08.02.2007, 00:00
Kuidas olla edukas?
Kõrvalolev lugu räägib tegelikult
konkreetsete näidete varal igavesest dilemmast, mis on sõnastatud
pealkirjas. See vaevab nii üksikisikuid kui ka riike. Mida teha, et olla
parem kui teised? Kust leiaks mõne täpse õpetuse, retsepti
või manuaali?
Möödunud nädala algul sain Microsofti kulu ja kirjadega kuulata Šoti pealinnas Edinburghis kahepäevast konverentsi, kus esinejate tase vaheldus ministritest Islandi presidendini. Kulminatsiooniks võttis sõna maailma rikkaim mees Bill Gates.
Tol tähtsal foorumil arutati põhimõtteliselt sama teemat.
Suur osa kõnedest keerles sealjuures abstraktsete konstruktsioonide ümber, mida saanuks kokku võtta näiteks mõttega “arvutioskus hea, teadmatus paha”. Või žongleeriti väljenditega à la “sotsiaalne sidusus”. Või siis aeti häbenematult omaenda asja, nagu üks Sloveenia minister, kes vähemalt neli korda lubas “ma kohe lõpetan” ja deklameeris oma kirjapandud teksti edasi.
Kuid oli ka väga mõtlemapanevaid esinemisi.
Näiteks Genfis asuva Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõime programmi direktor Augusto Lopez-Claros.
“Miks õnnestub mõnedel riikidel saavutada märksa paremaid tulemusi oma elanike elutaseme kasvus kui teistel?”
Lopez-Claros tõi näite, mille üle elavalt arutati 1950.–1960. aastatel. See puudutas samuti kaht riiki, mis tollal alustasid iseseisvat arenguteed, olles SKT osas võrreldaval tasemel: Lõuna-Korea ja Aafrika riik Ghana.
Korea osas valitses esialgu suur pessimism. Koreas oli poliitiline segadus ja sõjapurustused, poolsaar oli jagatud kaheks ja Korea käsutuses ei olnud suuri kodumaiseid loodusressursse. Lopez-Clarose sõnul kahtlesid eksperdid, kas Korea iseseisva riigina üldse ongi jätkusuutlik.
Samal ajal oldi Ghana tuleviku osas 1950. aastate lõpul optimistlikud. Riik oli esimese Saharast lõunas asuva Aafrika riigina iseseisvunud koloniaalvõimu alt, rikas loodusvaradelt, suhteliselt hea infrastruktuuri ja koolivõrguga.
Augusto Lopez-Clarose sõnul on Lõuna-Korea SKT praeguseks 35 korda Ghana omast suurem. Korea majanduse aastane maht on 700 miljardit USA dollarit, Ghanal üheksa miljardit dollarit.
Väga mõtlemapanev igatahes.
Lopez-Claros rääkis Ghana kohta ka ühe anekdoodi. USA president Richard Nixon sõitnud Ghana iseseisvumise pidustustele ja küsinud seal ajakirjanikelt: “Mis tunne on olla vaba ja iseseisev?”
Üks kohalolija vastanud: “Kust meie peaksime teadma – me tuleme Mississippi osariigist!”
Umbes pool tundi hiljem jutustas publikule sama anekdoodi tõenäoline tulevane Briti peaminister Gordon Brown – selle vahega, et Mississippi asemel oli tal Alabama.
Briti rahandusminister Browni esinemine oli üpris valgustav kogemus. Esiteks, selle mõju all olles nüüd mõnda aega Eestis poliitika pähe pakutavat kaupa “osta” ei tahaks. Teiseks oli lihtsalt ebaharilik kuulda esinemas kedagi nii hägusel teemal nagu haridus, ning väljendamas lihtsaid ja üldarusaadavaid mõtteid.
Seega, mida oleks vaja teha hariduses, et parandada riigi konkurentsivõimet? Gordon Brown ütleb selle kohta: “Tuleb põrandat kõrgemale tõsta ja lagi pealt ära võtta.”
