Kuidas päästa Eesti rahvas võlaorjusest?
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar teatas juba kaks aastat tagasi, et riik
peab leidma lahenduse, kuidas laenuga hätta sattunud inimeste võlad
tasuda.
Ta pakkus välja süsteemi, kus riik tasub
raskustesse sattunud kodulaenuvõtja kohustused panga ees, misjärel
koduomanik pole edaspidi võlgu mitte pangale, vaid riigile.
“Pakutav idee pole mitte mingil viisil vasakpoolsem kui kehtiv
õppelaenude süsteem ja mitte vähem vajalik kui erasektori
pakutav refinantseerimine,” väitis Savisaar.
Tema
majandusnõuniku Jaan Õmbluse sõnul pole ideed maha maetud.
Partei ei suru seda jõuliselt, sest see tähendaks kohustuste
võtmist riigile, mis on eelarve kokkusaamisega niigi hädas.
Küll tuli Keskerakond sel nädalal välja
seaduseelnõuga, et inimesed saavad laenust priiks, kui pank neilt
eluaseme ära võtab.
Teiseks ei tohi pangad nõuda
lisatagatisi põhjusel, et kinnisvarahinnad on kukkunud.
Ettepaneku
eesmärk on “kaitsta inimesi liigsesse võlaorjusesse
sattumise eest ning suurendada pankade vastutust eluasemelaenude
väljaandmisel”.
Partei märgib, et näiteks
Rootsis tehakse hättasattunud laenuvõtjale väike trahv
või tõstetakse intressi protsendipunkti võrra. Sellega
sanktsioonid piirduvad. USAs aga viiakse maksejõuetuse korral korteri
võtmed panga laua peale ja sellega on võlg kustutatud.
Pärast korteri äraandmist ei jää üles enam
võlgade sabasid pikkadeks aastateks.
“Kui
USA ja Rootsi kasutaksid sarnaselt Eestiga täiel määral riskide
laenuklientide kaela veeretamise praktikat, siis ei oleks Rootsi kunagi
arenenud tugevaks pangandusriigiks ja USA majandus ei näitaks mingeidki
märke taastumisest,” väidab Õmblus.
Keskerakonna plaan kaitseb laenuvõtjaid, kuid paneb surve alla pangad.
Halvemal juhul peaks Eesti riik hakkama panku päästma.
Ja
Keskerakond on küll Eesti suurim partei, kuid ei oma Riigikogus nii palju
võimu, et muudatust läbi suruda. Kas aga teised parteid julgevad
panku pigistama hakata, on vägagi küsitav.
Keskerakonna idee
pööraks laenuturu pea peale
Triin
Messimas, SEB eraisikulaenude suuna äriarendusjuht
Panga pikaajalise eluasemelaenu andmise otsus peab tuginema veendumusele, et
klient suudab laenumakseid tasuda. Näiteks SEB on kehtestanud elamiskulu
minimaalse määra iga pereliikme kohta – summa, mis peab
pärast laenumaksete tasumist perele kindlasti alles
jääma.
Pangal on õigus nõuda lisatagatist,
kui on kahtlus, et tagatiste väärtus on langenud. Kui seda
õigust ei oleks ja kui laenusaaja vastutaks vaid laenu tagatiseks oleva
kinnisvara turuväärtuse ulatuses, oleksid eluasemelaenu andmise
reeglid täiesti teistsugused. Laenusaaja sissemakse (omafinantseeringu)
osakaal peaks olema tõenäoliselt mitu korda suurem, ilma
arvestatava lisatagatiseta ei antaks ühtegi laenu vms. Sellised tingimused
muudaksid valdavale enamikule eluasemelaenu vajavatest peredest
laenuvõimaluse kättesaamatuks.
Kindlasti ei ole reaalne,
et riik hakkaks kodulaene garanteerima nii, nagu see toimub praegu
õppelaenudega (Eesti eluasemelaenu portfell on suurusjärgus 96
miljardit krooni).
