Kuidas rahastada noorte tippsporti

Noorte sporditegemist rahastatakse Eestis põhiliselt pearaha jagamisega, mis on ehk abiks sotsiaalsete probleemide leevendamisel, kuid tippspordi seisukohalt paraku jõuetu vahend.

See oli möödunud sügisel, kui pärast üht kaotatud mängu ja sellele järgnenud tavapärast pressikonverentsi pahvatas Tartu Ülikool/ ­Rocki meeskonna peatreener

Üllar ­Kerde

välja kõneka fraasi: “Miks paganama pärast hävitasime me oma spordikoolide süsteemi?”

Siinkohal ei maksa liiga suurt tähelepanu pöörata sõnale “spordikool”, vaid pigem asja üldisele sisule. Meie laste spordisüsteem – kui pidada ­silmas tippude kasvatamist – on jõuetu. See pole ainult korvpallurite probleem. See puudutab vähem või rohkem kogu sporti.

Kõigepealt näide.

Kui vaadata tabelit, kus on kirjas, kuidas Tallinna linn jagas mullu siinsetele korvpalliklubidele pearaha, siis kõige enam, 1,7 miljonit krooni, sai spordiklubi Lukas Basket. Klubi hingekirjas on ühtekokku 404 noort korvpallurit.

Aga näiteks Tiit Soku korvpallikool, kus kirjas 127 noort pallurit, sai linnalt ­558 800 krooni. Nii vaadates on pilt justkui loogiline.

Kui aga võtame nüüd ette teise tabeli, kus kokku loetud punktid eri vanuserühmades Eesti meistrivõistlustel osalemise ja seal saavutatu eest pluss lisapunktid klubi koolitatud rahvuskoondise liikmete pealt, siis paljastub süsteemi kurioosne olemus. Soku korvpallikool osaleb Eesti meistrivõistlustel kõigis vanuserühmades vähem või rohkem edukalt ning on andnud meie korvpallile nii mõnegi tubli tegija ja on seega tabelis esimeste seas. Lukas Basketi nime taga ilutseb ses tabelis null – see tähendab, et võistlustel pole osaletud üleüldse (või kui, siis väiksematel kohalikel turniiridel), koondislaste koolitamisest rääkimata. Siinkohal ei pea ilmtingimata kahtlema, kas Lukas Basketi kujul ikka on tegu tubli ettevõtmisega. Vähemalt statistika andmetel on see palju lapsi spordi juurde toonud. Aga väga vale oleks öelda, et see raha on olnud abiks Eesti korvpallile.

Vana süsteem lõhuti

See oli aastal 1996, kui Eesti ei saanud Atlanta olümpialt ühtki medalit. Siis leiti, et spordisüsteemi on vaja reformida. Et spordikoolide aeg on ümber. Uus aeg nõuab uut lähenemist. Võtmesõnaks sai “klubi”. Spordiklubi, mida peaasjalikult peaks rahastama pearahasüsteemi teel.

Mida rohkem on treeningrühmas “päid”, seda rohkem eraldab kohalik omavalitsus klubile raha. Praegu ­maksab Tallinn (toogem näiteks pealinna, et oleks selgem) 4400 krooni aastas inimese peale.

Vanad head spordikoolid jooksid sõna otseses mõttes laiali. Igast treenerist, kui väheke utreerida, sai omaette klubi. Tihenev konkurents pidanuks tooma uut kvaliteeti.

Eestis on praeguse seisuga 220 atesteeritud treenerit ja 200 klubi, kes oma tegevusalaks on märkinud korvpalli. Lätis (olgu see lihtsalt näiteks öeldud), kus on säilinud spordikoolisüsteem, on 250 treeneri kohta 50 klubi, kes kõik on n-ö arvel – osalevad ­meistrivõistlustel ja vastutavad tulemuste eest. Meil aga osaleb regulaarselt võistlustel väga väike osa neist klubidest. See pole ju kasulik.

Kas me saame ikka rääkida uuest kvaliteedist?

Tipptasemest kaugel

Nagu ütleb Eesti ühe tugevaima pallimängijate kasvataja Siil Palliklubi juht, tuntud korvpallitreener Allan Dorbek, on loodud süsteem, mis ei sunni kedagi asjasse hinge panema. “On süsteem, mis ei kohusta head tööd tegema.”

On ju üsna selge valem ühe korralikult toimiva spordikooli jaoks. Vaja on korralikku treeningbaasi, ha ritud ja innukaid treenereid ning raha, et baasi eest maksta ning et treener saaks armastatud töö eest väärikat palka ega peaks lisa teenimiseks midagi veel lisaks tegema.

