Külapoisist sai moslemimaailma kaanenägu ja egiptlaste unistuste president
15. juunil 1992 sündis Egiptuses Niiluse delta piirkonnas Nagrigi külas riigiametnike perekonna esiklaps, kes sai nimeks Mohamed Salah Ghaly. Kaheksa-aastaselt hakkas poisipõnn jalgpalli mängima, lihtsalt niisama, et sõpradega aega veeta. Palli taoti praegu meie loo peategelase nime kandva Nagrigi noortekeskuse hoovis, liiva- ja mullasegusel väravavõrkudeta staadionil. Nüüd kannavad Mohamed Salah’ nime ka kõik noortekeskused lähimas suures linnas – Basyounis.
Mo esimene treener Ghamri Abdel-Hameed El-Saadani mäletab, et poisi pallimänguoskus oli esialgu küll paljulubav, aga väga toores. Ta oli küll välkkiire ja täpse vasaku jalaga, kuid ei paistnud silma millegagi, mis eristanuks teda teistest talendikatest poistest, kes vutimaailmas kuhugi ei jõua. Vaadates tagasi toonasele ajale ja teekonnale, mille Salah tänaseks läbi käinud, leiab El-Saadani, et talendist tähtsamgi oli Mo kivikõva tahtejõud.
Mõni aasta trenni teinud Mo säras juba niivõrd, et teda ümbritsevad inimesed julgesid vaikselt lootma hakata: ehk piisab poisi andest elukutselise jalgpalluri karjääri tarvis. Tollal koos Moga trennis käinud kamraadid, nende hulgas vend Nasr, meenutavad tänini, kuidas varateismeliselt Molt oli praktiliselt võimatu palli kätte saada. Vaatamata ilmselgele talendile treenis noormees aga endiselt oma küla noortekeskuse hoovis. Unistus palli tagaajamisega kodukülast välja pääseda näis praktiliselt teostamatu.
Läbi raskuste profikarjääri poole
14aastase Mo õnnetund saabus, kui karastusjookide tootja Pepsi asus korraldama Pepsi Liigat, kus omavahel kohtusid koolide meeskonnad üle kogu riigi. Ühel Pepsi Liiga mängul jäigi Mo silma Kairo El Mokawlooni meeskonnale, kes ta nähtu põhjal oma akadeemiasse kutsus. Egiptuse liigas on El Mokawloon olnud enamasti tabeli keskmik, kuid tuntud eelkõige noortele mängijatele võimaluste andjana.
Akadeemia esimestel aastatel elas Mo veel vanematekodus ja käis koolis hommikuti seitsmest üheksani. Seejärel sai ta koolipäeva lõppenuks lugeda ja asuda teele treeningu poole. Et jõuda bussiga Nagrigi külast saja kilomeetri kaugusel asetsevasse Kairosse, pidi ta teel neli korda ümber istuma. Nagrigist Basoyuni, sealt provintsikeskusse Tantasse, edasi Kairo bussijaama ja viimaks Nasri linnaossa, kus El Mokawloon treenis. Edasi-tagasi sõit võttis kokku kümme tundi, trennist koju jõudis Mo tavaliselt üheteistkümneks õhtul. Niimoodi ligi neli aastat, viis korda nädalas. Alati, kui Mo isa töögraafik lubas, käis temagi poja treeninguid vaatamas. Mo enda jaoks olid need kõige ilusamad päevad, sest siis sai tundidepikkuse bussis loksumise asemel sõita autoga.
El Mokawoonis pälvis Salah peagi treenerite soosingu, sest paistis silma ühe isukaima treenijana. Tema toonase treeneri, endise Egiptuse koondislase Hamdi Nooh’ sõnul võttis noor Salah kuulda kõiki märkusi ja töötas oma vigade kallal pidevalt ka väljaspool treeninguaega. Mõnikord läks Mo nädalavahetuseks koju. Siis helistas Nooh alati poisi isale: vaadaku too, et poeg kodus olles end käest ei laseks. Aga Mohamed ei lasknud end kunagi käest. Ta ei käinud hilisõhtuni sõpradega väljas ega vaadanud ettenähtud unetundidel isegi kodus telekat. Igal õhtul luges Mo oma palved ja läks varakult magama, et taastuda eelmise päeva treeningutest ja treenida järgmisel päeval veelgi aplamalt.
