Kuidas näeb välja kriis ühel Kreeka saarel?
Kui avada telekas, jääb mulje, et kogu Kreeka on katastroofi äärel. Et meil Eestis jääb ainult neile järgi jõuda ja mööda minna... Kohapeal inimesed valitsevast kriisist kuigipalju ei kõnele, aga poliitikuid sõimata on neile alati meeldinud. Tehti seda 20 aastat tagasi ja nii ka praegu. Pigem ikka räägitakse tomatihinnast, oliivisaagist, väetistest, kala kallinemisest jne. Sama mis seitse aastat tagasi. Hindade tõusu on kreeklased kirunud sest ajast peale kui neilt drahmid ära võeti ja eurodega asendati.
Seoses kriisiga ei kipu kaupmehed eriti hindu alandama, olen vastavat tendentsi täheldanud ainult mõnel puhul. Võibolla kuni 10% on langenud majutuse hinnatase, mitte enam, niisamuti autorent. Kiirsöök on mõnel pool odavnenud, kuskil pool on õhku välja lastud ka restoranide-tavernide toidu ja joogihinnast. Seda mitte sugugi kõikjal. Kindlasti puudutab hinnalangus ka tööstust ja vastavaid kaupu.. Taksoteenus pole odavamaks läinud, sest ka bensiinihind on pigem tõusnud kui langenud (1,5 eurot/l).
Ühesõnaga - näib, et mull kriisist uudistes on suurem kui tegelikkuses. Loomulikult, valitsus näpistab avalikku sektorit maksudega ja palkade külmutamisega, kuid need käärid pole tegelikult nii valusad, kui protestijad ja märatsejad võivad välja näidata. Aga mida ongi pensionil Ateena vanahärral või töötul eeslinnanoorukil muud teha kui päevad läbi politseid sidrunitega loopida ja piketeerida. Ülejäänud teevad tööd ja peavad lõuad.
Pärast pühi saabus argipäev
Mööda said sisuliselt kahenädalased pühad Kreekas. Algasid need neljapäevasel päeval, 25. märtsil, mil tähistati Kreeka iseseisvuspäeva. Ja alles täna 7. aprillil on tunda, et taastumas on normaalne töörütm. Enam ei konuta suurem hulk siinseid elanikke kõrtsides, tänavatel ja lehtlates niisama juttu puhudes. Kui esmaspäeval oli Ülestõusmispühade järgselt veel kõik kohad rahvast päris täis, siis täna lõuna ajal tabas meie küla täielik vaikus. Tõsi, ka ilm läks käest, pilves ja 17 kraadi.
Mike, kes peab isaga küla keskel pizzabaari, istus täna üksinda kõrtsiesisel, köhis ja tõmbas suitsu. Nad avasid hooajaks oma koha esmaspäeval ning kaks päeva jooksid nad isaga jalad kumeraks. Rahvast käis ümberkaudsetest küladest, ka papp virvendas läbi. „Oleme väikse puhkuse ära teeninud ja ilmateade ei tõota ka head," sõnas ta. Isa poolt on 23-aastane Mike kreeklane, ema on üsna ammu surnud. Mõne kuu talvel veedab ta Kalifornias onu juures, kuid mõistagi peab ta ennast kreeklaseks, siin on tema põline kodu. Inglise keeles otsib vahest isegi sõnu.
Minu kohalik austerlasest sõber Georg, kes elab siin kolmandat aastat, iseloomustab pea igat teist lähenevat kohalikku sõnaga kapitalist. Ega tema sõnavara kuigi lai pole ka muidugi. Aga tõsi, pealtnäha seda kopikat ikka liigub. Kuuldavasti on paljud kohalikud endiste maaomanike järeltulijad, maid on ostetud juurde ka veel „vanadel headel" 70-80ndatel. Ka 90ndad polnud halvad. Maad katavad oliivisalud ja viinapuulapid, neid korjavad hooajatöölised.
Igal kolmandal mehel näib olevat mingi apartment-hotell, seda lisaks muudele erialastele sissetulekutele. Üks Manolistest, kelle käest ostan soodsalt õli ja veini, renoveerib ka parasjagu oma majutusasutust, tema tööpäevad kestavad sageli 6st 20ni. „Täna valasin näiteks terve päev läbi tsementi, eile sama kaua saagisin oliivipuuoksi," teatas 76-aastane Manolis nr 2 kõrtsitoolile räntsatades. Veel teatas ta, et pole elu jooksul kordagi haige olnud, pole võtnud suu sisse ühtegi tabletti. Tuleb lisada, et Manolis suitsetab ohjeldamatult ja joob igal õhtul veini. Nädal tagasi sai ta esimese lapselapse, tüdruku. Loomulikult tegi Manolis kõigile välja. Väärt mees, ütlevad kõik.
