Kunstimuuseum varjas aastaid kallist maali
Praegu ametlikult käibiva versiooni kohaselt on kõik igati korras. Eesti Kunstimuuseumi pressitekstist selgub, et kümme aastat tagasi piiril ära võetud Albrecht Düreri lõpetamata maali kuulumine Bremeni Kunstihoone kogusse avastati alles pärast 2000. aastat: "2000. aastal avati Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Väliskunsti Muuseum ---. Väliskunsti Muuseumi kogusse jõudis ka "Ristija Johannes", mille autori ja õige omanikuni juhtisid muuseumitöötajaid Bremeni Kunstihoone templid maali tagaküljel. 2002. aastaks oli Väliskunsti Muuseum teadlik, et tolliametilt üle antud maali näol võib tegemist olla Bremeni Kunstihoonest Teise maailmasõja ajal kaduma läinud Düreri maaliga."
Paraku ei vasta see tõele. Kunstimuuseum teadis juba kümme aastat tagasi, kes on Düreri maali omanik. 22. jaanuaril 1993 Kultuuriväärtuste väljaveo ekspertgrupi koos muuseumitöötajatega koostatud ekspertiisiaktis on kirjas, et maal "kuulub üleandmisele Eesti Kunstimuuseumile kuni tema tagastamiseni tema õigele omanikule Bremeni Kunsthalle’le, mida tõendab selle tagaolev tempel".
Aprillis 1994 andis Tolliamet välja käskkirja nr 91: "Maal omab ajaloolist ja kunstilist väärtust ning antakse Kunstimuuseumile üle tasuta. Maal kuulub arvelevõtmisele fondides." Dürer võeti arvele kui tundmatu kunstniku teos ning anti maalifondi. Andmed maali kohta on kirjas ka Kunstimuuseumi tulemite nimistus 1994-1998, mis kinnitab, et muuseum pidas seda juba oma varaks (!), mitte ajutisele hoiule võetud asjaks. Tulemite nimistud koostati muuseumi tollase peavarahoidja Milvi Kuldna juhtimisel. Maal peideti aastateks muuseumi hoidlasse.
Piinlik on asja juures see, et septembris 1994 sõlmisid Eesti ja Saksamaa kultuurikoostöö lepingu. Selle järgi tuli teadmata kadunud või õigusvastaselt väljaviidud kultuurivarad, mis asuvad lepingupoolte territooriumidel, tagastada omanikule või tema õigusjärglasele.
Seega pidanuks ka Bremeni maal kohe sakslastele üle antama. Miks nii ei juhtunud, on segane.
Kunstimuuseumi direktriss Marika Valk ütleb Ekspressile: "Siin on mitmesuguseid põhjusi. 1994 tuli maal üle meie kogudesse, siis me kolisime. Töö leidis koha kunstimuuseumi maalifondis. Töö tuli välja alles väliskunstimuuseumi fondi koostamise käigus."
Aga 1993. aastal koostatud ekspertiisiakt, mis nõuab eseme tagastamist Bremeni kunstihoonele?
"Meil ilmselt seda ekspertiisiakti ei olnud.... Mina ei tea sellest infost mitte midagi..."
Ekspress faksib paberi proua Valgule. Direktriss teatab nüüd, et seda paberit tunneb ta küll, et see on muuseumis olemas. "Aga see paber ei öelnud veel, et maali omanik on Bremeni Kunsthalle! Ekspertiis oli tegemata."
"Tollal ei teatud, millega on tegemist. Paljudel töödel on taga templeid," märgib ka väliskunsti muuseumi juhataja kt Kadi Polli. Ta on eelnimetatud ekspertiisiaktiga kursis. Tolle koostanud komisjoni üks liikmeid on kunstimuuseumi töötaja Mai Levin. "Levinil oli see Bremeni tempel meeles ja tema juhtiski minu tähelepanu, et sellega peaks tegelema," ütleb Polli.
Kuid Bremeniga võttis ta ühendust alles tänavu kevadel.
Mis küll saaks, kui politsei leiab varastatud auto, teab selle omanikku; kuid kolib seda seitse aastat ühest parklast teise; hakkab siis uurima, kas tegemist on Žiguli või Moskvitšiga; ning omanik saab masina tagasi alles kümne aasta pärast?
"Vana kunst ei ole nagu auto, kus peremees tahab seda kohe tagasi," vastab Polli. "Ei saa helistada Bremenisse ja küsida, kas see on teie töö. Enne peab seda teost tundma. Vanade teoste puhul on võimalikud koopiad ja võltsingud."
Ometi peaks just Bremeni asjatundjad oma vara kõige paremini tundma. Leitud Düreri foto ilmus ka raamatus, mis tutvustab sõja ajal kaduma läinud Saksa kunsti.
Salapärane kolmikteos
“Ristija Johannes” võimaldab mitmesuguseid spekulatsioone teose loomise ja poolelijätmise põhjuste kohta. Viimased uurimused peavad maali valmistamisajaks üsna üksmeelselt aastat 1505, aega vahetult enne Düreri teist reisi Itaaliasse. Niisugune dateering pakub sobiva seletuse ka faktile, et altar jäi lõpetamata: teadaolevalt lahkus Dürer Veneetsiasse kiirustades, põgenedes 1505. aastal tema kodulinnas Nürnbergis puhkenud katku eest.
