Kunstnik on kirjanik
Harry Liivrand heidab linnulennulise pilgu eesti kunstnik-kirjanikele.
Mulle on alati tundunud väheke kummaline, et kui kunstnik avaldab romaani, jutustuse, näidendi või novellikogu, võtab kriitika a priori seisukoha, et tegemist on teistsuguse kirjutajaga. Et autor polegi justkui kirjanik vaid kirjutav kunstnik. Sellises arvamuses sisaldub juba teatud annus üleolevat suhtumist kirjutavasse kunstnikku ning ka seisukoht, et kahe isanda teener pole ikka see kõige õigem. Et tuleb valida – kas oled kunstnik või kirjanik, muidu on tulemus kaheldava väärtusega. Kuid formaalne liigitus kirjanikuks ja kunstnikuks peaks 21. sajandi alguseks olema küll loomulikku surma surnud. Oluline on ju loomingu kaalukus, mitte tsunftikuuluvus. Nii nagu kunsti piirid (ning autorkond) avardusid meil 1990. aastatel seninägematult, on ka kirjanduse piirides tegutsevaid loojaid mõttetu kitsalt lahterdada päriskirjanikeks ja teisteks kirjutajateks, kes tegutsevad edukalt veel muude väljendusvahenditega kui ainult kirjalik sõnakunst. Tuletagem meelde loomepsühholoogia aabitsatõdesid: looming sõltub ikkagi ja ainult igaühe võimetest, motivatsioonist ja intellektist, eriala mängib siin kõrvalist rolli. Või kes on teie meelest näiteks Toomas Vint, Enn Põldroos, Peeter Mudist, Leo Lapin/Albert Trapeež ja Vilen Künnapu?
Või Arno Vihalemm, Aleksis Rannit, Olev Mikiver, Ivar Ivask, Urmas Mikk, Andrus Rõuk, Henno Käo, Hubert Matve, Edgar Valter, Asko Künnap, Kostabi? Või kui veelgi kaugemale minevikku süüvida siis Aleksander Tassa, näiteks. Kas Jüri Arraku esoteerilist lasteraamatut “Maiv” olete lugenud? Või Arnold Matteuse näidendit “Surev polonees”? Hiljaaegu surnud Eesti absurdinäitemängu klassiku Heino Mikiveri, pesuehtsa underground-kirjaniku, näidendid pole vist üldse trükki jõudnud. Ilmar Laaban on muidugi universaalgeenius nagu Jean Cocteau. Vastupidiseid näiteid kirjanikest kunstnikena pole samal tasemel aga võtta peale Mati Undi, kes 1960. aastate algul illustreeris ise oma luulekogu.
Aga pretensioon olla kirjanik on alati olnud ja tähendanud intellektuaalses plaanis midagi kõrgemat, vaimutöö peaaegu ülimat austusväärset astet parnassi hierarhial. Kirjanikust kõrgemal astmel seisaks veel vaid filosoof. Kuid tänapäeval on sageli üsna raske kirjanikul ja filosoofil vahel teha, nii et … Nii et enne kunstnikuna endale nime teinud kirjaniku autoripositsioonis sisaldub alateadlikultki soov jõuda vaimutöös veelgi kõrgemale positsioonile, puudutada tarkusearmastaja platvormi. Nii püüab kunstnik sõnastada uusi vaatepunkte elule, mõtestada stambivabalt ümber ühiskonda, konstrueerida värskeid metatasandeid ja mütologiseerida tegelikkust. Olenevalt temperamenditüübist ja kujutlusvõime mastaapsusest. Tüüpiline küsimus on, kas eristab mingi konstantne tunnus kirjanikest kirjanikke ja kunstnikest kirjanikke, kas eksisteerib mingi tüpoloogiline erinevus. Mulle tundub (aga võib-olla ma eksin, võib-olla on see puhas näivus), et kunstnikest sõnameistrid ei viitsi ennast vaevata argirealismiga, pigem anduvad nad sürrealistlikule kujundlikkusele, maagilisele realismile, ohjeldamatule barokile, nihestunud aistinguile ja traumaatilistele kogemustele. Ja veel: kunstnik manifesteerib. Alati.
Kuid on veel üks iseloomujoon, mis kunstnikest autorite töödes vähemasti 1990. aastatest alates intensiivselt avaldub. See on teoreetilistele manipulatsioonidele allutatud irooniline tõekuulutus- või kättemaksukirjandus, omalaadne iseendale monumendi püstitamise akt. Romaani vormi valatuna ühendab selline kirjandus endas sünteesi esseest, kunstiajaloost , konkreetsest ajast ja isiklikust kogemusest, õiendades muuhulgas ka arveid oponentide ning kriitikutega. Toomas Vint tegi siin otsa lahti, 1997. aastal ilmunud “Lõppematu maastik” on kättemaksukirjanduse klassikaline teos, lausa kohustuslik koolilugemine. Ilukirjanduse ääremaile kuuluvad sama teemat tõekuulutaja positsioonilt käsitlevad Lapini ja Raul Meele memuaarid. Põldroos segab aga väga osavalt memuaristikat ja fiktsiooni, pakkudes tegelikkuse pähe poeetiliselt unenäolisi kirjeldusi.
Miks siis ikkagi paljud kunstnikud kirjutavad? Arvan lõpetuseks, et tõenäoliselt mõjutas eesti kunstnike verbaalse eneseväljenduse laiemat esiletulekut kogu kunstipildi tekstikesksemaks muutumine 1990. aastatel ehk uued kunstipraktikad. Enam polnud kunstiobjekt suuteline kogu keerulist sõnumit väljendama, abiks tuli võtta sõna. Lühidalt öeldes: kobavatest seinatekstidest arenesid manifestid, manifestidest esseed, esseedest romaanid ja mälestusteosed. Muidugi pole selline arenguskeem reegel (Peeter Mudisti psühhoanalüütilised lood moodustavad omaette autonoomia), kuid nii mõnegi uue kirjaniku puhul kehtiv. Polekski üllatav kui varsti näeksime lettidel Leo Lapini kelmiromaani.
