Kus on Tallinnas hea elada ja miks?
Mul on üks kiiks: ma ei kannata Viru keskuse tunnelit. Selle asemel, et laskuda heitgaaside ja pesupulbri järgi haisvasse inetusse keldrisse, silkan elu ja trahvirahaga riskides otse üle sõidutee. Piinlik lugu, aga mul on vähemasti seletus: tunnel tekitab minus ületamatult rusuva tunde.
Küsin nõu psühholoog Jüri Uljaselt. Ta mõistab minu ahistustunnet: “Esteetiline keskkond mõjutab psüühikat ja elukvaliteeti. Nurgatagused jms vähendavad turvatunnet.” Sotsiaalpsühholoog Jüri Uljas ja tema tudengid Tallinna ülikoolist ja Mainori Kõrgkoolist on aastaid uurinud Tallinna elukvaliteeti ja selle mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Mind huvitab, kus on Tallinnas hea elada ja mille poolest erinevad Tallinna linnaosade elanikud.
Selguse huvides määrab Uljase uurimisgrupp elukvaliteedi transpordi ja keskkonna (õhusaaste, müra, vibratsioon) kaudu, sest need moodustavad linlaste n-ö madalaima ühisnimetaja, puudutades igaüht sõltumata palgast, perekonnaseisust või haridusest. Ühtlasi tajutakse liiklusturvalisust ühe kõige teravama probleemina: sõiduteede olukorda pidas probleemseks 67 protsenti ning liiklusturvalisust ja -kultuuri 63 protsenti vastanuist.
Tallinlase identiteedi alus on auto
Auto on tänapäeva inimese identiteedi alus, kehastades endas modernse elulaadi väärtusi – mobiilsuse ja vabaduse tunnet. Lääs on adopteerinud auto nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt ning autol on sageli kultuuriline ja sotsiaalne tähendus, mida ei saa asendada teist sorti energiasäästlikumate ning keskkonnasõbralikumate transpordivahenditega, öeldakse Uljase grupi uuringus.
Isiklik auto on andnud kontrolli aja, ruumi ning liikumiskiiruse üle. Küsimus ei ole mitte ainult liikumise mugavuses, vaid ka elulaadis, staatuses, psühholoogias, sotsioloogias, rahas ja võimus.
ARKi andmetel oli Tallinnas koos busside-veoautodega ligi 200 000 sõidukit. Sõiduautosid neist 191 000.
“Kas autode suurus loeb? Mõttetud maasturid, need pole kuigi mõistlikud.”
“Praegustes lumeoludes on nad väga mõistlikud.”
Autode omamise ja kasutamise tähenduse uurimisel on leitud, et need loovad kaitstuse ja turvatunde märksa enam kui ühistransport.
Jalgratturite turvatunne kahanes
“Kui jalakäijatest üle poolte vastajaist tunneb end ohustatuna, siis jalgratturitest tunneb nii 22 protsenti,” loetleb Uljas. “Seda polegi ju palju?”
Pealtnäha väikse numbri taga peitub paradoks: Tallinna teedele on jäänud kõige hulljulgemad ratturid. 60 protsenti lihtsalt ei sõidagi rattaga.
Mis sest, et nad teavad: linnas jõuab paljudesse kohtadesse rattaga kiiremini kui autoga. Mis sest, et suuremal osal tallinlastest (60 protsenti) on esikunurgas jalgratas olemas. Mis sest, et meil on valminud suurepärased jalgrattateed. Põhjendatud hirm oma elu pärast sunnib eelistama autorooli.
“Toredaid jalgrattateed ei ole muutnud suhtumist?”
“Need on poolikud – nagu näiteks Järvevana teel plaksti Järveni – ja edasi ei lähe.”
Jah, plaksti lõpeb rattatee ka Rannamõisa mäel: sealt alla tulles kaob jalgrattatee nagu noaga lõigatult poole languse peal ning sõitjal on kaks võimalust: kas keerata vastassuunavööndis autoteele või kraavi.
Nõmme jalakäijad kardavad
Mõni aasta tagasi jälgisid Uljase tudengid kesklinnas hommikust õhtuni ristmikel inimesi, kes eirasid foori reguleeritud ülekäiguradadel, ning märkisid üles nende oletatava vanuse ja soo.
