Kuninglik Kaelkirjak Narvast
Hakkan Stanislav Varkki (38) jälgi ajama.
Ei saa kätte. Ta on Slava Polunini trupiga kuskil Lõuna-Prantsusmaal etendusi andmas.
Ootan. Proovin uuesti. Ei saa. Pidi tulema koju, aga ei tulnud. On Pariisis. Arutab emigreerunud vene kunstniku Sergei Chepikuga oma järgmise projekti “Petrushka” lavaletoomist Pariisis. Tuleb laupäeval üheks päevaks.
Laupäeval varitsen juba Narva lähistel. Ei ole Varkkit. Pidi tulema, aga ei tulnud. On Peterburis. Ei tea, mis seal teeb. Ah, tal on seal nii palju sõpru.
No on njelavimõi Dzõu nagu meil sõjaväes öeldi.
Meilin Moskvasse Kontshalovskile: "Mis ta Varkkist arvab?" Inglise keeles. Ja saan vastuse inglise keeles, kus Varkki näitlejaoskusi kuumalt kiidetakse. Aga niiviisi kaude, et mr. Kontshalovski räägib Varkkist nii ja nii. Ja netist saan teada, et Kontshalovski on parajasti hoopis New Yorgis ja lavastab “Sõda ja rahu” (kuidas kurat ta siis kommenteeris? Telefonitsi? Meilitsi?)
Kohtan Näitemänguagentuuris Narva kultuuritegelast. "Stass Varkkit teate?" "Pole kuulnud." "No neil on Narvas teatritrupp Korolevski Zhiraf." "Pole kuulnudki."
Aga siis istun ristisjalu Narvas Stanislav Varkki elutoas vaibal (mööblit pole), joon ta naise Larissa serveeritud teed ja Stanislavil on minu jaoks aega maa ja ilm. Ma istun seal päev otsa, vahin ta töödest videosid ja fotosid ja joon muudkui teed, nii et jalad jäävad lõplikult kangeks.
Varkki meenutab mulle Kaidanovski Stalkerit (aga Stalkerit pole ta näinud). Ta on ebalev, pilk hüplev, kinnine, sõnakehv, mahavaatav. Kuidas ta küll näitleb? Ja lindi pealt näen - jõuliselt, enesekindlalt, pilkunaelutavalt, vabalt.
Koogitaldriku juurde laseb ennast häbelikult käpuli nende seitsme aastane tütar Anna ja nuusib pikalt kõiki kooke nagu koer. "Ljusja, ära tembuta," noomib paps, "Mine minema." Anna krahmab sülle kassi Muusika, keda arst kohe köha vastu süstima peab tulema, ja kaob.
Varkki annab oma eluloo kätte kitsilt ja silphaaval.
Andrei Kontsahlovskiga sai ta kokku kolm aastat tagasi, kui Kontshalovski oli kutsutud kirjutama ja lavastama showd Moskva 850. aastapäevaks. Oli vaja plastiliselt liikuvat Ivanushka Duratshokki - vene rahva koondkuju, kes seoks kogu etendust. Aga etendus oli mastaapne - Punasel väljaku laiuses lava ja väljakutäis toole. Eelarve seitse miljonit dollarit. Etendust esitati üks kord ja ühelgi vaatajal polnud piletit - kõik olid kutsutud ja äravalitud
"Kuidas sind välja valiti?"
"Eks oli casting nagu ikka. Venemaa pealt kümmekond tantsijat. Need on ju kõik teada nimed."
Videolt tuleb kolossaalne kitshiapoteoos. Kostümeeritud kordeballetiarmee, hiiglaslik draakon, kellega Ivanushka võitleb, suur sõjaväeorkester marsib mööda, hiiglaslik papjeemasheest kirikukell, laval muretult jalutav lavastaja Andrei Kontshalovski vennas Nikita Mihhalkov, kes laulab: "Shagaju pa Maskvje”, ja hiigelsuurelt ekraanilt pilt sellestsamast Mihhalkovist laulmas sama laulu paarikümne aasta taguses filmis.
