MUSTLANE MÄDAS: Tallinn-Harju kriminaalpolitsei töötaja võtab mustlasest kurjategijalt kartoteegi jaoks sõrmejälje. Politseiametnik tunneb toimingust ilmset mõnu. Foto aastast 1937. EE ARHIIV
Vanasti olevat rohi rohelisem olnud ja esimene vabariik üks ilus aeg. Kuritegevuse poolest aga ei erinenud toonane Eesti praegusest eriti millegi poolest. Segastel aegadel - nii pärast Vabadussõda kui ka pärast taasiseseisvumist - tapeti mitusada inimest aastas. Rahulikel aegadel aga oli see arv hämmastavalt sarnane. Näiteks 1935. aastal tapeti Eestis 101 inimest, aastal 2006 aga 109. Politseiajaloolane
Mai Krikk
on oma värskes raamatus "Eesti kriminaalpolitsei 1920-1940" põhjalikult analüüsinud ka kuritegude liike ning siit selgub, et päikese all pole miskit uut ning toonased ja praegused kurjamid leiaksid ruttu ühise keele.

Kadrisantidest röövlid

Vabadussõda ja sellele järgnev aeg oli Maarjamaal eriti tapmisterohke. Statistika Keskbüroo andmeil surmati 1919. aastal Eestis koguni 262 inimest. Ka järgnevail kolmel aastal tapeti üle 200 inimese, mis oli koletu arv (näiteks aastal 1912 tapeti 60 inimest). Rohkelt oli tollal ka röövimisi, umbes 300 aastas (1912 vaid 88).

Eriti hull oli Virumaal ja Narvas, kuna seal hulkus ringi palju endise Vene Loodearmee sõdureid, samuti valgus Eestisse kurjategijaid Venemaalt. Röövlite, mõrtsukate, murdvaraste ja teiste kurjamite kõrval tegutsesid ka metallikratid. Nii kiskusid vargad Narva-Jõesuus asunud vürst Golitsõni suvilas maha tinast veetorud ja sulatasid need tahvliteks.

25. novembri õhtul koputasid Virumaal Salla vallas adventistide pere uksele "kadrisandid".  Tuppa pääsenud, hakkasid nad kohe raha nõudma. Hirmunud pererahvas andiski, ent röövlitele oli seda vähe ning nad kägistasid ja peksid - paraku asjata, sest adventistidel raha rohkem polnudki. Rakvere kriminaalpolitsei tabas röövlid juba samal päeval.

Harvad polnud juhud, kui politseil tuli kurjategijatega päris lahinguid maha pidada. Virumaal Laekveres tegutses 1919-20 bande, mis hoidis kogu ümbruskonda hirmu all. Jõuk, mille juhti hüüti Rummu Jüriks, röövis, varastas ning peksis inimesi poolsurnuks. Oktoobris 1920 toimunud Laekvere laadal läks politseinikel nendega tõsiseks lööminguks. Pätid haarasid pihku vankriaisad ja karjusid: "Lööge politsei maha!" Politseinikel ei jäänud muud üle kui varjuda kohaliku kordniku majja. Kui esimene maja rünnanud kurjam kuulist langes, kadus kogu jõuk nagu tuul. Ent juba järgmisel päeval võtsid kripo töötajad enamiku neist kinni.

Mäo teerist oli juba toona politseinikele lahinguväli. Augustis 1921 piirasid kriminaalpolitseinikud teeristi juures metsas ümber röövlisalga. Allaandmiskäsule vastasid röövlid kuulirahega. Järgnenud tulevahetuse käigus tapeti kolm bandiiti, üks kriminaalpolitseinik sai reide haavata.

Kuu aega hiljem toimus Võrumaal Himmastes koletu roim, mis vapustas tervet Eestit. Kaitseväest vabanenud vaid 23aastane Aleksander Andreimann laskis maha viis inimest, nende seas ka oma naise. Järgmisel päeval piirasid politseinikud ja kaitseliitlased sisse maja, kuhu mõrvar oli varjunud. Esimene rünnak lõppes traagiliselt - kohalik politsei rajooniülem sai surmavalt haavata. Kurjategija sunniti alles siis vaikima, kui kohale saabusid sõdurid Andreimanni endisest teenistuskohast. Majale anti tuld ja lõpuks visati sinna ka granaadid. Nii õnnestus mõrtsukas tappa.

Kuigi tollal varastati hobuseid, ei erinenud neile spetsialiseerunud jõukude käekiri palju tänaste autovaraste omast. Igal jõuguliikmel oli oma ülesanne: ühed otsisid hobuse välja ja jälgisid, teised varastasid, kolmandad toimetasid looma edasi, neljandad varjasid seni, kuni kära vaibus. Vahel viidi varastatud hobune kiiresti üle piiri Lätti.

