poolt välja teenitud kohtade arv riigikogus oleks enam-vähem võrdne neile antud häälte protsendiga. Kui kõik kohad jagada laiali vaid ringkondades, lahkneks oluliselt erakondade saadud häälte protsent ja nende saadud parlamendikohtade protsent.

Kompensatsioonimandaadiga jaotatakse laiali need kohad, mis jäid isikumandaatide ja ringkonnamandaatidega laiali jagamata. Alles kompensatsioonimandaatide jagamisel muutub oluliseks üleriigiline nimekiri. Kui erakond saab näiteks kaks kompensatsioonimandaati, siis lähevad need kahele nimekirjas kõige kõrgemal olevale poliitikule, kes ei saanud ei isikumandaati ega ringkonnamandaati. Sealjuures on tingimus, et see kandidaat peab saama vähemalt viis protsenti oma valimisringkonna liht­kvoodist.

Näiteks tuntud poliitik Kalev Lillo (Reformierakond) pääses riigikokku 474 häälega, edestades väikese häältesaagi poolest vaid Kalev Kallot. Kui Lillo oleks saanud alla 312 hääle, oleks ta jäänud riigikogust välja hoolimata kõrgest kohast nimekirjas.

Sõltuvalt valimisaktiivsusest peaks sel korral vajalik häälte arv olema umbes 300.