Ormos - kaluriküla Kreeka servas
Võõrale võivad näida kõik Kreeka saared ühesugused. Võibolla arhitektuurilises mõttes ühe saarkonna külad ja linnad ongi üsna sarnased, erineb muu: kultuur, inimesed, suhtumine võõrasse, ka toidukultuur. Näiteks Samos ei hiilga mingite kolossaalsete ajaloolis-arheoloogiliste vaatamisväärsustega, see-eest on siin ootamatult roheline (arvestades mägise Türgi ranniku lähedust ja arvukaid metsatulekahjusid viimasel kümnendil). Peamine rahvusaare ja maavara on siin aga ikkagi inimene.
Elame Samosel Ormose külas, mis asub saare edelaosas, lõunas niisiis. Vanamehed istuvad päevad läbi kõrtsis ja arutavad ilmaasju. Mingit erilist eufooriat kriisist õhus tunda ei ole. Tõsi, paar päeva tagasi toimus Manolise ouzeris suur miiting arutamaks ainsa küla tehase (teevad tsementi, kipsi jms) võimalikku sulgemist. See oleks külaelu vaatevinlist mõistagi ülimalt raske hetk. Koosolekul osales ca 40 meest, tehasega mitteseotud isikud vaatasid teises baariotsas jalgpalli - sest mängisid Panathinaikos-Olympiakos. Tulemus oli vist mingisugune kompromiss (ma ei saanud kõigest aru), enamus mehi jääb tööle, kuid vähendatud koormusega. Lisaks palk kahaneb vähesel määral. Meile tuttav kompromiss niisiis.
Õnneks on siinmail olud natuke teised. Kedagi ei ole veel leitud oliivipuu otsast, taskus
kiri: "Posin ennast üles kuna raha olnud."
Igal endast lugupidaval mehel on paat või mingi muu karavell. Iga maja juurde käib aiamaa või väike põld, adrale antakse valu hommikust õhtuni ja isegi pühapäeva päeval ei peeta ülearuseks ketassaagi käivitada. Kella 9-10 paiku hommikul toimub stiihiline kalaturg: müük otse paatidest. Seejärel vingerdab läbi küla seesama kalalavka, natuke hiljem juur- ja puuviljadega täidetud masin ning seejärel ka elusate kanade ja hanede koorem. Valjuhääldi teatab nende tulekust. Mees peab kinni, paneb suitsu ette ja ütleb et kõik on p...., bensu hind on laes (1,5 euri) ja alla 8 euro kana ei saa. No vast ehk kuuega siis saab.
Kalastus on muidugi ilma kõrval teema number üks. Merest tuuakse viite sorti väiksemõõtmelist kala, mis on arusaadavalt ka odavam (sardiinid, gavros, marides jmt, ca 4-6 eurot kilo). Suuremad kalad nagu kaheksajalg, lobster, ka meriärn, on loomulikult kallimad. Ise eelistan kaheksajalale iga kell maridat, mis on küll väike, aga ülimaitsev. Ka ei pea seda puhastama. Lisandiks piisab sidrunist. Kalamehi on külas ca 20, kokku läheb öösel Ormose kaidelt merele ca poolsada kalurit. Ka suuremate poekettide masinad seisavad hommikul saagiootel.
Ormose näol on tegu vana kalurikülaga, mis on säilitanud oma palge siiani. Turism ei ole siin kahe jalaga uksi lahti löönud, kogu küla peale kokku on ca 150 voodikohta külalistele, elanikke erinevatel hinnangutel 110-145. Kõrval 3 km eemal paikneb aga Kampos (kutsutakse ka Votsalakia), kus apartment-hotelle on arvatavasti 30 ringis. Lisaks paarkümmend kõrtsi ja neli poodi. Pidimegi esmalt sinna kolima ent kui avanes võimalus üürida maja Ormose servas, polnud valikus küsimust.
Ormos on Kampose vastand, paljuski mõttes. Inimesed on kohalikud. Kogu küla peale on üks toidupood, kaks pagariäri, 5 kõrtsi (3 praegu avatud) ja üks keraamika-suveniiripood. Kõik tervitavad, väljaarvatud mõni uimane ähmases keskeas naisterahvas. Kõik uudised ja vajaliku abi leiab kõrtsist; kui on vaja vasktoru või oliiviõli osta. Ainus jama on selles, et kõigil küla meestel on vist kokku neli nime: Manolis (tean juba seitset), Nikos, Georgios ja Dimitros.
Suhtlemisel tekitab see natuke raskusi, sest variandid kipuvad segi minema.