“Ristija Johannesel” on aga veel paarik – V sajandi abessiinia vürstist kõrbeerakut kujutav “Püha Onufrius”, mis asub tänaseni Bremeni Kunstihoones. Koos moodustavad need kaks piklikku pärnapuutahvlit väiksemõõdulise triptühhoni sisetiivad. Mõlemad tööd on lõpetamata ja tugevalt puhastatud, paljastades peene, kergelt viirutavate joontena keha ja maastikku modelleeriva alusjoonistuse. Just selle värvi alt läbikumava joonistuse järgi oleks “Ristija Johannese” puhul võinud ära tunda Düreri meistrikäe, kui maali oleks hakatud varem tema omaks pidama.
Kui paremal altaritiival kujutatud kaamelikarva tuunikaga pühamees, ühes käes raamat ja teine osutamas lambatallele, on enesestmõistetavalt identifitseeritav Ristija Johannesena, siis vasakpoolsele tahvlile maalitud isikut on märksa raskem tuvastada. Ka see kujutab palja ülakehaga habemikku – eremiiti, kellel on pöetud pea, valge rätt ümber niuete ja käes pikk toetust pakkuv rändurikepp. Taustal on näha järve ja kõrget, rohelusega kaetud kaljut.
Kui altaril on tiivad, peab olema ka kesktahvel. Juba kahe maailmasõja vahel seostati Bremeni Kunstihoone altaritiibu New Yorgi Metropolitani muusuemis asuva maalitahvliga “Salvator Mundi” (Maailma Päästja), samuti lõpetamata maaliga.
19. sajandi keskel oli “Ristija Johannese” koos kahe teise Düreri maali ja hulga sama meistri joonistuste, akvarellide ja graafikaga Bremeni Kunstihoonele pärandanud üks kohalik senaator ning seal hoiti “Ristija Johannest” kuni 1943. aastani, mil linna kunstikogu viidi õhurünnakute eest pakku.
Muide, on arvatud, et Albrecht Dürer on maalinud ka liivimaalasi, sealhulgas Riia kodanikke. Nii et Düreriga seob meid rohkem kui ette kujutame.
Saksamaa kadunud pildid
Maailma kunstikogud ei ole tänaseni üle saanud hävingutest ja segadustest, mis tõi endaga kaasa Teine maailmasõda. Eestis on sõjaga kadunud kunstitöid raske kokku lugeda: kirjalikke allikaid lahkunud baltlaste kunstivarade kohta on vähe, nimestikest tõsisemaid kirjeldusi veelgi vähem. Muuseumidesse jõudis see, mida kaasa ei võetud ja laiali ei kantud. 1944. aastal “tänu” Nõukogude lennuväe märtsipommitamisele oma arhiivist ilma jäänud Eesti Kunstimuuseumi kadude rehkendamine on samuti rohkem üldistuste pärusmaa kui täppisteadus.
Saksa muuseumid teavad aga oma traagika täpsemaid mõõte. Põlesid muuseumimajad ja ajutised hoidlad, evakueeritud varad jäid õhurünnakute alla või liitlaste sõjasaagiks. Berliini rahvusgalerii ja maaligalerii kaotasid kokku ligi 1500 maali, Sanssouci Potsdamis 825, Dresdeni maaligalerii üle 700. Sadades töödes on kahjusid kokku lugenud Würzburg, München, Darmstadt, Maini äärne Frankfurt, Hannover, Gotha, Schwerin, Görlitz. Ja need arvud käivad vaid maalide kohta…
Evakuatsiooniaeg röövis Bremeni Kunstihoonelt muu hulgas Dürerid – kadus joonistusi, graafikat ning kaks kolmest renessanssmeistri maalist. Kõik toona kaduma jäänud teosed on mugavalt väikeseformaadilised, reeglina mõõtudega mitte üle poole meetri – seega siis just sellised, mis sobivad hõlma alla või kotti panekuks. Üks Bremeni Düreritest – väike Kristust kujutav maalitahvel – ilmus peale sõda välja Moskvas, “Ristija Johannes” on pärast viiekümneaastast teadmatust jõudnud Tallinna. Frankfurter Allgemeine Zeitung (15. 11. 2003) osutab selgelt, et Brandenburgi evakueeritud Bremeni kunstivarad ilmusid pärast sõda välja Venemaal. Venemaal asub siiani oluline osa Bremenist röövitud kunstivaradest, sealhulgas nn ohvitser Baldini kollektsioon (kus ka Düreri graafikat) ja kogud, mida hoitakse Peterburi Ermitaažis (seal on neid 1990. aastatel avalikkusele uhkelt eksponeerinud trofeekunsti nime all) ja Moskvas Puškini-muuseumis.
Kui hinnaline võiks "Ristija Johannes" olla? Bremeni Kunstihoone direktor Wulf Herzogenrath ütleb, et "ükski muuseumitöötaja ei ütle teatavasti ühegi töö hinda. See Düreri töö ei kuulu meistri maailmakuulsate maalide nimekirja, kuid meie kogu jaoks on see töö hindamatu väärtusega."
Harry Liivrand, Kadi Polli
