Kunksmoor ja Rehepapp kirjanike miljonimängu favoriidid
Autorihüvitusfondi tegevjuht Ainiki Väljataga on silmnähtavalt üllatunud. Ta on avanud oma arvutis Tallinna ja Tartu keskraamatukogudest kõige rohkem laenutatud raamatute edetabeli.
TIPP-1000 vaieldamatu liider on „Füüsika üldkursus“, autor Igor Saveljev. Läinud aastal laenutati õpiku kolme osa kokku ligi 1700 korda.
„Ilmselt on tegemist õudselt hea õpikuga,“ arvab Väljataga. Äsja loodud autorihüvitusfondi juhataja pole möödunud aasta nõutuimat raamatut oma silmaga näinud. Nagu ka mõndagi teist edetabeli tippudest.
Eesti autorite sulest on saja popima teose hulka jõudnud 21 algupärandit. Ainsana on kolme raamatuga esindatud Kerttu Rakke. Kahe nimetusega järgnevad Anton Hansen Tammsaare, Andrus Kivirähk ja Kaur Kender. Ülejäänud kirjanikud jäävad kaugele maha.
„Rahvaraamatukogude puhul peaks olema siililegi selge, mis välja tuleb,” nendib Väljataga. „Inglismaal juhtis laenutuste edetabelit 17 aastat armastusromaanide autor Catherine Cookson.“
Välismaalased vähemalt tänavu raha ei saa
Tänavu kevadel maksab Eesti riik esimest korda raha rahvaraamatukogudest laenutet teoste autoritele. Jagamisele läheb üks miljon krooni. Laenutushüvitis on paljuski kirjanike liidu esimehe Mati Sirkeli saavutus, mille nimel ta aastaid lobi tegi.
Esimese maailma riigina hakkas niimoodi raha jagama Taani, alustades sellega 1946. aastal. Peagi jõudis komme edasi Norrasse, Rootsi ja Soome.
“Skandinaavia süsteemid on oluliste erinevustega, kuid ühes ühel meelel,” räägib Sirkel. “Hüvitus on määratud kodumaise ilukirjanduse toetuseks. Norras ja Soomes kasutatakse laenutustasu kirjanduselu stipendiumideks. Rootsis ja Taanis saab iga kirjanik raha vastavalt individuaalsele statistikale.”
Sirkel on autorihüvitusfondi nõukogu esimees. Ja oma lapsukesest rääkides on tema hääl üsna nukker.
Juristide ja poliitikute käes lõpliku kuju omandanud Eesti hüvitusloogika sarnaneb Suurbritannia ja Saksamaa omaga. Meil võivad raha küsida mitte ainult ilukirjanikud ja tõlkijad, vaid ükskõik mis raamatute autorid.
Kirjanike liidu juhatuse liikmele Andrus Kivirähile teeb matemaatika- ja eneseabiõpikute võrdsustamine ilukirjandusega tuska. Ta nimetab lähtumist ainult autoriõigusest “juriidiliselt korrektseks ja poliitiliselt nõmedaks”.
See pole veel kõik. Eesti lubab maksta laenutustasu isegi välismaalastele, kui on sõlmitud vastav riikidevaheline leping.
Sirkel loodab, et Eesti ei tee selliseid lepinguid kunagi. “See oleks läbinisti ülekohtune. Agatha Christie ja J. K. Rowling ning muu angloameerika bestsellerdajate leegion teeniksid meie laenutustasust märksa enam kui Kross ja Kaplinski ning ehk mõni veel Inglismaalt.“
Autorihüvitusfondi nõukogu liige kujundusgraafik Katrin Leis peab välismaalastele laenutustasu maksmise võimalust suureks veaks. “Eesti riik on käitunud pugejalikult. Narr oleks arvata, et Rowling ei tule raha järele. Kui tema ei tule, tuleb tema esindaja.”
Samuti häirib Leisi see, et raha makstakse vaid rahvaraamatukogude laenutuste alusel. Ta usub, et Rahvusraamatukogu ja ülikoolide raamatukogude kaasamine muudaks laenutuste edetabelit oluliselt. See aga ei lähe kokku Euroopa Liidu poliitikaga jagada raha vastavalt masside lugemishuvile.
Eestis on ligi 600 rahvaraamatukogu, millest vaid osa peab laenutuste üle elektroonilist arvet. Ja needki raamatukogud kasutavad vähemalt kolme erinevat loendamissüsteemi, mille andmed on raskesti ühildatavad.
Täna on autorihüvitusfondil olemas vaid Tallinna ja Tartu keskraamatukogude ja nende filiaalide mullune statistika. Ainiki Väljataga loodab, et erinevates süsteemides kogutud andmeid saab siiski kokku võtta. Siis räägiksid raha jagamisel kaasa ka näiteks Tartumaa ja Kärdla raamatukogude laenutused.
Kas see muudaks oluliselt edetabelit? Kujundusgraafik Katrin Leis ei usu seda. “Kuid mida rohkem raamatukogusid, seda ausam tabel.”
Miljonit jagatakse mikroskoobi all
Autorihüvitusfond peab miljoni krooni pealt kinni tulumaksu. Seega jääb kõigile autoritele puhtalt väljajagamiseks vaid 740 000 krooni.
