Kus kulgeb privaatsuse piir?
Eesti Päevaleht Online avaldas mõne aja eest uudise Majandus- ja Kommunikatsiooni-
ministeeriumi plaanist võtta kasutusele liikluskaamerad, millega hakatakse jälgima kiiruse ja fooritulede nõuete järgimist. Ministeeriumi teatel näitavad teiste riikide kogemused, et kaamerate kasutamise tulemusel väheneb inimkannatanutega õnnetuste arv kuni viiendiku. Kindlasti on majandusministeeriumil alust nii väita, kuid Inglismaa kogemus näitab ka kiiresti areneva bio- ja infotehnoloogia teist külge.
Inglise päevaleht Daily Express kirjutas hiljuti, et veel mõni aasta tagasi oleks ainult idee kõikenägevatest kaameratest Suurbritannia tänavatel kõlanud absurdina. Näiteks 1990. aastate keskel polnud Briti juhilubadel omaniku fotot, sest seda peeti isikuvabaduse piiramiseks. Oli loomulik, et džentelmen rooli taga oli tema ise. Suhted riigi ja kodaniku vahel põhinesid usaldusel.
Turvakaamerate ookean
Tänaseks on Suurbritannias püstitatud mitmeid rekordeid. Valitsuse teabenõunik Richard Thomas hoiatas juba kaks aastat tagasi, et britid on teel maailma kõige enam kontrollitud ühiskonna poole. Saareriigis on üle nelja miljoni turvakaamera ehk teiste sõnadega üks tähelepanelik silm neljateistkümne kodaniku kohta. Keskmine Londoni elanik satub kaamerate vaatevälja kuni 300 korda päevas.
Kaamerad tänavanurkadel on brittidele tavaline asi. Nad on lugenud statistikat, mis näitab, et kaamerad on head: need ei peata mitte ainult kuritegevust, vaid päästavad ka elusid. Politseikonstaablid raporteerivad drastilisest vägivallakuritegude vähenemisest, samas ignoreerides fakti, et need kuriteod pole kunagi domineerinud.
Iga avalik protest spioneerimise vastu saab vastuse: kes ei tee kurja, sellel pole ka midagi karta. Ainus probleem tänapäeva ühiskonnas on see, et mis eile oli lubatud, võib täna olla karistatav ja vastupidi.
1996. aastast on liikluses kaamerate kaudu avastatud kiiruseületajate arv kasvanud üle kahe miljoni piiri. Samad kaamerad on ühendatud satelliitnavigatsioonisüsteemiga, mis suudab jälgida sõidukite teekonda linnas ning lugeda numbrimärgile salvestatud infot. Suurbritannias arutatakse ka võimaluse üle kinnitada eramaja prügikastidele kiip, mis registreeriks nn rohelise ringi nõuete täitmise.
Tuues veel näiteid infotehnoloogilisest kiirest arengust Suurbritannias, usub peaminister Tony Blair, et kõikide probleemsete laste DNA tuleks paigutada andmepanka, sest tõenäoliselt sooritavad nad tulevikus mõne kriminaalkuriteo. Viis aastat tagasi oleks selline seaduseelnõu kõlanud skandaalsena. Tänaseks usuvad Briti leiboristid kindlalt, et DNA andmepank - kontroll ja karistus - on võti paremale ühiskonnale.
Suurbritannias asub juba praegu maailma suurim DNA andmepank, kus säilitatakse infot rohkem kui 3,5 miljoni inimese kohta. Loomisel on rahvuslik tervishoiu elektronkartoteek, kuhu salvestatakse miljonite patsientide kõige isiklikumad andmed. Samalaadne digitaalse terviseloo register, kus on inimese tähtsamad isikuandmed, haiguslood, visiidid, on plaanis lähiajal käivitada ka Eesti riigil.
Kindlustusfirmade suur huvi klientide genoomi vastu pole mingi saladus. Kannab ju pärilike haiguste kandja kindlustusfirma jaoks suuremat riski.
Möödunud oktoobri Daily Expressis toodi ära valitsuse plaan anda inspektoritele rohkem võimu kodanike kodudesse pääsemiseks, et kontrollida, kas inimesed on tasunud kõikvõimalikke olmemakse. Ometi oli aeg, kus inglase kodu oli tema kindlus, kirjutab ajaleht. Autor leiab, et põhiliseks valitsuse argumendiks süvendada kontrolli ühiskonnas on väide, et see kõik sünnib kodanike enda hüvanguks. Seda julma sissetungi inimese privaatsuse ja vabaduse maailma põhjendatakse vajadusega päästa inimesi iseenda eest, lisab ta.