Pearahast elatuv klubisüsteem seab aga tegijad raske valiku ette – et ­teenida piisavalt raha, peab võtma hulga lapsi trenni. Omavalitsuse seisukohalt on see ju tore – eesmärk viia lapsed tänavalt spordisaali saab täidetud. Ent kvaliteet kannatab. Et teenida piisavalt pearaha, tuleb hoida trennis ka neid, kel pole korvpalli ega tegelikult üleüldse spordi jaoks annet. Iga ärasaadetud laps tähendab ju hävingut rahas.

Niisiis ots otsaga kokku tulekuks peab klubi hoidma palgal võimalikult vähe treenereid (ja muud personali) ning andma minimaalselt (s.o kaks-kolm korda nädalas) trenne võimalikult paljudele lastele.

Aga kas nii on võimalik kasvatada tulevasi tippmängijaid?

Hiljutine tippkorvpallur Rauno ­Pehka meenutab, et kui ta 15aastaselt NSV Liidu koondisega laagris oli, treeniti rütmis kolm päeva trenn, üks vaba. Trennipäev tähendas seda, et enne lõunat ja õhtupoole toimus treening. Neile lisaks oli igal hommikul pooleteisetunnine hommikvõimlemine, mis sisuliselt oli samuti kerge treening. Kui laagris ei oldud, tuli nädalas ikkagi kokku 7–10 treeningkorda.

Või võtame noore mängumehe Siim-Sander Vene ühes intervjuus öeldu. Noormees mängib Euroopa tugevaimate hulka kuuluva klubi Kaunase Žalgiris noortemeeskonnas. Ning seal, nagu Vene märgib, hoiavad noorte meeskonna tegemistel silma peal koguni neli treenerit. Need on näited tipptasemest.

Muidugi üritavad meilgi mõned treenerid andekaid poisse süsteemi kiuste korralikult õpetada. Kombineerivad kuidagi, võib-olla saavad sponsoriltki abi, kuigi erafirmade huvi noortespordi vastu on pehmelt öeldes leige. Aga see pole elujõuline süsteem, vaid üksikute entusiasm.

Otsitakse väljapääsu

Eesti korvpalliliidu peasekretäri Karel Loide sõnul on alaliidu kasutada riigilt saadav n-ö spordimeisterlikkuse raha, millega saab pisutki hüvitada tugevamate klubide, näiteks Soku korvpallikooli püüdlusi ja kulutusi. Aga see summa, mis riigilt seks otstarbeks saadakse, on vaid 1,8 miljonit krooni. Klubisid, kes seda raha saavad on 28. Neid, kes kõigis vanuserühmades pidevalt silma paistavad, on muidugi tunduvalt vähem.

Tõsi, alaliit on märkimisväärselt panustanud noortekoondiste projektidesse, milles treenivate laste treeningtase on omane tippspordile, kuid nende rahastamine toetub väga suures osas erakapitalile ja sinna pääseb vaid väga kitsas mängijate hulk. See töö ja mõningad positiivsed tulemused rahvusvahelistel võistlustel võivad tekitada petliku heaolutunde ja varjata süsteemi puudusi.

Loide hinnangul on selge, et pearaha tuleks mõistlikumalt jagada. Tuleks ikkagi eristada tipptegijad ja niisama vaba aja veetjad. Klubi, kes tahab saada pearaha, peaks vastama märksa rangematele tingimustele kui seni.

Teiseks peaks riik Loide hinnangul leidma võimaluse panustada noorte tippsporti märksa enam kui need 1,8 miljonit.

Hea asi ses loos on, et ka võimukandja on probleemi mõistnud. ­Tallinna noorsoo- ja spordiameti juht Rein ­Ilves kinnitab, et muudatused pearaha jagamisse on tulemas. Senine peamine eesmärk saada lapsed tänavalt spordisaali on täidetud. “Nüüd tuleks panustada kvaliteeti,” ütleb ta. Samas annab ta mõista, et linna ülesanne ei ole sporti investeerida, vaid ikkagi sporditegemist toetada. Riigi panus peaks tippude kasvatam isel olema suurem.

Kultuuriministeeriumi spordiosakonna juht Tõnu Seil tunnistab, et probleemi olemus on talle hästi teada ning vähemalt omalt poolt teeb ta kõik, et noorte tippsport saaks vajalikul määral rahastatud.