Laagrid Euroopa tagaõuele
Vaikses ookeanis asuv Nauru saareke oli hiljuti tuntud maailma suurima fosforiidileiukohana. Nüüd kuivab fosforiidisoon kokku ning saar ise on muutunud kuumaastikuks. Naurukatel kipub elu mõte kaduma. Saarel on küll registeeritud 400 panka (venelased väidavad, et nende mafioosod on Nauru postkastipankades pesnud 70 miljardit dollarit), aga selline äri vaid süvendab saare allakäiku.
Rahapesu soosimise järel on saarlased teinud veel ühe sammu allakäigutrepil, osutades Okeaania ülemvõimule Austraaliale alates 2001. aastast spetsiifilist teenust. Naurul tegutseb pisike koonduslaager.
Austraalia halastamatus
Võib vaielda terminite üle. Kuuldes sõna “koonduslaager”, kerkivad vaimusilma tossav korsten ning laibamäed. Midagi sellist Naurul ei näe. Saarele püstitatud rajatise kohta kasutatakse mõnikord mõistet detention camp – interneerimislaager, kuid kuna seegi on kahtlase maiguga, eelistab agentuur BBC mõistet detention centre. Mõte aga jääb samaks.
Eurooplased ja ameeriklased peavad Austraaliat ärahellitatud maaks; seal elavad naljakad loomad ning heasüdamlikud totud, kes püüavad krokodille, aga muidu ei suuda kärbselegi liiga teha. Tegelikkus on teistsugune. Austraalia osales 20. sajandi suurtes sõdades täie rauaga; tema sõdureid peeti Saksamaa ning Jaapaniga sõdivate koalitsioonivägede eliidiks, kusjuures nad olid kurikuulsad selle poolest, et ei võtnud vange.
Austraalia väiksust arvestades olid nende väed - viiskümmend tuhat meest - tohutult üleesindatud Vietnami sõjas, nad on suure kontingendiga praegu Iraagis, nad saatsid väed Ida-Timorisse, nad loovad korda kodusõjast haaratud Saalomoni saartel. Briti karistuskolooniatest alguse saanud Austraalia Ühendus võib käituda halastamatu otstarbekusega. Põliselanikega ühele poole saanud valged austraallased on otsustanud, et Euroopa ning Ameerika suurejooneline migratsioonipoliitika neile ei sobi. Austraalia on valge ning ta peab sellisena püsima.
Katsepolügoon kõrbes
Esimene rahvusvaheliselt tuntud märk austraallaste meelsusest oli 1999. aastal Woomerasse rajatud illegaalsete põgenike laager. Woomeras oli omal ajal maailma suurimaid raketipolügone. Koht ise asub keset kõrbe, põhja pool laiub tohutu keeluala, kuhu kukkusid startivate rakettide osad. Suvel on sealses kõrbes ligi 50 kraadi kuuma, talvel aga lõikavalt külm.
Laager illegaalsetele sisserändajatele mahutas 1400 inimest. Valvurid korraldasid barakkides läbiotsimisi nii päeval kui öösel, laagrielanike mässukatsed suruti maha pisargaasi ning veekahuritega. Austraalia immigratsiooniminister Philip Ruddock kommenteeris seda korda sõnadega, et kui asüülitaotlejatele mõni asi juhtumisi ei meeldi, siis mingu nad tagasi sinna, kust nad on tulnud.
2002. aasta märtsis korraldasid Austraalia inimõiguslased Woomeras massilise meeleavalduse, mille käigus lõhuti laagrit ümbritsenud metalltara ja aidati osa laagrielanikke vabadusse. Woomera pandi lõpuks kinni. Ilmselt sellepärast, et uurivatel ajakirjanikel ja segadust tekitavatel aktivistidel oli sinna suhteliselt kerge sõita. Hea laager on ligipääsmatu laager.
Norra heategu
2001. aasta augustis läks Norra kaubalaev Tampa appi avamerel hätta jäänud Indoneesia alusele, mis oli pardani täis Austraaliasse suundunud põgenikke. Järgnes kriis. Norra probleem need päästetud polnud, Indoneesia võimud keeldusid samuti vastutust võtmast ning austraallased jäid iseendiks. Nad takistasid norrakaid relvajõuga päästetuid Austraalia rannikule laadimast.