Ivanushka on rajanud Moskva ja jookseb rahva vahel, et otsida kanget meest kirikukella helistama ja sikutab lavale sonis linnapea Luzhkovi. Varkki meenutab. "Efektne oli see, et kui kella löödi, siis saml ajal hakkasid lööma kõikide kirikute kellad Moskvas ja kesklinna ümber on neid palju."
Varkki näitab tehtud uhkusega tiitreid: "BBClt oli tellitud ülesvõtmine ja show oli just algamas ja neil polnud etenduse kava ja kellegi polnud nende jaoks aega. Ma siis andsin enda oma. Ja kanäe - nad on tiitritesse pannud minu nime kohe pärast Kontshalovskit." Vaatan näkku ja mõistan - see on selline Varkki kägujutt.
Kontshalovski meilist lugesin, et sestpeale on ta jälginud Varkki ja ta naise Larissa ja nende trupi "Korolevski Zhiraf" esinemisi ja planeerinud koostööd nendega ja tõenäoliselt teeb nedega koos lavstuse.
Tegelikkus on pisut teistkarva ja seda Varkki ei varja.
Läinud suvel sõitis ta Moskvasse - peas oma uue suurlavastuse “Petrushka” projekt - ja lootis leida sellele Kontshalovski toetust. Praegu ei usu ta hästi, et Kontshalovski tegelikult seda lavastaks, küll aga ei keela Kontshalovski oma nime. Võimalik, et ta on nn konsultant. Nii on kergem leida raha.
Küll aga otsis Kontshalovski parajasti oma uude filmi näitlejaid. Ja pani Stasi paariks kuuks hullumajja elama, et näitleja enne filmimist korralikult hulluks ajada. Larissa läks sinna ka. Aga mitte nii kauaks, sest Anna oli saanud seitse ja pidi Narvas kooli minema. Sestap jäi Larissa nümfomaniaki roll filmis episoodiliseks. Jah, suures kinos nagu suures äris sõltub nii palju juhustest.
"Läksite te siis korralikult hulluks?"
"Jah, läksin küll. Hulludega ööpäevad läbi ninapidi koos elades teisiti ei saagi. Ma sain tasapisi aru, et hullud pole mitte ainult need, kes on hullumajas. Kõik inimesed on hullud. Igaüks elab oma suletud maailmas. Ma ei tea, pärast kõike seda ei tea ma enam üldse, kes ma olen ja mis ma elust tahan. Enne teadsin, mul olid unistused, mis tööd teha. Aga kõik sõltub niipalju juhusest. See film tuleb välja. Ei tea, ette, kas see on suur hitt või suur läbikukkumine. Kõik sõltub määramatutest asjaoludest - näiteks, et mis on hetkel maailmas oluline."
Filmi üritati esilinastada jaanuaris, nüüd loodab Kontshalovski ta valmis monteerida Cannes'i festivaliks kevadel.
"Kas ta hullud, kes kaasa mängisid, ka esilinastusele kutsub?"
"Vaevalt, nad ei suudaks ju nii kaua paigal istuda."
Kontshalovskit on süüdistatud patsientide häirimises - sest ta teeb neist filmikangelased ja jätab siis ikkagi hullumajja kiratsema. Ma ei tea, kas kunsti nimel võib inimeste hingi väänata. Siinsamas mu ees istub Stanislav, kelle hing on kah risti-rästi. Pärast nelja kuud hullumajas.
Telefon. Varkki võtab toru: "Jaa, tere, tere. Peterburi? Homme tulen. Keda mängima? Noo, ma ei tea. Ja raha? Aah, see on sul ikka sama jutt, et raha vähe. No hea küll, vaatame. Tulen, siis räägime." Varkki paneb toru ära.
"Kes see oli. Agent?"
"Piiterist, tuttav. Pakkus sutsu filmis. Mingi hullumeelse killeri osa."
"Pärast Kontshalovskit on oht saada muudkui aga hullumeelsete osi?"