Eeldati, et kõige halvemini käituvad koolilapsed. Kaugel sellest. Kõige vähem rikkusid liiklust kuni 10aastased poisid-tüdrukud.
Selgus, et kõige enam ületasid teed punase tulega 30–40aastased naised. Neile järgnesid 20–30aastased mehed.
Teine katse korraldati uurimaks, kellele autojuhid suvatsevad reguleerimata ülekäigurajal teed anda. Armu said lapsed ja naised – arvatavasti sellepärast, et kaks kolmandikku roolisistujaist on mehed.
Kõige enam tuntakse end jalakäijana ohustatuna kesklinnas, Kristiines ja Nõmmel. Ka eelmise küsitluse ajal oli see arv Nõmmel üks suuremaid.
Paljudes kohtades on inimene sunnitud liikluseeskirju rikkuma. Eks proovige suure sulaga Nõmmel jalutada. Ainuke võimalus edasi liikuda on keset sõiduteed.
Õhusaaste mõjutab sperma kvaliteeti
Heitgaasid mõjutavad südame-veresoonkonna tegevust ning mõjuvad hingamisteedele. Tallinna kesklinna läbib 344 000 sõidukit ööpäevas. Üllataval kombel ei pane see linlasi kuigivõrd muretsema. Uljas rõhutab mitu korda, et õhusaaste mõjutab meeste sperma kvaliteeti.
“Kes lastele isa otsib, siis kesklinna poissi ei maksa valida?”
“Tuleb poiss vahepeal linnast välja mujale elama viia, sest sperma kvaliteet on taastuv.”
Selle teadmise baasil on naljakas lugeda aruandest, et suurenenud on nende inimeste hulk, kes arvavad, et heitgaasid pole neile ohtlikud.
Küsimusele, “kas te saate mõjutada otsuste vastuvõtmist oma linnaosas”, ja küsimusele, “kas tunnete, et saate ise midagi keskkonna parandamiseks ära teha”, olid vastused üsna pessimistlikud. Üle poolte vastajatest (56 protsenti) väidab, et olukorra parandamiseks ei saa ta üksikisikuna eriti midagi teha. Tüüpiline suhtumine on, et “sellest pole midagi kasu, kui ainult mina midagi teen”.
Suhtumises transpordi- ja õhusaaste probleemidesse joonistub välja kodaniku portree.
Nõmmel ja Pirital elavad kõige pretensioonikamad inimesed.
Kõige muretumad inimesed elavad Koplis ja Lasnamäel: liiklusturvalisuse ja -kultuuri üle muretsevad kõige rohkem kesklinna elanikud (79 protsenti) ning jällegi kõige vähem Põhja-Tallinnas elavad vastajad (54 protsenti), aga ka Lasnamäe elanikud (60 protsenti).
Tulemused näitavad, et kõige enam rahul oma praeguse elukohaga on Pirita (97 protsenti) ning Nõmme (91 protsenti) elanikud, märkides, et soovivadki elada seal, kus on praegune elukoht. Kopli ja Kalamaja elanikud on samuti väga rahul.
• Peab liikluse olukorda parimaks Tallinnas.
• Muretseb kõige rohkem oma laste pärast liikluses.
• On rahul kodurajooni haljastusega.
• Üsnagi rahul sellega, kus ta elab.
• Ei hoia keskkonda.
EE: “Õismäe on magalate eliit, le Corbusier’ ideede parim väljendus. Erinevalt Mustamäest ja Lasnamäest pole Õismäe kontrollimatult igasse suunda välja veninud, vaid säilitanud oma algse arhitektuurilise struktuuri, ümara tiigi ümber pesitseva rõngaslinna. Kunst pole siin pidanud ennast elu eest koomalale võtma.
Uuslinnade seas kõige puhtam, korralikum, steriilsem ja igavam. Siin pole peaaegu üldse söögikohti, rääkimata pahelistest lõbustuspaikadest.
Inimesed sõidavad trolliga või autoga koju ja lähevad oma korterisse.