Keda huvitab lähemalt, leiab nimetatud ja teised esinemiste videod
http://www.holyrood.tv/ lingi GLF alt.
Möödunud nädala algul sain Microsofti kulu ja kirjadega kuulata Šoti pealinnas Edinburghis kahepäevast konverentsi, kus esinejate tase vaheldus ministritest Islandi presidendini. Kulminatsiooniks võttis sõna maailma rikkaim mees Bill Gates.
Tol tähtsal foorumil arutati põhimõtteliselt sama teemat.
Suur osa kõnedest keerles sealjuures abstraktsete konstruktsioonide ümber, mida saanuks kokku võtta näiteks mõttega “arvutioskus hea, teadmatus paha”. Või žongleeriti väljenditega à la “sotsiaalne sidusus”. Või siis aeti häbenematult omaenda asja, nagu üks Sloveenia minister, kes vähemalt neli korda lubas “ma kohe lõpetan” ja deklameeris oma kirjapandud teksti edasi.
Kuid oli ka väga mõtlemapanevaid esinemisi.
Näiteks Genfis asuva Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõime programmi direktor Augusto Lopez-Claros.
“Miks õnnestub mõnedel riikidel saavutada märksa paremaid tulemusi oma elanike elutaseme kasvus kui teistel?”
Lopez-Claros tõi näite, mille üle elavalt arutati 1950.–1960. aastatel. See puudutas samuti kaht riiki, mis tollal alustasid iseseisvat arenguteed, olles SKT osas võrreldaval tasemel: Lõuna-Korea ja Aafrika riik Ghana.
Korea osas valitses esialgu suur pessimism. Koreas oli poliitiline segadus ja sõjapurustused, poolsaar oli jagatud kaheks ja Korea käsutuses ei olnud suuri kodumaiseid loodusressursse. Lopez-Clarose sõnul kahtlesid eksperdid, kas Korea iseseisva riigina üldse ongi jätkusuutlik.
Samal ajal oldi Ghana tuleviku osas 1950. aastate lõpul optimistlikud. Riik oli esimese Saharast lõunas asuva Aafrika riigina iseseisvunud koloniaalvõimu alt, rikas loodusvaradelt, suhteliselt hea infrastruktuuri ja koolivõrguga.
Augusto Lopez-Clarose sõnul on Lõuna-Korea SKT praeguseks 35 korda Ghana omast suurem. Korea majanduse aastane maht on 700 miljardit USA dollarit, Ghanal üheksa miljardit dollarit.
Väga mõtlemapanev igatahes.
Lopez-Claros rääkis Ghana kohta ka ühe anekdoodi. USA president Richard Nixon sõitnud Ghana iseseisvumise pidustustele ja küsinud seal ajakirjanikelt: “Mis tunne on olla vaba ja iseseisev?”
Üks kohalolija vastanud: “Kust meie peaksime teadma – me tuleme Mississippi osariigist!”
Umbes pool tundi hiljem jutustas publikule sama anekdoodi tõenäoline tulevane Briti peaminister Gordon Brown – selle vahega, et Mississippi asemel oli tal Alabama.
Briti rahandusminister Browni esinemine oli üpris valgustav kogemus. Esiteks, selle mõju all olles nüüd mõnda aega Eestis poliitika pähe pakutavat kaupa “osta” ei tahaks. Teiseks oli lihtsalt ebaharilik kuulda esinemas kedagi nii hägusel teemal nagu haridus, ning väljendamas lihtsaid ja üldarusaadavaid mõtteid.
Seega, mida oleks vaja teha hariduses, et parandada riigi konkurentsivõimet? Gordon Brown ütleb selle kohta: “Tuleb põrandat kõrgemale tõsta ja lagi pealt ära võtta.”
Keda huvitab lähemalt, leiab nimetatud ja teised esinemiste videod
http://www.holyrood.tv/ lingi GLF alt.