"Oht on."
"Kaua te Larissaga juba koos teatrit teete?"
"Ma ei tea. Larissa, kaua me juba koos töötame?'
Larissa hõikab köögist: "Kuskil 15 aastat."
"Ja kust see trupi nimi Kuninglik kaelkirjak pärit on? Mark Twaini romaanist?"
"Jah. Aga see tuli juba enne kui me Ameerikas käisime. Seal New Orleansi Mark Twaini kandis töölepingut tegemas, millest seekord lepingut ei saanudki."
"Miks siis selline nimi?"
"Ei teagi. See on hea nimi ka neile, kes Twaini ei tea. Aga meie endi jaoks on see justkui hoiatus. Seal olid need kaks vanameest, aferistid, kellel ei olnud vaatajatele midagi pakkuda. Ja pärast veeretati neid poolpaljalt pigis ja sulgedes ja visati välja. Et meiega nii ei juhtuks. Meil on palju numbreid koos. Neljaminutilisi, viieminutilisi."
"Ja palju maksab, kui teid kohale tellida?"
"Kuskil neli-viissada dollarit. Pluss sõit ja elamine."
Kogu rehkendus käib neil dollarites.
"Ja siis on meil Larissaga tunnine etendus “Ljubov”. Seda teeme juba kaheksa aastat."
"Kas see etendus on teist?"
"Ei, see etendus on armastusest."
"Mitu korda te olete seda mänginud?"
"Palju ei ole. Igal aastal tuleb kuskil 15 korda. Ma ei oska öelda. Kord Hollandis tegime 15 korda järjest."
"Kuidas hollandlased teid avastasid?"
"Mina ei tea. Me esitasime “Ljubovi” Nizni Novgorodis. Hollandlased olid seal ja otsisid meid pärast üles. Ja Hollandis tegin ma etendust “Fatamorgana”, see oli kolme vene trupi koostöö, siis kui Larissa Anna sünnitas - seitse aastat tagasi."
Larissa on pärit Petrozavodskist. Koos hakkasid nad elama ja mängima Piiteris teatri Litsedei juures õppides. Ja hiljem töötasid koos Londonis ja Pariisis.
Pariisis sai Varkki tööd Madonna Buglioni teatris Ranelag etendusse Teekonnal Siennasse. (Etendus on absurdikas ja Romeo ja Julia ainetel. Lugu on kuulsalt vene klounilt Valeri Keftilt, kes töötab Kanada tsirkuses Du Soleil, mis praegu etendab Las Vegases.)
Varkki sai Pariisis kaheaastase lepingu. Tööloa Prantsusmaal tänu sellele, et teatril õnnestus ära tõestada, et Prantsusmaalt pole võtta "valget klouni". Kes see valge kloun õigupoolest on, sellest räägime me pikalt, aga mulle jääb ikka asi hämaraks. Läbi ajaloo on olnud kloune punaseid ja valgeid (nii võib jagada ka inimkonda), punane kloun on vembumees, valge on nukker ja alalhoidlik ja tark. Valge klouni teema valdajaid olevat maailmas järgi vaid kümmekond, sest kogu see klounindus ei müü enam nii hästi.
Larissa tookord madame Buglioni juures pikka lepingut ei saanud - Anna oli juba sündinud. Nii elas Stass Varkki Pariisis ja Larissa koos Annaga sõitsid Piiteri ja Pariisi vahet edasi-tagasi. Seda võis lubada, sest Stanislav teenis hästi ja tal oli viisakas korter Pariisi kesklinnas.
Stanislav Varkki on pärit Doni kasakatest, aga sündis Narvas. Ta räägib, et Narva kaakidest hoidis ta eemale, oli vaikne poiss.
Keska ajal hakkas tantsima oma käe peal breiki. Tänavatel, kusiganes.. Koolis sai nigelaid numbreid, kleepus tantsuarmastusse ja jäi.
Pärast kroonut Murmanski õhukaitsevägedes, läks ta juba kinnismõteliselt Leningradi tantsu õppima. Teatrisse Litsedei Slava Polunini juurde.
