VALITSUSE PRESSIBÜROO .

"Eesti on maailma mastaabis väikeriik, kõik tunnevad kõiki. Miks ei võiks lihtne kodanik oma muredega minna näiteks peaministri jutule!" arutles minu kursavend Joosepmõned kuud tagasi koos sõpradega õllelauas. Joosep on kirglik poliitikahuviline, kelle kohta sõbrad arvavad, et küllap ta ükspäev riigikokku läheb. Loeb iga päev ajalehti, kuulab raadiot, ja kui telekas sähvatab "Vabariigi kodanikud", võivad teised asjad oodata. Vahepeal võtab ise ka sõna - Twitteris. Või poliitilise kommunikatsiooni loengus, kus tema küsimustest ja professor Marju Lauristini vastustest on kujunenud ajapikku intelligentsemat laadi meelelahutus.
Ja siis lõi pirn põlema! See on see hetk, mil mõtled oma viimati öeldud sõnadele, ja kui lõpuks kohale jõuab, saad aru, et see on lihtsalt geniaalne idee. Miks mitte minnagi peaministri juurde. Miks mitte?!
"Lugupeetud Riigikantselei! Olen Tartu Ülikooli teise kursuse ajakirjandustudeng ja sooviksin teada, kas meil (kursusel) oleks võimalik külastada Stenbocki maja, nii et saaksime kohtuda ka valitsuskabineti liikmega, soovitatavalt peaminister Andrus Ansipiga," kirjutas Joosep.
Lõpetas "parimate soovidega" – ja SEND! (Saada!)
"Vähem ajalugu, aeg surub takka!"
Reede, 15. juuni pärastlõuna.
Ansip saabub sekretariaati – see on esimene ruum n-ö ametlikule korrusele sisse astudes – kõigile ootamatult. Viipab hoogsalt parema käega, otsekui manitsedes, ja küsib:
"Noh, mis te mult siis teada tahate?"
Tõsi, kelmikad žestid ja põrnitsev pilk reedavad, et ta teeb nalja.
"Mis riigis toimub?"

Loe edasi tasulisest versioonist

« Avalehele 19 Kommentaari