Kütuseelemendi projekt langes haibi ohvriks
“Miks müstifitseerida täiesti tavalist arendustegevust? Meie tegevusest on loodud kuvand, et see on midagi enneolematut. See pole õige!” AS Elcogen juhatuse esimees Enn Õunpuu istub üksi 130ruutmeetrises vanalinna kontoris, mis on vaikne nagu matusebüroo. Ta on pidanud äsja otsustama, kas tõsta firma aktsiakapitali või “pood kinni panna" ja nüüd on Õunpuu asi veenda, et tegelikult on kõik okei. Kaalul on ca 13 miljonit krooni peamiselt erainvestorite raha, sealhulgas ligi kaks miljonit Õunpuu isiklikku kapitali.
43aastane Õunpuu on endine Raepanga nõukogu esimees ja üks endisi Ehitustööriista omanikke. Kui teised suurärimehed käisid eneseotsinguil idamaades, purjetasid ümber maailma või sukeldusid heategevusse, tekkis Õunpuul kusagil aastatuhande vahetuse kandis idee leevendada tõeliselt globaalset probleemi – energiakriisi. 2001. aasta algul lõi ta firma Elcogen, mille põhiprojektiks sai kütuseelemendi arendamine.
“Kütuseelemente on kosmoses kasutatud juba 40 aastat. Küsimus on, et element tuleb maa peale tuua,” viitab Õunpuu auahnele sihile tehnoloogia lihtsamaks ja odavamaks muuta. Entusiastist ärimees leidis Eesti teadlased, kes olid teemaga juba ääriveeri tegelnud, ning suutis efektiivse ja puhta energia (ehk ASi Elcogen) lipukirja alla koondada rühma nimekaid kodumaiseid investoreid. “Inimesed, kellel on visioonid,” iseloomustab Õunpuu.
Esimesel aastal panid rahastajad Elcogeni 3,7 miljonit krooni. Firma toel alustas kaks töörühma kokku umbes 20 teadlasega: üks Tartu Ülikooli Füüsikalise Keemia Instituudis ja teine Tallinnas Keemilise Bioloogia ja Füüsika Instituudis (KBFI). “Mina ise loodan tagasi saada kümme korda nii palju, kui olen investeerinud, aga konkreetset tulemit on võimatu ennustada,” rääkis Õunpuu algusaastatel.
Kuidas müüa unistust
Elcogen püüab kaasa mängida mängu, milles valitsused ja erafirmad (peamiselt sõja- ja autotööstus) on juba kulutanud miljardeid dollareid. “Võrreldes muu maailmaga peame väga väikeste summadega opereerima, kuid see ei tähenda, et me hakkama ei saaks. Kogu ettevõtmise edu on garanteeritud,” teatas Tallinna töörühma juhtinud akadeemik Endel Lippmaa meedias.
Eestlaste mängu pandud miljonid aurustusid nagu kulbitäis vett sajakraadisel kerisel. Kallid teadusaparaadid ja materjalid neelasid 2002. aastal sujuvalt investorite lisatud poolteist miljonit krooni ja 1,9 miljonit, mille eraldas riiklik tehnoloogiaagentuur. Aasta lõpuks registreeris raamatupidamine 2,2 miljoni kroonise miinuse.
Suuresti just uute rahastajate meelitamiseks alustas Elcogen pärast aastast tegutsemist meediakampaaniat (kaasates suhtekorraldajad). Ettevõte, mis hoidis seni madalat profiili, kutsus 2002. mais ajakirjanikud KBFIsse uue labori avamisele, pakkus šampanjat ja küpsiseid. Just KBFI asutaja akadeemik Lippmaa oli avalikkuse ees kütuseelemendi maskott.
“Kütuseelement on läbimurdetehnoloogia maailma energeetikas, mis peaks lähiaastatel jõudma kommertskasutusse,” reklaamis Elcogen ja üldise porisõja kontrastiks raporteeris press rõõmuga teadlaste eduprojektist. Üks pealkiri hüüdis: “Eesti teadlased loodavad leida odava elektri tootmise saladuse”. Jäi mulje, et 10-15 aasta pärast hakkab kütuseelement andma elektrit, kütma kodusid ja paneb liikuma autod-bussid. “Pealkirju trükkisid ajakirjanikud – huvitav miks?” süüdistab Õunpuu nüüd meediat liialdamises.
Vöö pingule
Kuigi eeskätt Tartu teadlaste töö oli paljulubav, oli tegelikkus võrreldes pealkirjadega tagasihoidlik. 2003. aasta veebruaris tehtud aktsiaemissioon tõi vaid pool miljonit krooni, mida täiendasid 1,4 miljonit krooni tehnoloogiaagentuurilt. Läbi aasta pidas Elcogen finantseerimisläbirääkimisi Eesti Gaasiga, kuid aasta lõpuks ei kandnud need vilja.
Aasta lõpus laenasid Õunpuu ja teine suuraktsionär Toomas Linamäe oma firmale juurde ligi miljon krooni, et ettevõte ots-otsaga kokku tuleks. Audiitor Toomas Villemsi hinnang oli aasta lõpus halvaendeline. Et Elcogeni netovara moodustas alla poole aktsiakapitalist, tuli omanikel otsustada, kas 1) suurendada kapitali, 2) tegevus lõpetada või 3) esitada pankrotiavaldus.
Õunpuu kinnitusel ei tohi sellest järeldada, nagu olnuks firma finantssurma piiril. Šefi sõnul oli audiitori ettepanek formaalne ega peegeldanud firma tegelikku tervist, mille tõestuseks esitab Õunpuu isegi mitmeleheküljelised kalkulatsioonid võimalikest manipulatsioonidest omakapitaliga. “Miks peaks raha seisma virnas, kus ta midagi ei tee? Raha tuuakse sisse nii vähe kui võimalik,” selgitab tegevjuht kapitali kaasamise loogikat.