Elas eimillestki. Tuttavate juures säärvandi taga ja 35 kopikaga päevas. 35 kopika eest sai pätsi leiba ja pudeli piima.
"Riideid oli mul niipalju, kui ühte pisikesse spordikotti mahtus. Kui riided mustaks said, läksin sauna. Pesin ennast, peasin oma riided ära, läksin lavale ja laotasin sinna ka riided kuivama. See kõik polnud mingi probleem. Ma tahtsin tantsida."
Veel nõukogude aja lõpul jõudsid Venemaale lääne näitlejad-pantomiimikunstnikud-tänavaesinejad. Varkki nägi selles võimalust. Ta proovis tänavatel esineda Tallinnas ja Riias, teenis 4 esineja peale päevaga tolleaegse madalama kuupalga 80 rubla ja otsustas minna Euroopasse.
Peterburi trupiga Terra Mobili tegid nad maikuust septembrini tiiru Stockholmist Pariisini: "Venemaal ei oldud selleks siis veel valmis, näitlejad ja publik ehk olid, aga miilits veel ei olnud, Peterburis võeti meid korra kinni" naerab Varkki.
Kümmekond Piiteri tantsijat - Terra Mobili - sõitsid kõigepealt Rootsi. Neil olid mõned kokkulepitud etendused, aga rohkem esinesid tänavatel, väikelinnades. Paar tükki olid valge grimmiga väheliikuvad robotid - et tähelepanu tõmmata, teised tegid robotite vahel pisikesi pantomiime.
Kahe kuu pärast oli raha koos, et osta kaks väikest vana bussi ja sõita edasi, läbi Saksamaa ja Hollandi Pariisi - ikka väikelinnades tänaval esinedes ja kaabuga raha korjates.
Aga järgmisel aastal tegid Larissa ja Stanislav juba kahekesi oma trupiga Korolevski Zhiraf neljakuuse tiiru Itaaliasse (kumbi ei räägi itaalia keelt.) Ikka sama töö peal - tänavatel näideldes. Elades kämpingutes ja reisides rongides. Nagu kaasaegne muinasjutt, kas pole?
Praegu on Varkki töötanud koreograafina siin ja seal - Montenegro teatris ja Sergei Ovtsharovi filmis “Vaarao”, mis võitis Berliini festivalil lühifilmide Kuldlõvi, Aleksei Germani juures. Talle pakutakse näitleja- ja klounitööd Du Soleili tsirkuses Kanadas, Austraalias, aga ta ei taha enam minna. Ta tahab teha midagi oma. Tal on Narvas pool aastat tegutsenud oma tantsukool ja ta loodab, et sellest kujuneb tema trupp. Väike teater, millega sõita mööda laia ilma.
Kuigi, pärast Kontshalovskit pole Stanislav Varkki enam kindel, mida teha tahab.
Varkkil on suur vidoteek. Piilun kassette. Need Piiterist ostetud Drugoje Kino seeria asjad.
"Mida te telekast vaatate?"
Iga Stanislavi vastus saabub pärast parajat pausi. Ja ma ei tea, kas ta ongi flegma või on ta intervjuud andes ettevaatlik. Nii on ta hiilinud mööda kõigist mu küsimustest, mis puudutavad raha. Honorare, kulusid maailmas ringi liikudes. Ja kohati on mul tunne, et ta ei oskagi raha lugeda. Tal puudub oma rahaasjadest ülevaade. Raha tuleb, raha läheb. Ahjaa, korra ta just sellise pantomiimiliigutuse tegi - tõstis käe, sõrmed harali justkui laseks liiva läbi peo joosta. Et näidata, kuidas raha lihtsalt läbi sõrmede jookseb ja ta ei üritagi seda kinni pidada.
"Mida me telekast vaatame? Animal Planetit."
"Et liikumisteks shnitti võtta? Aga uudiseid Venemaalt või CNNist?"
"Me ei vaata uudiseid."
