Külma Kuusiku soojad ahjud
“Head uut aastat!” hõikab üks vanamemm, kui jalutan Kuusiku mõisa poole. Memm astub ettevaatlikult, aga väärikalt mõisa kõrval seisva puukuuri suunas.
“Head uut aastat!” hüüan vastu. “Mingu sellel aastal täide kõik sinu soovid,” pole lahke memm sugugi lõpetanud. Ta võtab kuuri eest kätte ühe suuremat sorti halu ja astub tagasi mõisa poole. Memmel kiiret ei ole. Ta käib veel mitu korda edasi-tagasi.
On 5. jaanuari keskpäev. Päike sätendab rõõmsalt 18. sajandi puidust mõisahoone (praegu on siin lasteaed) taga Vigala jõel.
Kuusikul on täna pehme ja vaikne ilm, külma vaid paar kraadi. Tallinna pool, Rapla taga sajab tihedat lund, siin on aga täiesti selge. “Tuult ei ole, sellepärast on nii soe,” ütleb Kuusiku ilmajaama vanemtehnik Niina Rüis.
Tänavuse talve külmarekord oli 24. detsembrini Kuusiku käes. 23. detsembri hommikul mõõtis sealne ilmajaam 16,9 kraadi külma. Lumepinnal langes temperatuur koguni 24,7 miinuskraadini. Järgmisel päeval võttis liidrikoha üle Jõhvi tulemusega 17,5 miinuskraadi.
Eesti Meteoroloogia- ja Hüdroloogia instituudi andmetel kisubki talve külmakeskpunkt Kirde-Eestisse – aasta keskmise järgi on kõige külmem koht näiteks Väike-Maarja.
40kraadist õhku ei hinga
Kuhu sa Kuusikul ka sisse ei astuks, ikka näed esimesena korralikku suurt ahju. Poe ühes seinas kõrgub uhke vana must raudahi. Ilmajaama kontorit kütavad lisaks elektriradiaatoritele pliit ja soemüür. Niina räägib, et kalli küttega elektriradiaatorid lükkavadki Kuusiku inimesed sisse ainult ööseks. Seevastu ahjud õhkavad igal pool sellist sooja, millest on tunda, et viimati tehti seal tuld hommikul. Ja arvata võib, et korralik kütmine võetakse ette ka õhtul.
Kuusiku elanikud ise ütlevad, et ei ole meil siin mingit erilist külma. Küllap on nad madala temperatuuriga lihtsalt harjunud.
Lühikese aja jooksul võib temperatuur Kuusikul väga kiiresti muutuda. Ilmajaam mõõdab temperatuuri iga kolme tunni tagant ja Niina on tähele pannud, et vahel tõuseb-langeb see koguni kümme kraadi. Üheks Eesti külmapooluseks muudab Kuusiku asjaolu, et asula on üsna madalal kohal ning seda ümbritsevad sood.
Kõige käredamat külma mäletab Niina ühest kaheksakümnendate aastate talvest. Ta elas siis Saaremaal ja sõitis jõuludeks vanemate juurde Kuusikule. Külma oli üle 40 kraadi ja Niina juurdles pikalt, kuidas pakkida õunu nii, et need tee peal ära ei külmuks. “Kui välja läksin, oli mütsi ja salli vahel silmade jaoks ainult peenike pilu,” meenutab ta. Ja ega pikalt õues olla saanudki, õhk oli hingamiseks liiga pakaseline.
Kuusiku lapsed on karastunud
Niina tegi aasta lõpus kodus remonti. Muu hulgas võeti ette pliidi ümberpaigutamine nii, et soemüür kütaks maja välisseina asemel tuba. Kiire oli, ei saanud õieti kellelgi külaski käia. “Eile käisin esimest korda oma duši all!” teatab ta oma sõbrannale Ludmilla Käsperile, kes on kohaliku raamatukogu ja päevakeskuse juhataja.
Mõlemad asutused tegutsevad vanas mõisavalitsejamajas, ühtlasi on siin ka juhataja pisike korter. “Rasmus, ole hea, mine pane puid juurde, muidu poisid külmuvad ära,” palub Ludmilla oma lapselast. Päevakeskuses istuvad põlevate silmadega poisid kahe Playstationi ja kahe arvuti taga. “Vahel on nad mul siin poole kümnest ukse taga ja nõuavad sisselaskmist,” räägib Ludmilla.
Kultuuriministeerium lubas paigaldada Kuusikule jaanuari alguseks interneti püsiühenduse. Nüüd lubasid uuesti – kevadeks. Ludmilla on selle pärast kohe kurb, ta jõudis Kuusiku rahvale juba rääkida, et uue aastaga koos tuleb uus ja kiire internet.
Küsimuse peale, ega külm pole, raputavad poisid vaikides pead. Jopet nad siiski seljast ei võta. “Aga susse ei pane jalga, lasevad muudkui sokkis,” imestab Ludmilla. Ja mis kõige imelikum, ei ole tema tähele pannud, et Kuusiku lapsed rohkem külmetuksid.
Katsesordid külma ei karda
“Tore, kui uued sordid saavad tunda ka ekstreemseid tingimusi,” arvab külmast Kuusiku Katsekeskuse juhataja Viktor Lepik. Nad katsetavad peamiselt talivilju ja need ei tohi külma karta.
“Kuule Malle, vaata nüüd oma raamatust järele, mis aasta see oli, kui ükskord maikuus lumi maha tuli ja kõik roosid ära võttis,” jagab Ludmilla telefonis korraldusi ühele kohalikule ilmahuvilisele.
Mallel läheb mõni minut aega, enne kui ta Ludmillale tagasi helistab. Selgub, et aasta oli 1975 ja 29. mai õhtul sadas Kuusikul maha paks lumi. Päeval oli neli soojakraadi, tulbid ja sirelid õitsesid, ööseks langes aga temperatuur seitse kraadi alla nulli.
Endine valitsejamaja soojendab oma paksude müüridega ka Ludmilla aeda. Varem elas ta siit pisut eemal ja vanal aiamaal külmus vahel varane kartul ära. “Igal juhul pidi taimed kile alla panema, kui varast kartulit tahtsid saada, või kurki-tomatit.”
Lennu- ja katsejaamaga asula
Kuusiku asub Raplast kuus kilomeetrit Märjamaa poole.
Kuusiku piirkonnas (siia jäävad ka mõned ümberkaudsed külad) on ligi 500 elanikku. Valimisnimekirjas oli eelmistel valimistel 280 inimest.
Tänavu tähistab 80ndat juubelit kunagine suur sordiaretuskeskus Kuusiku katsejaam. Jaama 1938 ehitatud kahekorruselises uhkes hoones käisid töötajad kõpskingades ja inimesi oli seal parematel päevadel ametis üle 100.
Kahe aasta eest oli Kuusiku katsekeskuses vaid kuus töötajat. Praegu juba 10 ja sügiseks peaks nende arv kasvama 16 inimeseni. Endise lõhutud akendega tondilossist peahoone ostab Põllumajandusministeerium ära ja teeb paari aastaga uuesti korda.
Enamik Kuusiku inimesi töötab kas Raplas või koguni Tallinnas. Lapsed käivad koolis Kodilas ja Raplas.
Kuusiku lennuväljal tegutseb Tallinna lennuklubi.