Neist aastatest on teada ka üks väga omapärane juhtum, kuidas Vabadussõja kangelasest sai kurjategija. Leitnant Leonhard Ritt, kes mais 1919 tuli üle terve punaste polguga, ei leidnud pärast sõja lõppu ausat rakendust. Töötades Postivalitsuse ülema abina, hakkas ta piiritusega hangeldama ja dokumente võltsima. Ritt kukkus kinni, ent pärast vabanemist vahistati peagi taas. Seekord õnnestus kavalal mehel põgeneda. Elatise teenimiseks otsustas ta nüüd hakata kriminaalpolitseinikuks. Ritt võltsis kripo töötõendi ning hakkas teostama "läbiotsimisi". Nii röövis ta Tallinna rikastelt kaupmeestelt ja ärimeestelt raha ja väärtesemeid, suurima noosi sai ta Oskar Grünbergi korterist Paldiski maanteel - Ritt tegi korteriomaniku ligi kolme miljoni marga võrra vaesemaks. Pika jälitamise peale õnnestus kriminaalpolitseil oma libaametivend lõpuks tabada.

Häda mustlastega

Aastaks 1924 oli Eesti riik sõjast toibunud ja elugi muutus rahulikumaks. Tapmisi toimus sel aastal juba palju vähem kui eelmistel - 75. Järgmistel aastatel langes see arv veelgi, jäädes keskmiselt 50-60 vahele.

Kurjameid jahtiv kriminaalpolitsei tegutses üha professionaalsemalt. Nii näiteks lahendati kiiresti jõhker kolmikmõrv Jõgevamaal. Sündmuskohta üle vaadates märkasid kriminalistid laual tükikest leiba ja sinki. Need näiliselt tähtsusetud killud söögilaual viisidki tapjate jälile. Nimelt oli tegu poest ostetud söögipoolisega. Kripo töötajad otsisid üles leiva küpsetanud pagari ja singi müünud kaupmehe. Õnneks mäletasid mõlemad ostjaid, kes sobisid mõrvapilti - need olid kaks mustlast. Kripo tabas mehed Kuremaa vallas ning nad tunnistasid oma teo üles.

Mustlased valmistasid politseile peavalu kogu iseseisvusaja. "Meie riigis on olemas terve rahvus, kes tööd pelgab ja omale ülalpidamist soetab pettuse, varguse ja kerjamise teel. --- Üleriikliste otsimiskirjade järgi on (vähese erandiga) kõik mustlased tagaotsitavad. Et mustlasel oleks kindel elukoht, see on niisama haruldaseks nähtuseks nagu valge vares. --- Kust mustlased on läbi läinud, seal on tingimata kanad, seapõrsad jne. kadunud," kirjutas Eesti Politseileht 1925. aastal.

Eriti usinalt tegutsesid mustlased laatadel, kus müüdi hobuseid. Nad oskasid haiged hobused enne laata üles vuntsida ja terve looma pähe maha müüa. Samas oskasid nad ka muuta hea hobuse tõrksaks ja allumatuks ning looma odavalt välja petta. 1937. aastal oli politsei kuulutanud varguste ja pettuste pärast tagaotsitavaks 150 mustlast.

Kahekümnendate aastate kurikuulsaim röövel ja mõrtsukas oli August Põrm ehk Põrmu-Kutt. Suvel 1927 põgenes röövpõletamise pärast kinni istuv kurjam Harku vanglast. Tema teod muutusid järjest metsikumaks. Varsti pärast põgenemist kohtas Põrmu-Kutt Avinurme lähedal ühel ööl hobusega koju sõitvat meest, kes tukkus vankril. Ta lõi kiviga mehe pealuu puruks ning röövis surnukeha paljaks. Sügisel vägistas ja kägistas Põrmu-Kutt ühe kooliõpilase ning pages Lätti, kus ta peagi otse kuriteolt tabati.

Läti võimud andsid Põrmu-Kuti üle Eestile, kus ta mõisteti surma poomise läbi. Otsus jäi aga täide viimata, sest röövmõrtsukas saadeti tagasi Lätti sealse kohtu ette. Ka lätlased mõistsid mehe surma, kuid mahalaskmise läbi. Põrmu-Kuti viimsed sõnad olid: "Proštšaite rebjata!"

1927. aastal sündis Eestis uus kuriteoliik, mis oli laialt levinud meil ka 1990. aastatel - kallaletungid taksojuhtidele. 20. oktoobri öösel 1927 istus Tallinnas taksosse mees, kes takso sõitma hakates ootamatult juhti ründas. Ta lõi taksojuhti pussnoaga pähe, kuid ohver ei kaotanud teadvust ja karjus appi. Valvepostil olnud kordnik kuulis seda ja tormas appi ning pidas röövkallaletungija kinni.

Nii nagu praegu, olid narkootikumid probleem ka kahekümnendatel. Eestisse tõid neid tollal peamiselt meremehed, aga ka rongide töötajad ja reisijad. Levinuimad uimastid olid kokaiin ja morfiin. Kriki andmeil olid vabariigi algaastatel narkootikumide tarvitajateks vene pagulased, artistid, üksikud koolinoored, kurjategijad ja pätid.

