Kuidas taltsutada planeeringut

Kaheksakümnendate ehitusideoloogia on väljastpoolt täiesti kasutatav, aga seestpoolt mitte, mõistis Anneliis Aunapuu. Ümberplaneerimine võib osutuda aga väga keerukaks.

Defitsiitsesse terrasiitkrohvi rõivastatud hoone ihaldatavas ­linnaservas on ehitatud modernistlikult ­kandiline, veel ilma postmodernistlike liialdusteta.

Suhteliselt heade proportsioonidega maja osteti koduks kahe lapsega perele, tänaseks on lisandunud kolmaski.

Lihtsast kestast hoolimata oli hoone sisu üpris lootusetu – kuna krunt on kallakul, oli põrandapind jaotatud väga mitmele tasandile, kõik täis kandvaid seinu. Selles peegeldusid ajastu märgid: normidest vabanemise järgne ja energiahinna tõusu eelne ruumirohkus, “rohkem võrdsema” ambitsioonid. Lisaks veel täesti juhuslikud materjalid.

Maja sisemus oli hakitud kandvate seintega ruumikesteks, mille funktsioon näis täpsemalt määramata. Pime trepikoda ja treppi ümbritsevad koridorid, suletud toad, tilluke vannituba-WC…

Nüüdisaegne arusaam maja funktsionaalsest skeemist on tunduvalt ratsionaal­sem ja konkreetsem. Kohe hakati mõtlema rekonstrueerimise peale ja peagi kutsuti appi ka tuttavad disainerid Martin Pärn ja Edina Dufala-Pärn.

Avati niipalju kui võimalik

Pika ja keerulise skeemijoonistamise järel jõuti lahenduseni, mis nägi ette ka kandvate seinte lõhkumist ja allesjääva taladega toestamist. Kuid isegi mõistlikkuse piiril tehtud muudatuste järel on omaaegne lahendus hoones tunnetatav. Välisukselt ei avane pilgule avarad sisevaated, siseruum on välisruumist täiesti eraldatud ning ülevaadet hoone saladuslikust sisust on raske saada. Kuid just sellistest iseärasustest tekibki kodule oma nägu!

Nende mängureeglitega arvestades üritati olemasolevast maksimum välja pigistada. Iseenesest ei ole elutuba ju sugugi väike, sinna mahuvad kamin, suur Softrendi diivan, TV koos kapiga ja … koguni tiibklaver. (Mahuks isegi veel paar korvtooli pitslinaga kohvilauakesega ja palm, et vana klaver end mugavamalt tunneks.) Elutuba üritati võimalikult paindlikult siduda söögitoa ja köögiga, neid jäid eraldama vaid ahjupost ning kamin, mis kaeti tumeda looduskiviga.

Köök endises lodžas

Suurim muudatus on köök, millele võeti ruumi juurde lodža arvelt. Kandvatest seintest jäeti alles vaid talad ja üks toetav seinajupp, mida ümbritseb nüüd pliidi ja kubuga saar.

Köögi joonistas paika hakkaja perenaine Kaisa ise. Valmis tehti see Arensis, kellega ta on varemgi koostööd teinud. Eelmise kodu köök nägi välja täpselt nagu käesoleva õde, ainult skeem on uus. Tööpinnaks on kirju punakaspruun eksootiline kaajamahagon (Khaya), kapiuksed vaniljekreemi karva, ülakappide usteks ning pritsmekaitseks on valitud klaas. Lisaks käepärased avariiulid.

Kööki jätkab pikk söögilaud. Selle otsa, mattklaasist lükanduste taha, on peitunud tervet otsaseina haarav avatud riiulitega puhvet. Muide, näib võimatu, et praeguse söögilaua alusele pinnale oli kunagi mahtunud terve tuba...

Valgus kumab läbi seinte?

Pool korrust ülespoole jäävad laste- ja magamistoad. Nende vahele mahutati kaks pesuruumi. Kaks seina asendati klaasplokkidega ning kui ruumid on seestpoolt valgustatud, lisab nende kumav ruudustik miljööle tubli jaapanipärase nüansi. Seda tõhustab siin-seal vilksatav bambus.

Leiti võimalus uude skeemi liita mitmeid tänapäevaseid panipaiku.

Kõige kavalam panipaik on magamistoa ja vannitoa vahel. Kolm bambuskattega liugust katab riiuleid, neljas aga viib nende vahelt otse vannituppa. Need uksed on igati hea leid – kerges puitraamis b ambusp unutise kaudu on kapisisu alati ventileeritud. Kaunilt kumab sellest läbi valgus, nii kappide sisevalgustus kui ka vannitoa oma. Viimane on märgiks, et ruum on kasutusel. Või siis otse vastupidi – on põhjust põlema ununenud tuli ära kustutada.

Valgus mängib selle kodu kujunduses eriti tähtsat rolli, olles abiks kitsaskohtades. Edina Dufala-Pärna valgusprojekt on hästi õnnestunud, ruumid on avaramaks illumineeritud.

Vannitoad on olnud tükk kujundamist. Seinad on kombineeritud eri materjalidest ja sisse on toodud eri toone. Printsiip näib olevat üks: põrandal on “roostelaiguline” keraamikaplaat, vanni- ja dušinurga seinas on soe kollakas liivakivi, valamutaguses seinas on aga tumepruun, ­aktiivse horisontaaljaotusega keraamikaplaat.

Osa seinu on värvi all. Valged sanitaar­seadmed on vannitoas uputatud peaaegu sama heledasse kasepuitu –  suhteliselt ebaharilik lahendus. Duširuumis on valgele kontrastiks valitud tume puit – tublisti harjumuspärasem. Ka lisandite juures kohtab puitu ja nende kujundus vaatab ajas veidi tagasi. Hea valik.


Mis väärtuslik, see säilitati

Pool korrust elutoast allapoole jääb hall. Silma paelub moeka söövitusmustriga mattklaasuks, mis viib garderoobi, kõrvale mahuvad tualett ning kabinet.

Viimase sisustuses on kasutatud kolmekümnendate aastate Eesti mööblit, mille peremees Ants päris oma vanaisalt. Üks mugav ja elegantne iste sellest komplektist on tõstetud esikusse.

Pool korrust allpool avanevad uksed sauna- ja basseiniruumidesse, ning nendest veelgi allpool on mänguruum ja külalistetuba.

Kuna ümber tuli teha väga palju, jäeti alles kõik, mis vähegi säilitamisväärne. Trepp jäeti vana, hinnalised täispuidust parkettpõrandad lihviti ja kus tarvis, seal jätkati. Köögiosa põrandale aga valiti kivi asemel praktiline, veidi vetruv polümeerplaat, mis suurepäraselt imiteerib Hiina päritolu kivi korstnajala ja kamina ümbruses.

Muide, perenaine valis kogu mööbli peamiselt Eesti tootjatelt.

Plaanis on veel sissepääsu ette suurem terrass rajada ning teise korruse lodža talveaiaks muuta. Sellest plaanitakse avada vaade koridori ning läbi tulevase akna ka magamistuppa. Mõlemad on suurepärased plaanid.

Kokku võttes on tegemist ereda näitega, et vana renoveerimine ei pruugi osutuda lihtsaks. Kuid kuna asukoht on suurepärane, naabrus fantastiline, siis vääris mäng igati küünlaid.

Ümberehituse konsultandid Edina Dufala-Pärn, Martin Pärn