Suure vaevaga teenitud läbilöök
Kõik see vaev ja sihikindlus tasus end ära. 17 aasta ja kümne kuu vanuselt tegi Mohamed Salah debüüdi Egiptuse kõrgliigas, kui 1:1 viigimängus El Mansoura vastu vahetusest väljakule pääses. Oma esimese värava lõi ta 2010. aasta esimesel jõulupühal viigimängus Aafrika kõigi aegade edukaima jalgpalliklubi Al Ahly vastu. Pärast seda sai Mo El Mokawloonis kindlaks algkoosseisu meheks ning 19aastaselt debüteeris juba Egiptuse koondise eest.
2012. aastal jõudis viimaks kätte Salah’ kauaoodatud siirdumine Euroopasse. Mõni nädal enne Egiptuse koondisega olümpiamängudele sõitmist allkirjastas ta lepingu Šveitsi meeskonnaga FC Basel. Toonase El Mokawlooni juhatuse esimehe ja hilisema Egiptuse peaministri Ibrahim Mahlabi sõnul eelistas Salah Euroopasse siirdumist kahe edukama kodumaise klubi Zamaleleki ja Al Ahlyga pakkumistele. Zamalek oli Salah’ vastu huvi tundnud juba aasta varemgi, kuid toona jäi Salah truuks El Mokawloonile.
Olümpiamängud osutusid Salah’ jaoks läbimurdeks. Ta lõi värava kõigis alagrupimängudes ja aitas Egiptusel koondisel jõuda veerandfinaali. Egiptuses on jalgpall ühiskonnas umbes sama tähtis nagu Eestis poliitika. Zamaleki ja Al Ahly vahelisi matše – Eesti mõistes nagu Kesk- ja Reformierakonna vahelisi valimisdebatte „Foorumis“ – vaatab televiisori vahendusel umbes 50 miljonit inimest. Vaatamata jalgpalli tohutule populaarsusele saavad egiptlased aga harva rõõmustada rahvusvahelise edu üle. Kuid olümpiamängude veerandfinaliste võeti kodumaal vastu kui võitjaid ja Egiptus oli Salah’näol saanud uue kangelase.
Euroopa eluga kohanemine osutus umbkeelsel Salah’l esialgu vaevaliseks. Keeruline oli harjuda kõigega, alates söögist ja lõpetades telekanalitega. Suurema osa vabast ajast veetis ta kodus magades.
Paraku ei saanud Mo Chelseas korraliku võimalustki. Toonane peatreener Jose Mourinho on tuntud kogenumate mängijate eelistamise poolest. Lisaks Salah’le olid sellel ajal Chelsea nimekirjas ka temast aasta vanem Kevin De Bruyne, möödunud hooajal Premier Liiga võitnud Manchester City parim mängija, ning aasta noorem Romelu Lukaku, praegune Manchester Unitedi väravamasin. Kolme peale kokku kuue ja poole hooaja jagu Chelsea nimekirjas veetnud mehed pääsesid selle ajaga Premier Liigas väljakule kokku vaid 26 korda.
Itaaliasse „küüditamine“ pani talendi särama
Pärast Chelseas ebaõnnestumist anti Salah’ laenule Itaaliasse. Esmalt pooleks hooajaks Fiorentinasse ja seejärel aastaks Romasse, kus ta liigahooajal 14 väravat lõi. Vaatamata sellele edule ei pidanud Chelsea toona 24aastast Salah’d endiselt oma põhimeeskonna vääriliseks ja müüs tema mängijaõigused tagasihoidliku 15 miljoni euro eest AS Romale. Teine hooaeg kujunes seal Salah’le veel edukamaks. Tema skooriks jäi 19 väravat ja sai pakkumise Inglismaale naasmiseks Liverpoolilt.