“Sellest audiitori lausest artikli intriig teha on täiesti kohatu,” kordab Õunpuu. Tänavu juunis teatas ta kohtu registriosakonnale, et aktsiakapital viiakse seadusega vastavusse aasta lõpuks. “Me maksime omakapitali juurde. Tänaseks on kapitali sisse pandud kokku kaheksa miljonit krooni.” Enamik uuest rahast pärineb Õunpuult endalt ja on omakapitaliks ümber vormistatud mullune laen.
Tööd Lippmaa instituudis jäid pooleli
2004. aasta algul lahkus Endel Lippmaa Elcogeni mitteametliku teadusnõukogu esimehe kohalt ja jätkab projekti konsultandina. KBFIga kokku lepitud uuringuid ei viidud lõpuni. Kuue miljoni krooni mahus allkirjastatud lepingust tasuti ainult pool. Ühe versiooni järgi katkestati töö, kui Lippmaa jõudis äratundmisele, et instituudi aparatuuriga – millest osa on kingitud –, ei tohi teostada kommertsprojekte. “Me maksime vähem ja saime ka vähem tööd,” kommenteerib Õunpuu pärast igavikuna tunduvat mõttepausi.
Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna emeriitprofessor Jüri Tamme kinnitusel annab rahapuudus ka neil tunda, kuid koostöö jätkub. “Tulemused ei ole olnud ootuspärased aastakümneid,” üldistab Tamm maailma kütuseelemendi arendajate olukorda. “Kuid naftahinna tõusuga muutub kütuseelement aina rentaablimaks.” Praegu projekti juhtiv professor Enn Lust ei pea vajalikuks loole midagi lisada.
Elcogeni raha paigutanud mööblitööstur August Kull möönab, et tegemist on kõrge riskiga projektiga. “Nõrgimaks lüliks on osutunud projekti rahastamise juhtimine, seda vaatamata atraktiivsele valdkonnale. Kahju on, et osa Eesti teaduspotentsiaalist, mida oleks võimalik kaasata, on jäänud tänu sellele kasutamata ja projekt, mis oli mõeldud viie-seitsme aasta pikkusena, võib sellest hakata venima,” tunnistab Kull teatud puudusi.
Revolutsioon tuleb, aga aeglaselt
Mõnes mõttes langes kütuseelement omaenda reklaami ohvriks. “Kogu maailmas on kütuseelemendi tehnoloogia langenud haibi ohvriks. Ma tahan müüti maha võtta. Meilt ei hakka tulema odavat elektrit,” on Õunpuu õnnetu. “Et millegi jalustrabavaga pole välja tuldud, ei tähenda, et meil ei lähe hästi.”
Suurim eksiarvamus on, et Elcogen ehitab lõplikku akut või patareid. Tegelikult käib töö üksikelemendi kallal, milliste suure hulga liitmisel võib luua vooluallika hoonetele või tööstusele. Terve süsteemi lõpuni ehitamine Eestis pole aga võimalik, sest see oleks liiga kallis.
Teine eksitus on, et kütuseelemendi toodetud vool on odav. Rõhk on tegelikult sõnadel “efektiivne” ja “keskkonnasõbralik”. Mida kallimaks muutuvad fossiilsed kütused, seda mõttekamaks muutub kütuseelementide kasutamine. See on uurimistöö, mis õnnestumise korral on väärt kümneid kui mitte sadu miljoneid kroone.
Konkreetse elemendi valmistamise üksikasju tunnevad vaid paar inimest. Kolme aasta jooksul on Elcogen katsetanud eri kombinatsioonides sadu kõrgtemperatuurseid kütuseelemente (mis näeb välja nagu pisike kiip ja mahub pöidla ning nimetissõrme vahele). Esimene läbimurre oli, kui eestlased suutsid elemendi töötemperatuuri tuua ca tuhandelt kraadilt alla 600-650 kraadini.
Järgmine etapp on saavutada elemendi pikaealisus ja vastupidavus sisse-väljalülitamisele. Kõige kauem on üks katseeksemplar Tartu laboris tänaseks järjest töötanud 4000 tundi ehk umbes pool aastat. “Me ei saa panna aega kiiremini käima,” nendib Õunpuu. “Ootame ja vaatame.”
Aasta algul pani Eesti Gaas kütuseelemendi projekti pool miljonit krooni ning Elcogeni juhi sõnul rahastamisläbirääkimised kestavad, sest põhiline kütus kõrgtemperatuurse kütuseelemendi jaoks on maagaas. Õunpuu sõnul sujub kõik graafikus. “Kui kõik asjaolud kokku langevad ja plaanipäraselt lähevad, siis 2006 peaks meil olema esialgne toode.” P>
Maailma energeetika homne
- Kütuseelement kasutab kütusena vesinikku sisaldavaid aineid või puhast vesinikku (mis on levinuim keemiline element maailmas). Tegelikkuses peetakse kõige sobivamaks kütuseks maagaasi.
- Keemiliste reaktsioonide tulemusena muudab element oma kütuse elektriks ja soojuseks. Kui kütus on vesinik, on jääkained suitsu asemel vesi ja soojus. Saadav energia oleks efektiivne ja puhas.
- Kasutegur elektri tootmisel oleks märgatavalt suurem kui praegu laiatarbekasutuses olevatel tehnoloogiatel. See oleks revolutsioon elektritootmises.
- Kütuseelemendil on loendamatuid rakendusi eri valdkondades, alates välgumihkli käitamisest kuni linnade kütmiseni.
- Töötavaid kütuseelemente juba leidub, kuid need on liiga kallid ja kapriissed.