Äri Kreeka moodi
Küla epitsenter ja arter asub Manolis nr 1 ouzeris. Kui keegi peaks kunagi sattuma, siis see on lipuvärvides katusealusega koht, pealkiri on võõrale tõlkimatu, tähendab „Kivid rannalt". Siin toimub keskustelu valupunktide, poliitika, spordi, kala ja juurviljade hinna üle. Ruumis loomulikult suitsetatakse (kedagi ei huvita Euroopa Liidu määrus 1. juunist 2009). Suitsetamine on Kreekas üldiselt rahvussport, seda tehakse pangas, poes, haiglas, kodus laste juuresolekul, kõikjal.
Politseinik käib kodus, vahetab riided ära ja ühineb kaardimängijatega baaris, reedeõhtuti aga esitab kitarri saatel romantilisi laulukesi. Kolm neidu tema lauas helisevad õrnalt refrääni kaasa laulda, Matios on selle muusik-miilitsa nimi. Saarel ainult käputäis politseinikke ongi (mitu korda vähem kui tuletõrjujaid) ja autojuhte nad üldjuhul ei tülita. Politsei esmane aplikatsioon on siiski tagada liiklusohutus, mitte optimeerida elanike rahahulka.
Kreeka riik olevat mõelnud välja kaupmeestele ja teenindusasutustele stimulaatoreid ja maksusoodustusi, kui nad esitavad võimalikult palju tšekke. Siin külas saab tšeki ainult toidupoest, pagariäris on kassa tavaliselt „rikkis", Manolis pole ilmselt kassamasinat ega kaardimakseterminali uneski näinud. Minu meelest pole tal menüüdki, rääkimata käsitsi kirjutatud arvest. Ükspäev nägin, kuidas ouzerisse sattus ontlik noormees 30ndates Šveitsi purjekalt ja tellis klaasi punast veini. Jälgisin huviga, sest aimasin, mis järgneb. Manolis tassis, suits suunurgas, kohale Amsteli õlleklaasi veiniga ja lahkus, Alpide poeg pungitas silmi ja toksis oma kaaslast. Pool klaasi jättis järele, kuigi ma tean, et seesama punane majavein on siin väga hea.
Ärikultuur üldisemalt on siin aga just selline nagu kirjeldas John Mole raamatus „Elu nagu Kreeka E". Majaperenaisel oli vahemaad 4,5 km, et tulla meile maja näitama. Ta lubas tulla pühapäeva hommikul, kohale jõudis esmaspäeva õhtul. Asjatoimetused segasid. Kaks päeva enne Suurt Reedet hakati tegelema meile interneti püsiühenduse loomisega, täna seda veel ei ole ja pole teada, millal tuleb. Samas, ülalmainitud Manolis nr 2 pidi mulle 5 L õli tooma kell 17, tõi kell 16. Kokkulepetest, eriti rahalistest, peetakse kinni.
Kui leidsime oma esimese, ajutise üürikorteri, ei osanud peremees pea sõnagi inglise keelt. Kapitalist kirjutas meie tolmusele autoaknale 300, mina kirjutasin 250 ja tõmbasin tema 300 maha. Ta vaatas akent ja ütles „kala" (ok) ja lisas „plus electricity". Ok. No eriti ei kulunud seda elektrit. Talletasime foto autoaknast kui üürilepingu.
Elu on unenäoliselt rahulik, rustikaalne, kuid käib oma rütmi järgi. Hommikul aetakse 8-10 vahel asju - uudiseid arutatakse ouzeris, mehed rassivad ja seletavad maalappidel, osa inimesi sõidab autodega lähematesse "linnadesse" asju ajama. Vaid hommikuti saab värsket saia ja kala. Kell
17 ärkab küla jälle ellu. Kostub hääli üle küla, kirikukellad kõlisevad ja vanamehed longivad kõrtsidesse. Kuna aga päike loojub juba kell seitse, siis ongi seda tegusat aega paar tundi. Kõrtsid ja poed on lahti ca 22ni, sealt edasi vajuvad inimesed kodudesse, vaatavad telekast seepi või kuulavad sagapood.
*****
Loo resümee on lihtne. Kriis võib olla igaühes endas, telekas ja ajalehes. Siin Euroopa ühes kaugeimas nurgas, paistab, on pea kõik endi kätes. Pealegi, inimene on suhteliselt vähenõudlik. Kui tal on olemas pere, paat, väike elamine, põlluhektar, orgaaniline söök ja hea kliima, ei igatse ta Landcruiseri maasturit, veel suuremat paati, eurokaminat, reisi Šeišellidele ja 50 aastat nooremat naist. Euroopa Liidu ametnikel oleks kasulik külastada inkognito just neid kohti, kus turiste on mõõdukalt, mõõta ja vaadata, kuidas asja aetakse. Kasvõi Ateena suburbides. Aga kas me seda tahame? (Las jääda nii kuis oli ja on.)
Vaata lisaks: http://maksimovidsamosel.blogspot.com/
