Üks kolmeaastane poiss peab saama end võrrelda samaealise poisiga ning lasteaias avaneb selleks suurepärane võimalus. HELEN URBANIK
Kust tuli mõte selline raamat kirjutada?
Toivo Niiberg: Kadri Kaldoja, kes on kirjastuses raamatu projektijuht – temal on väike laps ja tema selle idee mulle välja pakkus. Nagu jumalast juhatatud, sattusin kokku oma vana klassiõe Mare Linnasega, lasteaiaõpetajaga, kes parasjagu ülikooli lõpetas. Meil Marega laabub koostöö hästi, sellepärast julgesin Kadri pakkumise vastu võtta.
Selle raamatu kõige tähtsam eesmärk on likvideerida barjäär lapsevanema ja lasteaiaõpetaja vahel. Näidata, mida laps lasteaias üldse teeb. Et vanem oskaks teda kodus ka järele aidata ega teeks valesid lükkeid.

Miks lapsele lasteaeda üldse vaja on?

TN: Eesti peres on keskmiselt 1,1 last. Tulin just tudengitega loomaaiast. Aleksei Turovski rääkis, kui tähtis on loomadele, et pesakonnas oleks teisi samaealisi, kellega ennast võrrelda. Inimesel on samuti vaja olla samaealistega koos, mängida. 3–4aastane poiss peab saama ennast võrrelda 3–4aastase poisiga, 3–4aastane tüdruk samaealise tüdrukuga.
Kui laps võrdleb ennast täiskasvanu tegevusega – isaga, kes liblikat joonistab, või emaga, kes laulab, tekib tal alaväärsuskompleks. Sageli vanemad ka nõuavad üle lapse võimete, sest nad ei ole pedagoogid. Lasteaiaõpetaja oskab välja tuua selle, mis igas liblikas on ilusat. Ühel esitiivad, teisel tagatiivad, kolmas on suure silma liblikale pähe teinud, neljas võib-olla ei teinudki liblikat, vaid hoopis suure lille, mis on ka väga uhke.
Mare Linnas: Sealt tuleb ka julgus. Olgu ema või hoidja nii hea kui tahes ja tehku ette nii ilusa nuku kui tahes, teise lapse tööde nägemine annab julguse.
TN: Vanemad ei tunne ka metoodikat. Nad õpetavad nii, kuidas neid kunagi õpetati. Mul lähevad siiamaani ihukarvad püsti, kui meenutan, kuidas vanaema mind lugema õpetas. Oli üks vana raamat, millel kaaned pealt kadunud, ja kus esimene pilt oli kits. Alla oli suurte tähtedega kirjutatud KITS. Mina loen ilusasti KA-I-TE-S ja teatan uhke näoga KAITES. Mõtlesin, et võib-olla on kitse nimi Kaites. Vanaema vaatab mind nagu debiilset üle prilliäärte: “Mis sa ütlesid? No kus ta kurat siis kaites on, kui ta kits on, sa näed ju, et ta kits on! Võta järgmine pilt!”
Järgmisel pildil oli karu. Mina loen KA-E-ER-U, KAERU. Vaatan pilti, karu, ütlen igaks juhuks KARU. “Tubli, no näed, kui ilusti sa loed!”
Sama käib kõigi metoodikate kohta – palliviskamine, pillimängimine, jne.
Vanemal pole lapse jaoks ka aega. Pole aega rääkida. Ja kui lapsega ei räägi, siis tema sõnavara ei arene. Seda näitab kas või poiste ja tüdrukute sõnavara arengu erinevus. Siin on oma osa muidugi ka bioloogial, kuna poiste aju areneb aeglasemalt ja teisiti. Lisaks pole poiste mängud nii sotsiaalsed kui tüdrukutel. Poiss mängib omaette autoga, ümiseb vaikselt.
Lasteaias ei lasta poisil üksi jääda ja autoga ümiseda.
Lasteaias saab laps selgeks ka selle, mis on puts, perse ja muud sellised asjad. Lasteaiaõpetaja oskab seda ilusasti seletada. Koolis ei ole õpetajal enam selleks aega.
ML: Koolis minestab õpetaja selle peale. Ta ütleb, et laps on kasvatamatu, kui küsib, mis see on.
TN: Elus on vaja ka kolakas õigel ajal kätte saada. Õppida vastu hakkama, ja mitte ainult rusikatega, vaid oma viha maandama.
Kool paneb tohutut rõhku akadeemilisele intelligentsusele. Emotsionaalsele (tunnetele nime andmisele, viha maandamisele) ja sotsiaalsele (suhtlemisele, viisakusele, käitumisele) intelli gentsusele ei pöörata mingit tähelepanu.
Minu meelest polegi lasteaia ülesanne niivõrd see, et laps tingimata lugema õpiks, vaid sotsiaalne küpsus. Lasteaed on tänapäeval arengu kohustuslik osa, nagu kool.
Lasteaed viib kokku kogu Eesti. Seal on mustlase laps, üks-kaks venelast, neegrilaps võib-olla, Downi sündroomiga laps – kõik on ühes rühmas koos. Mida varem erisugused lapsed kokku saavad, seda parem.