Maailma parimas liigas põrumine oli Salah’ hinges kripeldama jäänud. Tuli teha vigade parandus. Ning 22. juunil 2017 kuulutaski Liverpool, et on omandanud Mohamed Salah’ mängijaõigused summa eest, mis koos boonustega küündib 50 miljoni euroni. See oli toona suurim summa, mida Liverpool ühe mängija eest oli maksnud. Eksperdid arvasid, et Liverpool maksis üle, tegelikult aga oli klubi leidnud superstaari. Ajaloo huvides tasub märkida, et Salah polnud üldse Liverpooli esimene valik. Temani jõuti üksnes tänu Saksa koondislase Julian Brandtiga sõlmitud kokkuleppe nurjumisele.
Oma esimese hooaja Livepooli särgis lõpetas Salah 44 värava ja 16 väravasööduga. Väravatest 32 tulid Premier Liiga 38 mänguga, mis tähendas kõigi aegade rekordit. 31 väravat olid varem skoorinud nii Luis Suárez, Cristiano Ronaldo kui ka Alan Shearer.
Paipoisi iseloom tõmbab fänne ligi
Kuid mis paneb inimesi Mohamed Salah’d nii palavalt armastama? Jalgpallureid, kes löövad tippliigades väravaid mängeldes, on olnud varem ja on praegugi. Kuid enamus neist pole iialgi leidnud teed masside südamesse.
Ajal, mil enamik parimatest jalgpalluritest veedab juuksuritoolis pea sama palju aega kui palliplatsil, mõjub tagasihoidlik ja pühendunud moslemipoiss pisikesest Põhja-Aafrika külakesest nagu sõõm värsket õhku. Mo ei tarbi alkoholi ega pidutse. Pärast tööpäeva Liverpooli treeningkeskuses ei taha ta muud, kui minna koju ja veeta aega koos kodukülast pärit abikaasa Magi ja väikese tütre Makkaga. Ta on pühendunud moslem ja religioosne eeskuju nii islamiusulistele kui ka teiste religioonide viljelejatele. Ning isegi ateistidele.
Tänapäeval, mil Lääs seostab islamiusku peamiselt terrorismiga, on Mo Salah parim võimalik kaanestaar selgitamaks, et terrorism on islamiusuga haruharva kaasnev ekstreemsus ja et keskmine usule pühendunud moslem on meeldiv inimene. Liverpooli poolehoidjate seas populaarne hüüe „Mo Sa-la-la-la-lah, Mo Sa-la-la-la-lah, if he's good enough for you, he's good enough for me, if he scores another few, then I'll be Muslim too“ näitab, kui hästi suhtuvad tema usulistesse veendumustesse jalgpallifännid, kes traditsiooniliselt pole ehk kõige tolerantsemad.
Liverpooli linna moslemite juhi, Merseyside’i piirkonna peaimaami sõnul on Salah’ staatus aidanud vähendada survet, mis nende kogukonnale Euroopas toimunud terroriaktide järel langes. Peaimaami sõnul saab Salah’l olema suur roll islamofoobia vähendamisel kogu Euroopas, kus ta on tõenäoliselt kõige kuulsam ja armastatum moslem.
Keeruline on alahinnata ka rolli, mida Salah mängis Egiptuse koondise pääsemisel MM-võistluste finaalturniirile. Otsustavas mängus Kongo vastu viis just Mo Egiptuse 67. minutil juhtima, kui realiseeris Londoni Arsenali poolkaitsja Mohamed Elneny läbisöödu. 86. minutil suutis Kongo viigistada, Egiptuse lootused tundusid kustuvat, kuni kolmandal üleminutil tõmmati karistusalas maha Mahmoud Hassan. Penaltit asus lööma Mohamed Salah ja sel hetkel tundus kogu suure rahva (Egiptuses on 95 miljonit elanikku) tähelepanu koonduvat temale. Mo ei vääratanud, lõi palli kindlalt paremasse ülanurka ja Egiptus pääses 28aastase vaheaja järel maailmameistrivõistluste finaalturniirile.
Kaugele jõuab MMil Egiptus, sõltub paljuski sellest, kui mänguvalmis on nende Meistrite Liiga finaalis vigastada saanud rahvuskangelane. Jääme ootama. On selge, et nii Egiptuse rahvas, kes väljendas oma armastust Mohamed Salah’ vastu talle presidendivalimistel rohkem miljoni hääle andmisega. aga ka jalgpallifännid üle kogu maailma ootavad vaaraode riigi külapoisi muinasjutu jätkumist.
