35 aastat tagasi 21. oktoobril pärast kella seitset õhtul süttis Tallinna Draamateatri suur saal.

Advokaat Märt Rask istub omanimelises büroos Rotermanni kvartali roostes maja seitsmendal korrusel.

„Muidugi mäletan ma seda hästi!“

Rask lööb sõrmed lauaplaadile nagu kontsertpianist ja müristab: „See oli ulme! Peale tuletõrjeekspert Aija ja kohtunik Kukli ei uskunud seda hõõgniidi versiooni kohtusaalis mitte keegi!“

Kohtunik Natalia Kukli (praegu advokaat Natalia Lausmaa) tunnistab telefonis: „Tõesti veider asi. Omal ajal ma tegin otsuse, nagu tõendid näitasid, aga südames arvan, et see pandi põlema...“

21. oktoober 1983. kell 19.20–19.25

Kaks meesterahvast astuvad tõtakal sammul Võidu väljakult Draamateatri poole.

Üks neist on heledas mantlis ja kaabuga – peaaegu igaüks tunneb ta tänaval ära – Draamateatri näitleja Juhan Viiding (toona 35aastane). Teine, veidi noorem, Noorsooteatri näitleja Sulev Teppart (23).

Nad tulevad KuKu klubist, lähe­nevad teatrile hoogsal sammul, jõuavad ülekäigurajani ­praeguse Rahva Raamatu kaupluse juures. Seisatavad, hakkavad üle Pärnu maantee minema. Ja siis märkavad midagi, mis neil jalad nõrgaks võtab – teatri varikatuse kohalt immitseb suitsu.

„Püha taevas, teater põleb!“ karjatab Viiding.

« Avalehele 25 Kommentaari