31.05.2007, 00:00
Lapsed ohustavad loodust
Kuulutus, kuulutus – jätke laps sünnitamata
ja te aitate kaasa maa ökosüsteemi tasakaalustumisele. Mõni
ökohüsteerik võiks nii väita ja ta ei valetaks. Mitte
ainult pole iga inimene oht maakera ökotasakaalule ja loodusel oleks
parem, kui sind üldse olemas ei oleks, vaid laps on eriline
dünamiit. Just laps (või lapsevanemad) venitab perekonna
ökoloogilise jalajälje suureks.
Kõige hullemad on mähkmed. Vanavanemad Tartus, kellel on mitmeetapiline prügi käitlemise süsteem (mul on ka, aga neil on veel rohkem etappe), kogusid nädalaga üheaastase lapse mähkmeid suure musta viiekümneliitrise prügikoti täie. Kui ühe nädalaga tekib üks must kilekott prügi, siis palju tekib kahe aastaga (nii kaua tavaliselt üks laps mähkmetega mehkeldab)? Ja mähkmeküsimuses ju puhkepäevi ei peeta. Mul on piinlik mõelda prügikoorma peale, mille toodab üks laps, eriti teades, et mähe laguneb mullaks sajandeid. Kui palju on mähkmeid saadetud prügimäele, kui peres on kaks last?
Meie maailmapilti pidanuks muutma talvel avaldatud ÜRO kliimamuutusi analüüsinud raport (Eesti Päevaleht avaldas sellest kokkuvõtte 9. märtsi numbris). Selgus, et rohkem kui lennukid või autod teeb maa ökosüsteemile kahju lehma peer. Taimetoitlus oleks tõsiselt võetav panus looduse hüvanguks. Küllap on see perekonniti erinev, kuid kelle jaoks me tarime koju liitrite kaupa piima, ostame jogurtit, teeme õhtul lihaprae koorekastmega, kuigi ise sööks rohelist salatit? Ikka laste pärast.
Lapsevanemad hoiavad elus rämpstoidukultuuri. Rämpstoit ei pea olema tingimata hamburgerid ja McDonald’si toitu soojana hoidvad mittemädanevad pakendid.
Süümekoormat looduse ees suurendavad õhtuks koju ostetud grillkana hõbepaberiga vooderdatud soojakotis ja valmistoitude plastkarbid.
Nagu mähkmed, nii on ka kiirtoit töötavate vanematega linnaperekonnas mõnevõrra paratamatu. Ma saan aru, et kui koju jõutakse kell kuus või pool seitse ja lapsed lähevad mõne tunni pärast magama, siis erilist slow food’i (pikaajaliselt valmiv toit, vastand fast-food’ile ehk kiirtoidule) ette ei võta. Taiplikumad muidugi keedavad roogi nädalavahetusel kokku, aga selleks on vaja loomuomast tõmmet köögi poole ning aega.
Ja siis see toit, mida vanemad ostavad külmkappi ja mille vastu lastel isu ei teki ja mis lõpuks minema visatakse. Seda polegi nii vähe.
Nüüd veel auto. Ilma autota tänapäeva lapsevanem hakkama ei saaks, see on eelkõige vajalik laste eskortimiseks. Annaks medali nendele emadele, kes jõuavad igal hommikul alaealiste lastega kindlaks kellaajaks bussile ja kelle lapsed igahommikuse 40minutise bussisõidu tipptunni ajal nurisemata välja kannatavad. Arvan, et ilma lasteta poleks auto nii tähtis. Oleks odavam ka.
Pole mingi uudis, et Tallinna autoummikud tekivad sellest, et koolid alustavad ühel ja samal kellaajal, koolibusside süsteem on olematu ja vanemad trügivad autodega äärelinnast kesklinna poole. Võiksin kihla vedada, et paljudes perekondades on teine auto soetatud just laste vedamise ettekäändel.
Aga head – kas lastes on ka looduse jaoks midagi head?
Armastavad emad, hoolitsedes oma laste tervise eest, hakkavad Ökosahvri klientideks. See on Tallinnas ja Tartus toimiv maheda kaubanduse kett, kus emad ostavad kalli raha eest näiteks naati ja nõgest, mis maarahva seas on tuntud umbrohuna. Peamiselt saab sealt siiski ilma väetiseta kasvatatud kartulit ja porgandit.