"Aga maki pealt."
"Mulle meeldivad sellised teistmoodi filmid. Korea rezhissöör Jang Sun-Woo ja hongkonglane Wong Kar-Wai."
"Missugused need filmid on?"
"See pole just porno aga, ma ei tea - armastusest ja retro võtmes."
Kui ma vaatan läbi kilogramme fotosid Larissa ja Stanislavi etendustest, klounaadidest, pantomiimidest - siis need on ka justkui armastusest ja retrostiilis. Need sõnatute etenduste kurvad klounid kuuluksid justkui kuhugi teise ideaalsesse aega. Mulle meenuvad millegipärast Picasso lüürilised klouni- ja tsirkusepildid, eriti see piiritult nukker tüdruk pallil. Enam ei tundu mulle Varkki niivõrd Stalkerina, kui maailmas äraeksinud luuletajana, kes tahaks teistele näidata midagi ilusat, aga ta ei leia kedagi, kes tahaks vaadata.
Just seesama oli ka ta hiilgeroll Ivanushka Duratshok Moskvas ja just sama tuleb ta Petrushka. Petrushka räägib lapsesuuga oma tõde maailmast, aga ei leia kuulajaid - ja raske on öelda, kas sellepärast, et ta on liiga loll või liiga tark.
"Miks peab “Petrushka” välja tulema mastaapselt, miks peavad veoautod vedama suuri dekoratsioone Moskvast Pariisi, millest sellised suurusehullustuse moodi plaanid, Stanislav?"
"See on justkui viibe sajandialguse aegadesse, kui Pariis Djagilevi ja vene balletti armus."
"Teete selle uuesti ära?"
"Ei tea."
Vaatame veel videosid Larissa ja Stanislavi etendustest. Need on romantilised, aga mitte nõretavalt. Romantika kõrval on eneseiroonia ja absurd. Ja mul pole tunnet nagu vahel moodsat tantsu vaadates, et ma ei saa loost aru. Nad on pannud kokku professionaalse tantsu ja klounilike sketshide anekdootliku lihtsuse. Ma ei imesta, et sellist kraami maailmas müüa õnnestub. Ka videot vahtides on lihtne kaasa minna. Ja videode järgi ju sellist kraami tihti üles ostetaksegi.
Korraga torkab mulle pähe: "Aga, Stanislav, miks te nüüd Narva kolisite. Larissal pole siin passi ja töölubagi. Te võiksite elada ju Piiteris või ükskõik kus Euroopas."
Varkki kehitab õlgu ja pomiseb, et Piiteris on kõik nii must ja autod tossavad ja pole rahu.
Aga Petrozavodski tüdruk Larissa naerab oma rebasenaeratust üle silmade rippuvate juuksetukkade tagant: "Sellega on nii, et väike Anna ütles, et on kaks linna, mis talle kõige rohkem meeldivad. Lausanne Shveitsis ja Narva Eestis. Siis jäigi Narva."
"Ahsoo, Stanislav, Bryan Adams, kellega te koos filmis mängisite, on parajasti Eestis. Miks te ta kontserdile ei läinud?"
Varkki vaatab kõrvale. "Ei tea, milleks. Kätt suruma või? Ega mina temaga võtete ajal ei suhelnud. Tuli koos naisega. Tegi oma töö ära ja kadus. Normaalne, asjalik mees. Kontshalovski kirjutas ta naise jaoks ka väikse rolli sisse, kui nad seal kahekesi juba olid. Et tollel oleks ka midagi Moskvas teha."
Aprillis tantsivad Stanislav ja Larissa ehk Kuninglik Kaelkirjak Von Krahlis oma etendust “Ljubov”.
Sidebar
Film Tshetsheenia hullumajast olgu naljakas!