Millal on õige aeg lasteaeda minna? Kas see sõltub vanusest või oskustest?
TN: Mina olen põhimõtteliselt lastesõime vastane. Ka lasteaial on küpsus nagu kooliküpsus. Lasteaiaks on laps küps siis, kui ema-isa on tema jonni ohjanud. Lasteaednikul ei ole aega tema jonni ohjata.
Lasteaiarühma normaalne suurus on 7–9 last, see on normaalse suhtlusrühma suurus. Kahjuks on meil praegu lasteaedades 20 ja isegi rohkem last rühmas. Lasteaednikul pole jonniga aega tegeleda. Kui üks kisab, siis ülejäänud 20 vaatavad. Aga kõik on seejuures traumeeritud.
2,5–3aastaselt käivitub jonn teadlikult – laps vaatab, mida üks või teine lähedane tema jonni peale teeb. Alateadvuses toimub kontroll, kas laps on vajalik või on ta tõrjutud.
Siis peavadki tema ümber olema vanemad. Järgmine jonniperiood saabub teismeeas, mil kasvatajat ju enam lähedal ei ole.
ML: Ja kui täis on meie sõimed …
TN: Aga vanglad on ka täis. See on ju loogiline. Oleks kodud täis, oleks vanglad tühjad.

Kas teie praktikas näete, mis vahe on nendel lastel, kes on käinud sõimes ja kes tulevad kodust lasteaeda?
TN: Vahe tuleb välja alles aastakümnete pärast. Tekib depressioon, käitumishäired, kalduvus alkoholismile, kõik niisugused asjad. Emast lahusoleku tunne tuleb välja hoopis mingil teisel tasandil.
ML: Kui me nii äärmustesse ei lasku, siis sõimelaps on oma kisa, kui teda emast ära kistakse, sõimes ära kisanud, ta tuleb rühma juba nagu muumia. Koduse lapsega läheb aega. Tema on targem ja hakkab küsima: miks ma pean lasteaeda minema, miks just nüüd? Temaga on võimalik juba rääkida.
TN: Statistika näitab, et iga teist last Eestis kasvatab ema üksi. Seda peremudelit hakkavad lapsed ju omakorda kunagi ellu viima. Ema ei saa süüdistada, sest ta peab tööl käima, et ära elada.
On neid vanemaid, kes teevad lapsi selleks, et nad toovad igaüks sisse 900 krooni kuus. Ja on neid, kes ei julge lapsi teha, sest nad teavad, et üks laps läheb maksma u 2000 krooni kuus.

Milline on meie lasteaedade tase? Kas jääb midagi tegemata, sest rühmad on nii suured, või õpetajate väljaõpe ei ole nii hea?
TN: Mina käin aastas läbi 25–30 lasteaeda üle kogu Eesti. Mina ei ole kusagil midagi sellist näinud, mis oleks mind ehmatama pannud. Lasteaiad ja lasteaednikud on päris heal tasemel.
Muidugi on lasteaedu, kus on näiteks ujumisvõimalused ja suured mänguväljakud. Samas on Tallinna kesklinnas lasteaed, kus lapsel pole ruutmeetritki mängumaad.
ML: Väga head on uuemad lasteaiad, kus rühmaruume on kaks. Ei pea magamiseks matte lahti pakkima jms.
TN: Probleem on rühmade suurus. Seitse pluss miinus kaks on psühholoogiast tulenevalt suhtlusrühma suurus. Inimene suudab korraga jälgida seitset pluss miinus kahte elementi.
Inimese kõige suurem karistus on see, kui teda ei nähta ega tunnustata. Enamik käitumishäireid tuleb sellest, et mul on karjas vaja endale tähelepanu tõmmata.

Aga õpetajate v& amp; auml;ljaõpe? Võin ma olla kindel, et mu lapsele tähed õigesti selgeks õpetatakse?
ML: Ikka.
Rühmas on 20 last ja neil kõigil on vanemad, kes igaüks on isemoodi. Mõni tuleb ja ütleb: meil on pool aastat koolini aega ja ma ükspäev panin tähele: laps veel ei loe.
Eestis on lausa seadusega paika pandud, et lasteaed on kodu toetav asutus. Tegelikult peab last õpetama vanem ise, meie kui haridusega pedagoogid nõustame teda.

Mida teha sellise lapsega, kes ei taha lasteaeda minna?
TN: Siin on jälle asi alateadvuses. Tal on mingid hirmud.
ML: Või on laps vanematest üle kasvanud: mina ütlen, mida teeme. Mul on praegu üks selline tüdruk, kes ei söö, ei maga, ei pissi, mitte midagi ei tee. Väikeste nippidega saame kõigest üle.
TN: Põhjuseks on emotsionaalsed probleemid: ülehirmutatus, ülehellitatus. Laps tegelikult ikka tahab teiste sekka.