Uute aegade saabumist näitasid ka pangaröövid. 19. aprillil 1929 astus tundmatu kurjategija sisse Tallinna Krediidipanga Nõmme osakonna uksest ning röövis relva ähvardusel kogu raha, mis panga kassas hetkel oli. Pangaröövli saagiks langes 2543 krooni, mis oli tollal väga suur raha.

Valgetes kinnastes roimarid

Majanduskriisi saabudes tekkis Eestisse salajasi mängupõrguid nagu seeni pärast vihma. Raha peale ei mänginud sugugi ainult kohalikud, siia saabus ka gastroleerijaid välismaalt. Mitmeid kordi käisid Tallinnas kaks Läti juuti, rahvusvaheliselt tuntud kaardimängijad ja aferistid Wulf Simons ja Aleksander Chitric. Mängimiseks kasutati tihti hotelle, nii näiteks tegi kriminaalpolitsei mais 1931 haarangu Du Nordis, mille numbritoas lukustatud uste taga taoti "21".

Kriminaalpolitsei pidas terve iseseisvusaja vältel võitlust ka valerahategijatega - võrreldes tänapäevaga oli valeraha sel ajal tõsine mure. Kui kahekümnendatel aastatel paljastati hulgaliselt paberrahade võltsijaid, kellest osavamad isegi trükkisid raha, siis 1930. aastatel levisid rohkem valemündid. Neid oli lihtsam ja odavam valmistada kui keerulisi paberrahasid. Toonase hinnangu kohaselt maksis ühekroonise valeraha valmistamine vasest 5-10 senti. Seega oli ühekrooniste, eriti aga kahekrooniste müntide tegemine tulus ettevõtmine.

Detsembris 1930 teatas ajaleht Vaba Maa, et seisukord kahekrooniste valerahadega läheb päev päevalt täbaramaks. Kriminaalpolitsei andmeil olid käibele tulnud valerahad, mille kõla ja värv olid peaaegu identsed ehtsate müntidega. Rahva hirm valeraha ees muutus nii suureks, et inimesed hakkasid juba õigeid kahekrooniseid münte valede pähe rahapatta saatma. Võitles kripo mis võitles, valeraha levitamine ei vähenenud. Nii näiteks registreeris politsei 1936. aastal koguni 303 valeraha levitamise juhtu, võltsijaid aga tabati 16 korral.

Ka 1930. aastatel lisandus moodsaid kuritegusid. Oktoobris 1931 vahistas Tallinna kripo Eesti kodanikust rootslase Ned Baggo-Bagehufvudi, kes valmistas siin pornopilte ja levitas neid Euroopas ja kaugemalgi. "Üliosav ja libekeelne mees püüdis oma võrku kooliealisi tüdrukuid, sõidutas neid, söötis šokolaadiga ja jootis likööriga," kirjutab Krikk. 16-17 aastased tüdrukud said ühe õhtu poseerimise eest tasuks 5-10 krooni.

Nagu nüüd, rööviti ka tollal kirikuid. Näiteks 1934. aastal tegutses Eestis vargajõuk, mis rüüstas vene kirikuid. Poisikesed aga lõbustasid end inimestelt kottide jõuga ärarebimisega - samuti tuttav röövimisviis tänapäeval. Nutikamad noorukid leidsid suisa omapärase teenimisviisi. Nad astusid äsja parkinud auto omaniku juurde ja pakkusid end neljarattalist tasu eest valvama. Kui üks Estonia teatrisse läinud autoomanik keeldus, leidis ta etenduselt tulles, et "käsilink, milles asub lukk, äramurtud oli ja ukse lukust lahti tegemine muutus võimatuks".

Kolmekümnendate kurioosseim mõrv pandi toime veebruaris 1937 ühes vanadekodus. 74aastane naine lõi kirvesilmaga pähe oma 82aastasele toakaaslasele, kes suri. Tapmise põhjus oli tüli 25 sendi viinaraha pärast, mille ohver oli maksmata jätnud. Nii palju siis maksis inimelu.

Kuritegevus võis samas olla ka palju rafineeritum. Tollal laenas ärimeestele raha ka Eesti Pank, ent seda polnud eriti kolmekümnendate algul lihtne saada. Vennad Steinid, Meyer ja Hošer leidsid lahenduse - nad ostsid ära panga diskontoosakonna juhataja Hilda Tamme, kelle sõna laenu saamisel enamasti maksis. Nii külvasid laenusaajad Tamme kingitustega üle. Tallinna kaupmehed kinkisid talle nahast kabinetimööbli, kristall- ja hõbeasju. Kui Tamm kolis uude korterisse Kentmanni tänaval, kinkis AS Dvigatel talle tammepuust söögitoamööbli, Vene-Balti tehase direktor aga andis magamistoamööbli. Noor 25aastane daam oskas matti võtta, kripo andmeil kasseris ta suuremailt laenusaajailt mõnel juhul koguni kümme protsenti laenusummast. Kas ei kõla tänapäevaselt!

 

Artikkel toetub Mai Kriki raamatule "Eesti kriminaalpolitsei 1920-1940".