10.04.2002, 00:00
Kuidas saada rikkaks
Oletame, et te olete raamatutegelane. Hoolimata teie personaalsest
isiksusehäirest, mis teeks teist tegelasena vastavalt kas kuninga, liiderliku
pereema või alkohooliku, usun, et suur hulk teist teeks autorile esmalt ühe
ettekirjutuse: majanduslik sõltumatus.
Kui vaadata kirjandust läbi rahalise
rikkuse retoorika, saaks kõigi teoste sisu määratleda kolmeks žanriks: 1) kus
raha on; 2) kus raha pole; 3) kus raha oli. Kuigi maailmakirjandus eelistab
ülekaalukalt teist ja kolmandat žanri, räägime siin vaid esimesest.
Rohkem
kui teosed, mis räägivad varade ümberjaotamisest (“Robin Hood”; “Ali-Baba ja 40
röövlit”), rikaste teismeliste olmemuredest (“Kuristik rukkis”; “Pipi
Pikksukk”) või rikastelt naistelt seksi teel raha väljapressimisest (“Bel Ami”)
ja vastupidi (“Nana”), huvitab mind rahakirjanduse juures hoopis muu aspekt.
Täpsemalt – kuidas autor peaks teile kui tegelasele raha andma.
Klassikalisim viis tegelasi spondeerida on pärandus. Kui tegu on lahke ja
mittekoonerdava autoriga, olete rikas juba sündides. Ainult nii saate pidutseda
ballidel nagu Tolstoi aadlikud, passida salongides nagu Prousti seltskond ja
klatšida teisi rikkaid nagu Fitzgeraldi kamp. NB! Tavaliselt päranduse saanud
tegelased oma rahast räägi.
Teiseks levinud rahasüstiks on abielu rikkuriga.
Kas abiellute rikka mehe (“Jane Eyre”) või naisega (“Sume on öö”, “Pisuhänd”),
ei oma erilist tähtsust. NB! Püüdke end enne lahutust – tavaliselt 40 lehekülge
enne lõppu – võimalikult hästi kindlustada.
Kõige huvitavamaks raha
ülekandeks autorilt tegelasele on juhus. Kui raamatuid kirjutataks
kronoloogilises järjekorras, ei algaks “Meister ja Margarita” mitte Saatana
ilmumisega parki, vaid Meistri loteriivõiduga. Või olete osav televiktoriinis
(“Ühe käe plaks”)? Võimalusi on lõputult.
NB! See ei pea olema tingimata
raha, mis teid rikkaks teeb. Viktor Pelevini romaanis “Tšapajev ja Pustota”
tapab Pjotr Pustota tähtsa bolševiku ning saab “kaasavaraks” koti kokaiini,
millest kujuneb Kodusõja tingimustes oluline valuuta.
Kõige vähem
soovitaksin teil rikkaks saada töö ja vaevaga. Nagu kirjandusajalugu näitab,
lõppevad taolised katsed alati nurjumisega. Õnneliku lõpuga teoseid sellel
teemal praktiliselt polegi! Ainsana meenub Mario Puzo
“Ristiisa”.
Kokkuvõtteks: ükskõik mida te tegelasena teha ei plaaniks, ärge
valige koonerdavat autorit. Sest nagu ütleb puhvetipidaja Mihhail Zoštšenko
lühijutus “Saunas”: “Üldjoontes ütelda, ega raha teile muidugi tülinaks ei ole,
kurvastamiseks pole põhjust.”