Kuidas on režiimiga, kas laps peab näiteks kodus ka magama samal ajal, kui ta lasteaias magab?

ML: Võiks küll. Ega ta ei pea ju magama päeval, võib lihtsalt pikutada. Aga puhata on vaja. Magamise ajal kasvab laps ju mühinal.
TN: Uuringud näitavad, et aju ei vaja üldse und. Und vajab keha ainevahetus. Kui inimene magab, siis keha ei sega aju ja mõte saab vabalt edasi töötada.
Ega kodu ei ole muidugi mingi Viiburi sõjakool, erandeid võib ikka teha. Ainult mitte kogu aeg, nagu enamasti kombeks.
ML: Vahel on magamine nagu karistus ja siis ei taha lapsed muidugi voodisse minna.
TN: Minu peres on kõik väga vanaks elanud, emad ja vanaemad, nad kõik magasid päeval. Lõuna-Euroopaski peetakse neli tundi siestat. Seal on inimesed tervemad, rahulikumad.

Rääkisime ennist, mida laps peaks oskama, kui lasteaeda läheb. Aga mida peaks oskama või teadma vanem?

TN: Enne, kui laps valmis tehakse, peavad vanemad omavahel kokku leppima, kas laps pannakse tulevikus nurka või mitte.
Sõnad kasvatamine ja arendamine on kaks ise asja. Lasteaias on kasvataja tegelikult kokatädi. Tema teeb maitsva toidu, laps sööb kõhu täis, paneme ta kaalu peale – tubli, võtsid kilo juurde.
Areng käib läbi tegevuse, mõtlemise. Õpetaja arendab.
Vanemad peavad aga olema mõlemat, nii kõhu täis söötma kui last arendama.
 
Abiks lasteaeda mineva lapse vanemale

Raamatu “Laps läheb lasteaeda” autorid on sotsiaalpsühholoog Toivo Niiberg ja lasteaiaõpetaja Mare Linnas.

Raamat on eelkõige mõeldud vanematele, kelle lapsed lähevad lasteaeda. Siin on lahti seletatud teemad, milline on lasteaia ülesanne lapse elus, millist rolli mängivad kodu ja vanemad, millal laps on lasteaeda minekuks küps, mida laps lasteaias teeb ja õpib.

Räägitakse ka sellest, mida teha siis, kui poiss või tüdruk mingil põhjusel lasteaeda minna ei saa. Või sellestki, kuidas lapse jonni ohjata ning sellest kasvatada positiivset jonnakust.
Raamatu andis välja kirjastus Atlex. Hind umbes 169 krooni.
Kuidas last lasteaeda viia?

Last tuleb lasteasutusse minekuks ette valmistada, teda suure kollektiiviga järk-järgult harjutada. Kõigepealt režiimiga, mis seal kehtib (une- ja söögiajad). Piisab paarist kuust, et lapsel kujuneksid välja kindlad ajarefleksid.

Lasteaeda minev laps peaks oskama tassist juua ja lusikaga süüa.
Algul tuleks harjutada varajast tõusmist ja lasteasutusse minekut. Esialgu tulla koos lapsega lasteaia ruumide ja õpetajatega tutvuma. Vanemate kohalolek annab lapsele kindlustunde. Laps tutvub ja mängib teiste lastega, valib nende hulgast sobivad mängukaaslased, sööb hommiku- ja lõunasöögi ning läheb siis ema või isaga välja jalutama.
Söömisega uues kohas harjub laps kiiremini kui lõunase magamisega. Lapsele tuleks seletada, missugused tegevused ja millises järjekorras last lasteaias ootavad. Esimestel päevadel ei ole soovitatav jätta last lasteaeda magama.

Lasteaiast koju jõudes tuleb varuda aega, mis kuulub ainult lapsele – et ta saaks oma muljeid jagada ja tunda vanema lähedust. Mida väiksem laps, seda enam vajab ta füüsilist lähedust.

Esimesed päevad lasteaias peavad olema lühikesed, need pikenevad järk-järgult. Soovitav on lapsele kaasa anda mõni lemmik.

On loomulik, et esimesel paaril nädalal tekib lapsel jonni- ja trotsiperioode. Paari nädala jooksul leitakse sobivad mängukaaslased.

Uustulnuk võib lasteaias kiiresti väsida. Üleväsimus ilmneb sageli lapse öistes unehäiretes.
Suur osa uustulnukaid haigestub esimestel päevadel-nädalatel. See tuleneb kohanemisraskustest.

Kohanemiseks kulub keskmiselt üks kuu. Labiilse närvisüsteemiga lastel võtab kohanemine aega isegi kuni kuus kuud.

(Lühidalt raamatust “Laps läheb lasteaeda”)