Kus on piir?
Inglise teadlased ja eksperdid avaldasid 140-leheküljelise uurimuse, milles vaevad, kui kaugele võib kontroll ühiskonna üle minna. Üks selle autoritest David Murakami Wood ütles: "Küsimuse tõsidus peaks inimesi šokeerima. Inimesi seiratakse kõikjal, mida iganes nad ka ei teeks, ja enamik meist ei tea, kuidas saadud infot kasutatakse."
Näiteks elanikkonna ostuharjumused või see, kuhu inimesed raha paigutavad, peegelduvad supermarketi kliendi- või krediitkaardilt. See on info, mida firmad praegu ostavad ja müüvad. Üle 200 kataloogifirma on koondunud infopanga Abacus alla, kus säilitatakse teavet 26 miljoni ostja kohta.
Inglise valitsuse teabenõunik Thomas usub, et niisugune kontroll riigis toob kaasa paratamatu elanike diskrimineerimise kuni ühiskonnast väljaheitmiseni.
Suur terrorismioht, illegaalne migratsioon ja kuritegevus Suurbritannias on andnud Blairi valitsusele põhjuse rääkida Riiklikust Identiteedi Registrist ja sellega seoses biomeetrilisest ID-kaardist. Peaminister on nimetanud seda uue maailmakorra osaks.
Plaani järgi identifitseerib biomeetriline kaart isiku ja arvestades tänapäeva biotehnoloogilisi võimalusi, pole enam vajadust kanda kaasas muu hulgas haigekassakaarti, juhiluba, pangakaarte. Märtsikuust on Inglismaal välja antud üle kahe miljoni biomeetrilise passi. Areng viitab võimalikule naha alla siiratud ID-kiibile, mis kannab isiku kohta mitmesugust infot ja võib kasutusele tulla lähema kümne aasta jooksul.
BBC 2 keskpäevaprogrammis räägiti ID-kaardi vajalikkusest Ühendkuningriigis. Mitmed saatesse helistajad tegid vihjeid Georg Orwelli "Loomade farmile", kus kogu kontroll enamuse üle sündis vähemuse kasuks. Inglise kirjanik ja Cambridge'i ülikooli professor C. S. Lewis kirjutab, et kõik türannid on oma režiimid püsti pannud usus, et see toimub ühiskonna hüvanguks.
Mis ootab ees Eestit?
Eestis räägitakse praegu kiiruskaameratest, mis hakkavad jälgima kiirusnõuete täitmist. Varem või hiljem tekib vajadus lugeda ka infot numbrimärkidel ja jälitada sõidukeid.
Täna ei imesta Eestis eriti keegi, et erafirma töötajad teevad linnale kuuluvates ühissõidukites haaranguid, sundides "jäneseid" väljuma ametlike peatuste vahel. See on ausate sõitjate huvides.
Järgmise aasta vendluse, võrdsuse ja vabaduse päevaks - 1. maiks - peab Tallinna ühistransport olema varustatud GPS-seadmetega, mis võimaldab autobussi asukohta jälgida satelliitsüsteemi kaudu. Ilmselt on selleks ajaks juurutatud ka ID-piletisüsteem, mis koostöös GPS-jälgimissüsteemiga annab piletita sõitjatest turvafirmadele täieliku ülevaate.
Tehnoloogia iseenesest pole hea ega halb, kuid on oluline, kes ja miks seda kasutab. 1933. aasta Saksamaal telliti infofirmalt IBM kartoteek, mis koosnes perforeeritud kaartidest. Aukude read ja tulbad moodustasid koodi. Hiljem sai selle kartoteegi alusel loodud süsteem aluseks holokausti organiseerimisele Saksamaal. Samas ei maksa arvata, et infofirmal oleks olnud midagi juutide vastu. Saksa valitsus tellis lihtsalt tipptegijatelt tehnoloogia.
Uus biomeetriline ID-kaart hakkab Inglismaal maksma 30 naela, Eestis hakkab biomeetriliste andmetega pass maksma ligi tuhat krooni. Pole sugugi kallis, kui see toob kõikidele probleemidele lahenduse. Aga kas selle raha eest tasub müüa isikuvabadust, on omaette küsimus.