Sellegi pisku jagamine ähvardab kujuneda Andrus Kivirähki tsiteerides “mõttetult bürokraatlikuks”. Kultuuriministeerium on esitanud valitsusele heakskiitmiseks skeemi, mida saaks näitlikustada järgnevalt:
Tallinna ja Tartu keskraamatukogudes registreeriti mullu ligi kolm miljonit laenutust. Kui jagada 740 000 krooni laenutuste arvuga, saaksime ühe laenutuse hinnaks 25 senti.
Sellest 80 protsenti läheks teksti autorile (20 senti) ja 20 protsenti raamatu kujundajale (5 senti).
Tõlke puhul saavad nii autor kui ka tõlkija kumbki 10 senti.
Kuna riikidevahelised lepingud puuduvad, siis välismaalastele praegu
hüvitust välja ei maksta. Nende osa jagatakse ümber kõigi
Eesti taotlejate vahel.
Kui tõlgitud teos lõpeb
järelsõnaga, makstakse raamatu autorile ja järelsõna
autorile võrdselt viis senti. Seda sõltumata
järelsõna pikkusest, mis võib ulatuda poolest
leheküljest kümnete lehekülgedeni. Näiteks Jaan
Unduski järelsõna Friedrich Nietzsche “Ecce Homole”
moodustab poole raamatu mahust.
See ei ole ju õiglane? “Paraku see on niimoodi,” vastab Sirkel, kes on ka ise tuntud põhjalike järelsõnade autorina.
Veelgi suurem keemia on kunstnikega, keda tasustatakse koguni viie erineva kategooria kohaselt. Kui illustratsioone on väga palju, saab kujundaja kuni 80 protsenti teose laenutustasust.
Reeglite kehtestamisel osalenud Katrin Leisi sõnul sündisid kokkulepped väga raskelt: “Kirjanikud kippusid kujundajate tööd alahindama.”
Kui palju teenib Tammsaare?
Kuna autoriõigus kehtib 70 aastat pärast autori surma, võivad raha taotleda ka Tammsaare pärijad. Kui palju “Tõde ja õigus” neile sisse tooks?
Tallinna ja Tartu ligi 1000 laenutust x 20 senti = 200 krooni? Nii vähe?
Tegelikult teeniksid Tammsaare pärijad oluliselt rohkem. 740 000 krooni jagatakse laiali ainult nende kodumaiste autorite vahel, kes ise raha küsivad.
Seega tõusevad favoriitideks Eesti kirjanikud, kelle teoseid kõige rohkem laenutatakse. Esikolmiku moodustavad Andrus Kivirähk, Aino Pervik ja Eno Raua pärijad. Ehk pakub neile väärilist konkurentsi mõni staažikas tõlkija nagu Astrid Lindgreni teoste eestindaja Vladimir Beekman. Või hoopis kujundaja Jüri Kaarma, kelle käe alt on tulnud sadu raamatuid.
“Üllatavat saab siin palju olema!” ütleb Mati Sirkel, kes peab igasugu ennustuste tegemist võimatuks. Kuid ta kardab, et paljudele autoritele võib langeda osaks naeruväärselt väike tasu. Sõltuvalt taotlejate arvust võib summa nii laiali pihustuda, et arvestatavat kasu saavad vaid vähesed.
Rootsis kehtib ülempiir, et Lindgreni kaalukategoorias staarid ei saaks liiga palju raha. Eestis tõmmati hoopis vaesuspiir – alla 100 krooni välja ei maksta. Sellest on kavas siiski loobuda.
“Kõige õigem oleks panna väga väikesed summad mõneks aastaks pangaarvele tiksuma,” pakub Sirkel. “Maksame siis, kui nad on suuremaks kasvanud.” Ta loodab, et tuleval aastal eraldab riik laenutustasude maksmiseks juba rohkem raha: “Vähemalt kaks ja pool - kolm miljonit krooni.”
Katrin Leis ei usu, et ükski Eesti autor laenutustasust rikkaks saaks. Sellest hoolimata on ta kutsunud kujundusgraafikute liidu sadat liiget kindlasti taotlema. Kes ei taha väga väikest summat vastu võtta, võib annetada selle liidu kassasse. “Kui muuks ei jätku, siis ostame kas või üldkoosolekule kommi,” lubab Leis.
Andrus Kivirähk pole veel avaldust esitanud, kuid kavatseb seda teha. Temagi ei kujuta ette oma laenutustasu suurust: “See on nagu üllatusmuna.”
Autorid saavad esitada autorihüvitusfondile (Roosikrantsi 6) taotlusi kuni 15. aprillini. Tel. 6 313 477, ahf@ahf.ee, www.ahf.ee
Eesti raamatukogude kõige popim autor on ameeriklanna Sandra Brown. Alates 1981. aastast on ta avaldanud üle 60 seksist nõretava põnevusjutu. Kirjaniku edu Eestis pole veidrus, vaid globaalne Browni liikumine – tema teoseid on trükitud maailmas üle 70 miljoni eksemplari.
Peale naistekate laenutatakse raamatukogudest rohkesti õpikuid ja koolis kohustuslikku ilukirjandust: Bulgakovit ja Balzaci, Hesset ja Boccacciot.
Viie teose edu on seotud menufilmiga: „Printsessi päevikud“, „Nimed marmortahvlil“, „Sõrmuste isand“, „Bridget Jonesi päevik“ ja „Harry Potter“.
Suurima raamatute hulgimüügifirma Raamatuvaramu arvates on edetabel igati loogiline. Naistekad ja krimkad on loomu poolest ühekordselt kasutatavad teosed, mida koju ostmise asemel eelistatakse laenutada.