Õismäe korterites on elanud ja elavad eri kihid – tööinimesed, tuntud kultuuritegelased, mustade mersudega mehed. Pole ei rikastele ega vaestele, on sobivalt anonüümne peatuspaik kõigile.
Nüüd, kui Õismäe veerele on kerkinud üks vägevamaid kaubanduskeskusi, Eurovisioni tehakse sealsamas Saku suurhallis, tegutsevad ujulad, jäähall ja spordiklubid, võimaldab Õimäegi moekat ja tarbijalikku eluviisi. Edasijõudnud lasnamäelased pidavat nüüd Õismäele kolima.”
• Peab Koplit kõige ohutuma liiklusega piirkonnaks.
• Hindab keskkonnaseisundit heaks.
• On väga rahul kodurajooni parkidega.
• Arvab, et käitub alati keskkonnasõbralikult.
• On üsnagi rahul sellega, kus ta elab.
EE: “Puuagul kesk kastanialleid, puuviljaaedu ja parginurki, majades, kus olid hämarad nurgad, naksuvad põrandad, väikesed köögid ja kitsad esikud, kus aknad olid alailma niisked ja kus iga krõbina peale koridoris tõmmati mõni uks irvakile ja piiluti välja, kus keldris- või aiaskäik võis kujuneda tunnipikkuseks sõbralikuks lobisemiseks, aga kus sind aeg-ajalt ikka justkui kahtlustati toimepandud moosivarguses, kassi tapmises või välisukse lukust lahti jätmises.
Balti jaama ümbruses teravad kontrastid, asotsiaalide seltskonnad, samas ürgboheemlased, kultuuritegelased, ökoteadlikud ja miljöötundlikud haritlased.
Stroomi rand on Tallinna kõige ägedam. Pargid on korda tehtud, lastele mänguplatse rajatud.”
• Peab liiklust halvaks.
• Aktiivne kohalikult omavalituselt abiotsija.
• Arvab, et käitub alati keskkonnasõbralikult.
• On väga rahul sellega, kus elab, ega taha kolida mujale.
EE: “Õnnelike lõõtsutajate linnajagu. Nõnda kui kergliiklusradu tehakse, niipalju ka lõõtsutavaid kergliiklejaid tekib.
Selver on mõni päev toidust täitsa tühjaks ostetud, Merivälja teele tahetaksegi uus Maxima ehitada, et toitu jätkuks. Selveri parkla aga näeb välja nagu Saksa luksusautode esitlusplats. Pirita elanikud kulutasid headel aegadel uhkelt, nüüd tuleb liisinguid maksta, nii et veri väljas.
Kevadel valgub Pirita jõe äärde Lasnamäe. Loodus täitub laulude ja kilekottide-pudelitega. Kose-Lükati sillale tekivad abiellujate riputatud tabalukud ja lasnamäelaste kraabitud nimed. Aedlinn aga hakkab otsima hekipügajaid ja muid koduabilisi. Lellepi park ja kloostritagune mets tahavad võsalõikust!”
• Peavad keskkonnaseisundit heaks.
• On kohalikult omavalitsuselt passiivsed abiotsijad.
• Soovivad kolida mujale.
• Ei hoia keskkonda.
EE: “Paras jagu anonüümsust – aga igas majas ilmselt ka paar-kolm vana elanikku, kes omavahel tere ütlevad, vahel räägitakse isegi pikemalt. Oma koridoris võib muidugi igaühele tere öelda, vastamata ei jäeta. Natuke lapsi on ka tänaval näha.
Vaimsus – hulk inimesi, kes ilmselt ei soovi kulutada energiat oma majale – kortermajas vähem muret. Võib-olla introverdid, kellele pole oma mõtete mõtlemiseks tingimata vaja rohkem ruumi ega atraktiivsemat ümbrust. Nõmme (ja Nõmme turg) väga lähedal, Mustamäe mets ka. Vaikust on rohkem kui kesklinnas.
Autode uputus on muidugi kole. Kuid tähelepanuväärseid autosid vähe näha.”
• Tunneb end ohustatuna nii jalakäijana ja autojuhina.
• Muretseb kõige rohkem oma laste pärast liikluses.
