Ka tsaar käis siin: 1902. aasta juulis Tallinna külastanud Vene tsaar Nikolai II käis ka Nevski katedraalis. Carl Bulla tehtud foto on jäädvustanud tsaari saabumise. (Eesti Filmiarhiiv)
Reede hommikul 12. oktoobril 1928 rabas paljusid Päevalehe lugejaid pealkiri ajalehe esiküljel: “Pealinn vabanemas julma tsaariaja mälestusmärgist. Toompea Vene kirik lammutatakse?”. Kohe loo algul selgus, et rünnakule õigeusu kiriku vastu oli läinud neli riigikogulast. Põhjuse leiab alati. Nevski katedraali lammutajad rõhusid eelkõige rahvustunnetele. “Teiste rahvaste rõhumise otstarbel ehitatud katedraalil Eesti parlamendi ja valitsuse hoonete vahel kauemini ruumi ei saa olla ja ta tuleb paratamata likvideerida,” selgitasid eelnõu esitajad. Lammutamine otsustati anda ülesandeks teedeministeeriumile. Tähtajaks seati 1. mai 1929 ning kulud otsustati hiljem katta “lammutatud katedraali materjalide” müügist. Koguduse arvamusest ei hoolitud – seadus oli sõnastatud käsen-poon-lasen vormis. “Kui kogudus ei lahku katedraalist, siis vabastatakse ruumid siseministri korraldusel administratiiv teel.” Ehk siis jõuga tänavale. Teedeministeerium polnud osaks saanud “aust” vaimustatud. Nende esindaja selgitas, et “kiriku lammu­tamine on väga ränk ülesanne. Kirik tuleb lammutada käsitsi, püssirohuga purustada, nagu seda tehti Poolas, meil ei saa.”
Avalehele
92 Kommentaari