Viimase aja algupärasele kirjandusele mõeldes meenuvad vaid ropud diletandid (Toomas Verrev, Jüri Espenberg); väga mõõduka kirjandusliku väärtusega olme- ja/või popkirjanikud (Elme Väljaste romaanisari "Kimbatus", "Kiusatus" ja "Kahetsus", Kerttu Rakke "Kordustrükk"); ulme, eneseabiõpikud ja päris marginaalne kirjandus.

Loomulikult on raske adekvaatselt hinnata elava kirjutaja loomingut. Üks kursaõde kirjandusteaduse stuudiumist arvab ka aastal 2003, et autor peaks olema vähemalt 50 aastat surnud, enne kui tema loomingut kaanonisse toppima või sealt välja viskama hakkame. Eks see ole tõsi, väärtus settib ajaga välja. Ometi ei tahaks uskuda, et kui kirjandusteadlane avastab kalendrist musta ringiga tähistatud kuupäeva "50 aastat Kerttu Rakke surmast", siis käib ta peast läbi klõps: "Nüüd on siis kindel, et see tibi ei ole kirjandusklassik!". Kaanoni koostamisel aitab siiski kõvasti kaasa ka jooksva kriitika analüüs.

Ometi on seesama näiteks võetud Kerttu, seebika stsenarist ja isegi end meelelahutajaks nimetanud tibi, juba otsapidi klassikuks tembeldatud! Gümnaasiumis antakse valida: kas uudiskirjandusest lugeda Kerttu Rakke "Kalevipoega" või Tõnu Õnnepalu romaane. No mille lapsed teie arvates valivad: piiratud sõnavaraga tibijutu või hermeneutilise mõistuloo? Eesti noore haritusele see kõige paremini just ei mõju.

* * *

Marginaalsetest kirjandusharudest rääkides tundub, et ulme on Eestis vägagi elujõus. Ehk kerkib sellest seltskonnast mõni Gailiti mõõtu mees? Veebipõhised ulmeajakirjad õilmitsevad, kirjutatakse, arvustatakse ja kommenteeritakse uut eesti ulmet. Indrek Hargla paistab teistest üle, juhul kui ulmeks liigitada Jaan Kaplinski "Silm. Hector" siis muidugi ka tema. 

Eelmisel nädalal Tartus Võrdleva Kirjandusteaduse romaanižanri seisu käsitleval konverentsil käies jäi kõrva üks huvitav tendents: mitmeidki kirjanduse äärte peal seisvaid liikumisi ja stiile justkui ei oodatagi Eestisse. Näiteks Jaak Tombergi väga põnev ettekanne küberpungist päädis tõdemusega, et eesti keeles seda ei ole ja pole vaja ka. Kõik fännid oskavad nagunii inglise keelt. Kõlab nagu Kaido Jaansoni kommentaar Henry Kissingeri raamatu ilmumisele Eestis: "Hähh, Kissingeri loevad Eestis kolm inimest ja nad kõik oskavad inglise keelt!" Kena argument küll. No milleks seda eesti keeltki üldse vaja, kõik oskvad ju mõnda muud keelt kah?

* * *

Usun, et Eesti võikski läbi lüüa mõne omapärase ja siinsetele oludele omase kirjandusliigi- või temaatikaga. Praegu tuleb ette vaid Õnnepalu/Tode/Nigov, kes oskuslikult sovetlikku päritolu ja piiritemaatikat ära oskas kasutada. Vahepeal räägiti kõva häälega Eesti oma etnofutust, aga see jutt on vaiksemaks jäänud. Siis öeldi Kivirähi "Rehepapi" kohta, et see olla tõlkimatu, kohalik olustik olla niivõrd intensiivne. No kuulge: eksootilised maadki on oma sügavuses meile tihti mõistetamatud, ega seepärast nendesse vähem sõideta?! Lendamata jääb pigem hinna pärast. Ja oleks kurb, kui näiteks "Rehepapp" pelgalt rahapuudusest või mõne lühinägeliku kultuuriametniku hirmu pärast mõnda keelde tõlkimata jääks. Muide, sellesama "Rehepapiga" on naljakas lugu: rahva seas populaarne teos, mille põhjal on TÜ semiootikaosakonnas valmimas mitu magistri- ja diplomitööd, olevat kirjandusteadlaste ringis üsna halvas kirjas. Võib-olla siis umbes nagu Pelevin, kes Venemaal väga popp, aga kriitikute arust ei vääri kirjanduse nimegi.

* * *

Kokkuvõttes: ega see Eesti Uus Romaan tulemata jää, usun ma. Võib-olla kuluks ära mõni värske elevusttekitav rühmitus. Nagu näiteks Noored Kannibalid Itaalias, kellest sealsamas Tartus konverentsil juttu tehti. Noored naiskirjanikud, kelle teoste peategelased on samuti noored iseseisvad naised, kes lasevad koolist ja kodust jalga, elavad suures sõpruskonnas (tihti esineb ka lesbisuhteid), kiruvad mehi ja näppavad poest kõike vajalikku. Loomingut populariseerivad nad intensiivse elu ja vastuolulise mainega. Tänu sellele jõudsid nad jutu kujul näiteks Tartusse rahvusvahelisele konverentsile ja sellesama loo lugejate teadvusesse. Kus on Eesti Noored Kannibalid?