• Soovib kolida mujale.
• Ei hoia keskkonda.
EE: “Räägitakse mingist rohelisest Kristiinest – ei tea, mida see peaks tähendama. Lastemänguväljakutest on puudus. Elukeskkonnana vastuoluline: ühelt poolt on see üks kesklinna lähedasemaid eramute piirkondi, teiselt poolt – eramu sellises kärarikkas, suhteliselt kriminogeenses ning mitte üldse privaatses piirkonnas on selline “pool-vangla”. Vjatšeslav Leedo uued korterelamud, mis kerkisid buumi ajal nagu seened: vaatad, et mehed võtavad võsa maha, mõtled, et ei siia küll midagi ehitada ei saa – täiesti kahe maja vahel ju. Palju pensionäre ja kooliõpilasi.”
• Tunneb end võrreldes teiste linnaosade elanikega ohustatuna nii autojuhi, jalgratturi kui jalakäijana.
• Peab liikluse olukorda parimaks Tallinnas.
• Muretseb kõige rohkem oma laste pärast liikluses.
• Enim häirib müratekitajatest veoauto, rong häirib vähe.
• On kohalikult omavalitsuselt aktiivne abiotsija.
• Peab kõnniteede olukorda halvimaks Tallinnas.
• Arvab, et käitub alati keskkonnasõbralikult.
• On väga rahul sellega, kus ta elab.
EE: “Väikesed üsna inimtühjad tänavad, üksikud kortermajad eramajade summas, paar haukuvat koera, mõni jalutav vanemas eas kodanik ja paar keskmisest aeglasemas tempos sõitvat autot. Männid, nende otsas mitte väga harva üles-alla hüppavad oravad, ja naabri aed, kust kostab puude saagimise hääl, mis üldiselt valitsevas vaikuses alati tuppa ära kostab. Tuleks kevad, et saaks toolid õue tuua ja puuriida taga päikse käes mõnuleda! Kahju ainult, et seda Vabaduse puiesteed ja automüra linna taha ei saa viia!”
• Tunneb end võrreldes teiste linnaosade elankega ohustatuna nii autojuhi, jalgratturi kui jalakäijana.
• Liiklust hindab halvaks.
• Soovib kolida mujale.
• Ei hoia keskkonda.
• Kesklinna hindab kõrgelt
a) juhilubadeta töönarkomaan,
b) lastetu töönarkomaan,
c) kultuurihuviline töönarkomaa.
EE: “Mugavus ennekõike: kõik on käe-jala juures, punktist a punkti b liikumiseks ei kulu üle kümne minuti.
Vaikne kõrvaltänav on hästi-peidetud turvaline oaas.
Kadriorg: trammitee läks akna alt mööda ja teise akna alt möödus aktiivse liiklusega Narva maantee. Jube lärm ja tolm. Vargad. Rotid. Megakontsertide rahvamassidest, kes laululavalt lärmates linna tuiasid.
Vähem venelasi on näha kui Õismäel. Paljud noored käivad reedeti kambakesi majahoovides joomas, sest politsei sinna ei satu.
Rahulik, kui just suure tee ääres ei ela.”
• Peab liiklust halvaks.
• Tahetaks igale poole lamavaid politseinikke.
• Peavad keskkonnaseisundit heaks.
• Arvab, et käitub alati keskkonnasõbralikult.
• Pole rahul sellega, kus ta elab.
EE: “Tööinimesed, kontoriametnikud, toidukottidega pereemad, pensionärid, kooliealised lapsed.
Tühjus. Ääremaa. Kontaktide puudus. Betoon ja killustik. Avarus, valgus ja anonüümsus. Maailma ilusaimad pilved ja taevavaated.
Ehmatavad poed ja turud. Või huvitav kultuuriturism. Kohtumine tundmatu kultuuriga, mis samas on paljudele enesestmõistetav.
Linn, mis püüab end tühermaal sisse seada, aga tühermaa ei anna järele. Või annab, kui piisavalt palju kaubahalle ehitada?
Vananevad, siit-sealt lapitud paneelmajad mõjuvad rustikaalselt ja nostalgiliselt. Maastikus domineerib klaas ja paneel.”