Hullumaja asub Tshetsheenia riigipiiril ja kui Vene väed lähenevad, lasevad sõjahirmus jalga nii arstid kui sanitarid. Hullud jäävad omapead. Selline väike hullude ühiskond. Juhtimise võtab hullumajas oma kätte tatarlasest poeet Ali. Rindejoon rullub üle hullumaja mitu korda. Haiglasse tungivad narkootikuminäljas sõdurid. Hullud peavad oma üksildast võitlust mõlema armee ja kogu maailma vastu. Oma kodu, hullumaja ja identiteedi kaitsmise eest.
Rezhissöör Aleksandr Kontshalovski ise räägib, et film on sellest, et on olukordi, kus hullud on normaalsemad kui normaalsed ja hullumaja normaalsem paik kui maailm selle ümber.
Võtete ajal läinud aasta detsembris, vastas Kontshalovski vene Delfi portaalis rahva küsimustele. Ta seletab, et film Tshetsheenia hullumajast peab ilmtingimata olema naljakas.
"Kas te arvate, et tohib naerda selle üle, mis Tshetsheenias toimub?" küsib keegi palmer Delfi portaalis.
Kontshalovski vastab. "Naerda ei tohi selle üle, mis seal toimub, nende inimeste üle, kes seal on - aga naerda tuleb koos nendega. Nali on alati päästnud inimkonna, ka kõige raskemates olukordades. Ma olen kindel, et jumal mõistab nalja."
Võtete ajal oli filmi tööpealkiri "Dom durakov" - hiljem muutis Kontshalovski selle ära - “Bednõje ljudiks”. Kas naljad läksid siiski liiga karmiks? Ma tunnen, et siin kõigub Kontshalovski oma esimeste filmide siira valu ja hilisemate seepide vahel. Valu ei müünud, seebid müüsid. Kas ta on nüüd piisavalt rikas, et teha jälle valusat filmi? Eks paistab.
Ja ühes peaosas on 64 aastase Kontshalovski (jumal teab mitmes) 27 aastane ilus naine Julia Võssotsakaja.
Seega on filmis ka moosi küllaga. Hullule kaunitarile, kes igatseb popikooni järele, ilmubki tema unistuste laulja. Algul pidi see olema Ricky Martin, siis Enrique Iglesias, siis Sting. Sting oleks küll olnud nõus mängima kedagi teist, aga mitte mingil juhul iseennnast. Lõpuks räägiti ära Bryan Adams, kes lendas kolmeks päevaks Moskva hullumajja võtetele.
On selline tuntud vene kinorezhissör Andrei Kontshalovski, kelle üks esimesi filme "Lugu Asja Kljatshinast, kes armastas, aga mehele ei läinud" on mulle imearmas. Võetud üles Siberi külas, kus naturaalsed kolhoosnikud tsaihanaas joovad (üldse mitte teed) ja elu üle kurdavad (dok kaadrid) ja siis on seal üks fantastiliselt mängitud hullumise piiril rase Asja (Iia Savvina), keda külamaailm ahistab, aga kes sellest ahistavast maailmast väljapääsu ei tea. Harva, kui mõni film nii südant puudutab.
Aga kinobosse Asja ei puudutanud. Kontshalovski sai selle robustse (ehkki teadlikult nii tehtud) peenamatöörluse eest mööda päid ja jalgu ja film pandi riiulile.
Siis tegi Kontshalovski rea korralikke mastaapseid ja värvilisi kinopilte nagu Siberiaad või Aadlipesa, mis mind ainult haigutama ajavad. Ja lõpuks lasi jalga Ameerikasse ja lõi Hollywoodis üsna hästi läbi ja tegi kah siledaid kinopilte, mis eriti ei eruta (nagu Runaway train).
Ja nüüd on see Kontshalovski tagasi Moskvas (mitte just päris tagasi, nüüd on ta mastaap selline, et ta on igalpool maailmas, maailmamees) ja võttis üles mängufilmi Moskva hullumajas. Nagu Asja filmiski, mängivad ka siin kohalikud - hullud. Film tõukub ära tõestisündinud loost hullumajas eelmise Tshetseenia sõja ajal.
Ja teises peaosas - hullu tatari poeeti mängib Narva näitleja Stass Varkki.
