Lahutage Tipp Täpist
Arvan, et keegi ei vaidle vastu: Anu Välba ja Marko Reikop on ühed meeldivamad ja professionaalsemad telenäod Eestis ja kõik, kes üldse kodumaiseid kanaleid vaatavad, tahavad ka näha nende juhitud saateid. "Hommikutelevisioonist" välja kasvanud paarile on ETV nüüd püüdnud kramplikult leida uue ühisrakenduse. Kas keegi tõesti kardab, et nad kumbki eraldi saadet välja ei kanna? Et inimesed ei mäleta neid ega tunne ära, kui nad kogu aeg koos pole nagu Tipp ja Täpp?
Formaadi "Paar" kujul (produtsent Helen Valkna) on ETV paraku küll lati alt läbi pugenud: kahele võimekale inimesele võiks leida rakendust suuremates projektides kui keskpärane "Hommikutelevisiooni" sugemetega "Kahvli"-kloon. Marko Reikop on näiteks hiilgav poliitikute-intervjueerija: petlikult sõbramehelik, võib ta oma küsimustega suurkuju raudsesse haardesse võtta, nii et see ei saa arugi, kui juba on täbaras olukorras. Miks talle ei võiks anda võimalust kujuneda ETV uueks Urmas Otiks? Ja Anu Välbal on õige taustatiimi puhul kõik eeldused kujuneda umbes samasuguseks uuriv-tundeliseks inimesteusutlejaks nagu Maire Aunaste või Yleisradio legendaarne Mirja Pyykkö.
Veel: miks arvatakse, et ainult võimalikult hakitud ja tempokad formaadid toovad inimesed teleekraanide juurde? Või et ekraanil peab kogu aeg mingeid loom- ja muid katseid korraldama? Võib-olla inimesed tõesti ei jaksa süveneda üle paari minuti ja peavad teise inimese juttu kuulates silmapilk saama SMSi saata või hääletada. Aga telesaade pole ju mingi palvetund, mida peab teleri ees hinge kinni pidades vaatama, ka siis, kui keegi räägib pisut pikemalt ja ühest asjast, võib minna külmkapi juurde võileiba tegema, võib meile tšekkida, sõbrale helistada või pesumasinat tühjendada. Miks ei või ekraanil lasta inimestel rahulikult rääkida (ja see on minu korduma kippuv küsimus kõikidele eesti teletegijatele)?!
Juhtivatele telenägudele võiks ka võimetekohaseid teemasid otsida. Avateemaks oli sel neljapäeval modellide alakaalulisus. Paraku ilmus sama päeva Eesti Ekspressis uuriv lugu, mis kõigil huvilistel kindlasti juba loetud. Kiusatus vaadata hoopis samaaegset Kanal 2 saadet Anu Saagimist süvenes: kui juba ajud lõdvaks peab laskma, sel juhul ikka täiega. Siis saabus õnneks Villu Reiljan ja ma elustusin, kulus paraku paar minutit, mõni kiirustav küsimus ja Marko juba vabandas, et aeg hakkab lõppema.
Anu osaks oli kiirelt üle lennata Greenpeace'ist. Kuna Greenpeace on teemana meedias iga päev esil, oleks tahtnud midagi enamat, üldistust, lisainfot, mida ei tulnud, ja siis liikus mõte mujale: Kristjan Kaljundist, meesteajakirja DI meeldivast peatoimetajast, ongi saanud ETV "Osooni" saatejuht. Uus habe ja uus roll. Huvitav areng!
"Uuriva ajakirjanduse tiim" ja trollisõidueksperiment viisid mind siiski selleni, et vaatasin vahepeal Kanal 2st Anu Saagimit. Ja ma ei taha teada, kuidas läheb Marko Reikopi pudelikorjamiseksperiment või Anu Välba supitegu pargis. Mis sealt peaks siis välja tulema, mida ekraanil näidata? Jätkem sellised kistud-lõbusad teemad ajakirjandustudengitele või algajatele reporteritele praktikaaegseks näpuharjutuseks.
Ma ei soovi "Paarile" pikka iga, küllap lõpetatakse see saade pärast sügishooaega ja ETV võimaldab Markol ja Anul areneda uutes projektides suurteks telestaarideks.