Demokraatlik maailm kergitas kulmu, inimõiguslased läksid ärevile. Austraalia valitsus pöördus siis Nauru poole, pakkudes neile tehingut: naurukad võtavad afgaanid ja iraaklased endi juurde, saades iga asülandi pealt 1000 USA dollarit ning edaspidi ka suurejoonelist majandusabi. Pagulastele ehitati fosforiikaevandusse laager, võtmata kohustust nende asüülitaotlust kiiresti lahendada. Canberra sõlmis 2001. aasta oktoobris samasuguse lepingu Paapua Uus-Gineaga ning laiendas laagrirežiimi ka omaenda saarekestele, kuhu samal aastal maabus kaks laevatäit vietnamlasi ja kurde.
Indoneesias laevale roninud põgenikud kujutasid oma tulevikku ette teisiti: vastuvõtupunkt, elamisluba, slumm, pisiäri Sydney ja Melbourne'i tänavatel… Nauru laagris puhkes läinud detsembris näljastreik, mis andis tänavu jaanuaris rahvusvahelisse pressi fotodega varustatud teated, et osa streikijaid on endal suu kinni õmmelnud.
Austraalia peaminister John Howard ütleb otse, et asja mõte on anda immigrantidele selge sõnum – valge Austraalia ei taha teid ja kui te siia tulete, siis ise teate. Canberra on klientriikide territooriumile rajatud laagritele andnud nimetuse Pacific Solution ehk Vaikse ookeani lahendus.
Londoni õpivõime
Radikaalne lähenemine probleemile pole jäänud Vaikse ookeani vetesse. Briti ajaleht Guardian sai 2003. asta veebruaris Suurbritannia valitsusest pärit paberi pealkirjaga "A New Vision for Refugees" ("Uus pagulasnägemus"). Sisuks on Austraalia kogemuse rakendamine Suurbritannias ning võibolla kogu Euroopa Liidus. Suurbritannia süsteem kopeeriks otseselt austraallaste oma. Atlantic Solution tähendaks Albionile kippuvate põgenike saatmist piirkondadesse, mille esialgne tähistus on Transit Processing Centres.
Kus need täpselt asuksid, ei söanda leiboristid öelda, konservatiivid aga nimetavad vägagi huvitavaid punkte nagu Gibraltar, Bermuda, Püha Helena, Diego Garcia. Need on Britanniast tuhandete kilomeetrite kaugusel olevad maalapid ning kuigi kaugusest tulenevalt on kohad kindlad, tekib samas logistiline probleem. Euroopa Liitu igal aastal trügivate sadade tuhandete põgenike tarvis oleks vaja suurejoonelisemat ning lähemal asuvat lahendust. Brittide paberis mainitakse võimalikke “transiidikeskusi” Albaanias, Horvaatias, Marokos, Rumeenias, Venemaal, Türgis.
Idee tilgutati läinud kevadel ELi sõsarvalitsustesse ning mitte eduta. Hollandlased ja eriti taanlased nägid asjas iva. Ei puudunud palju, et brittide idee oleks pandud ELi 2003. aasta Thessaloniki tippkohtumise päevakorda. Viimasel hetkel sellest siiski loobuti. Euroopas leidub mõjukaid rahvusi, kes oma ajaloolises süütundes ei suuda mõeldagi suletud laagrite loomisele kusagil Euroopa perifeerias. Kuid mõtet ennast pole kaugeltki maha maetud. Arvestades üha suurenevat põgenikesurvet rikkale Euroopale võib ennustada, et idee jääb teostamist oodates õhku rippuma.
Nokiat otsivatel Ida-Euroopa väikeriikidel avaneks pead pööritama panev võimalus. Kui Euroopa jaguneb ühiste jõupingutustega tuumaks ja perifeeriaks, saabub aeg heita loominguline pilk maakaardile. Perifeerias saari ning kaevandusi jagub. Kilentideks saaks võimsa Suurbritannia ning rikka Taani, ehk ka Hollandi. Puha korralikud riigid, kahega neist on asju aetud varemgi. Märk Welcome to… omandaks kindla tähenduse. Baltic Solution – see kõlab uhkelt.