Samas on Eestis praegu olukord, kus oma kodu
vajajatel on kõige mõistlikum lahendus ikkagi laenuga eluase
soetada (kuna eraisikult üürimine ei ole võrreldes
laenumaksete tasumisega sugugi odavam) – siin võiks olla rohkem
alternatiive,
näiteks võimalus võtta üürile
riigile/omavalitsusele kuuluv kommunaalkorter.
Sotsid tahavad lõpetada praeguse
ebaõigluse
Hannes Rumm, sotsiaaldemokraat,
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraadid toetavad igati ideed, et kui
pank realiseerib laenu tagatiseks oleva kinnisvara, siis pole tal õigust
laenuvõtjalt rohkem raha küsida, kui kinnisvara müügist
teenitakse. Valmistame ette samasisulist seaduseelnõu.
Kurb
on aga, et kardetavasti pole ilmselt võimalik sellist seadust
tagasiulatuvalt rakendada, sest panku kaitseb õigustatud ootuse
põhimõte. Aga see küsimus vajab kindlasti täiendavat
õiguslikku arutelu.
Tõsiselt tuleb kaaluda ka
võimalust, et kui mõne pere maksevõime ei taastu
ilmselgelt aasta-paariga, siis aitab teda omavalitsus. Omavalitsus võib
hätta sattunud perelt laenulepingu jääkväärtusega
üle võtta ning sõlmida selle perega üürilepingu.
Nii suureneks munitsipaaleluruumide arv ning inimesed ei jääks
tänavale. Sellises kodus elavale perele võib tulevikus pakkuda
võimalust oma maja või korter eelisostuõigusega välja
osta.
Pakkusime ka juba aasta alguses välja võimaluse,
et valitsus toetab Kredexi kaudu eluasemelaenu tagastamisega hätta
jäänud peresid intressipuhkusega. Intressipuhkust saaksid
töötuks jäänud ja lapsi kasvatavad pered riigi käest
eeldusel, et pank võimaldab omalt poolt maksepuhkust laenu
põhiosa tasumisel.
Pangajuhid kinnitasid aga, et riikliku
toetuse järele pole vajadust, kuna pangad ei taha kütta ja valvata
tühje majasid ning võimaldavad seepärast ise klientidele
maksepuhkust.
Riik
ei pea laenusid garanteerima!
Taavi
Rõivas, Reformierakond, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees
Rahanduskomisjon otsustas sel esmaspäeval, et arutame veel sel
sügisel põhjalikult kodulaenudega hätta sattunud inimeste
toimetulekut.
Riik saab aidata raskustes inimeste
hädapärase toimetuleku tagamisega, kuid mitte teha inimeste eest
tarbimisotsuseid ega neid hiljem hüvitada. Kui riik selliseid laene
garanteeriks, kaoks pankadel igasugune vajadus inimeste maksevõimet
kontrollida, kinnisvara muutuks näiliselt kättesaadavaks
igaühele ning hukatuslikud tagajärjed oleks vältimatud.
Riik ei peaks
võtma pankade tööd enda peale
Raul Järve, Swedbanki eraisikute võlahalduse osakonna
juhataja.
Panga soov on, et laenuvõtmise otsus oleks igal
inimesel hoolikalt läbi mõeldud.
Tagatisvarade
sundtäitmisele pööramine on äärmuslik abinõu,
mida pank kindlasti ei soovi. Meie oleme huvitatud kliendiga
läbirääkimistest, et leida töötavaid lahendusi enne,
kui asjad nii kaugele üldse jõuavad. Kui muid kokkuleppeid
kliendiga sõlmida ei õnnestu, siis pank ei võta varasid
üle, vaid suunab need kohtutäiturile müüki. Pangapoolsed
aitamisvõimalused on olemas kuni pankrotiprotsessini. Pankrotiprotsess
näitab, et mingil põhjusel pole muude lahenduste abil
õnnestunud olukorda lahendada.
Riik ei peaks
võlausaldaja rolli enda peale võtma. Arvestades riigi niigi
pingelist eelarvesituatsiooni, on raske kujutleda, kuidas saaks riik olla
leebem pankadest. Sellise teenuse riigile veer
etamine kulutaks maksumaksjate raha ning tekitaks täiendavat
bürokraatiat. Ka ei lahendaks see tegelikku probleemi kliendi jaoks.