Ei saa salata, et ma olen ka ise teinud sisseoste Ökosahvrist, kuigi laste imikueast välja kasvades teen oma ostud pigem Nõmme turult teadmisega, et Eesti väikepõllumehed (kes turul kaupa müüvad) on õnneks siiani liiga vaesed, et oma toodangule teha ülemäärast ennetavat keemilist väetamist või kahjurite tõrjet.
Kui poiss oli imik, siis leidsin allergiliste laste emade foorumist huvitava killu – plekk-konservis toitude säilitamiseks on kasutatud vähe konservante, sest konservikarp on hea säilituskeskkond. Kuigi nõukaajal ajasid mind närvi sõjaväelaste metsa alla jäetud konservikarbid, selgub tänapäeval, et pikas perspektiivis on see üsna hästi lagunev pakend.
Laste pärast olen ma hakanud ostma ökomune, samal ajal lootes, et vabalt siblivad kanad on õnnelikumad. Mune saab osta turult ja Maksimarketist, aga need on rohelises plastpakendis, mille lagundamine võtab minu mäletamist mööda aega 650 aastat (üks pikemaid lagunemisaegu üldse). Just sellest materjalist pakendite pärast on valges maailmas kestnud kümnete aastate pikkune tüli McDonald’siga. Olen siiski neid mune ostnud, mõeldes, et kana õnnelik hing on tähtsam kui lisanduv prügi.
Võttes kokku plussid ja miinused, saan ma aru, et kahju, mis laste vanemad tekitavad prügi tootes, ei korva väheste mahetoodetega. Tean, et kusagil siin Tallinnas elab lapsevanemaid, kelle imikud sirguvad marli- ja villaheidemähkmetes, neil on ainult puust mänguasjad ja kõik vorstidki valmistavad emad ise. Nad on nii tublid.
Kõige hullemad on mähkmed. Vanavanemad Tartus, kellel on mitmeetapiline prügi käitlemise süsteem (mul on ka, aga neil on veel rohkem etappe), kogusid nädalaga üheaastase lapse mähkmeid suure musta viiekümneliitrise prügikoti täie. Kui ühe nädalaga tekib üks must kilekott prügi, siis palju tekib kahe aastaga (nii kaua tavaliselt üks laps mähkmetega mehkeldab)? Ja mähkmeküsimuses ju puhkepäevi ei peeta. Mul on piinlik mõelda prügikoorma peale, mille toodab üks laps, eriti teades, et mähe laguneb mullaks sajandeid. Kui palju on mähkmeid saadetud prügimäele, kui peres on kaks last?
Meie maailmapilti pidanuks muutma talvel avaldatud ÜRO kliimamuutusi analüüsinud raport (Eesti Päevaleht avaldas sellest kokkuvõtte 9. märtsi numbris). Selgus, et rohkem kui lennukid või autod teeb maa ökosüsteemile kahju lehma peer. Taimetoitlus oleks tõsiselt võetav panus looduse hüvanguks. Küllap on see perekonniti erinev, kuid kelle jaoks me tarime koju liitrite kaupa piima, ostame jogurtit, teeme õhtul lihaprae koorekastmega, kuigi ise sööks rohelist salatit? Ikka laste pärast.
Lapsevanemad hoiavad elus rämpstoidukultuuri. Rämpstoit ei pea olema tingimata hamburgerid ja McDonald’si toitu soojana hoidvad mittemädanevad pakendid.
Süümekoormat looduse ees suurendavad õhtuks koju ostetud grillkana hõbepaberiga vooderdatud soojakotis ja valmistoitude plastkarbid.
Nagu mähkmed, nii on ka kiirtoit töötavate vanematega linnaperekonnas mõnevõrra paratamatu. Ma saan aru, et kui koju jõutakse kell kuus või pool seitse ja lapsed lähevad mõne tunni pärast magama, siis erilist slow food’i (pikaajaliselt valmiv toit, vastand fast-food’ile ehk kiirtoidule) ette ei võta. Taiplikumad muidugi keedavad roogi nädalavahetusel kokku, aga selleks on vaja loomuomast tõmmet köögi poole ning aega.
Ja siis see toit, mida vanemad ostavad külmkappi ja mille vastu lastel isu ei teki ja mis lõpuks minema visatakse. Seda polegi nii vähe.
Nüüd veel auto. Ilma autota tänapäeva lapsevanem hakkama ei saaks, see on eelkõige vajalik laste eskortimiseks. Annaks medali nendele emadele, kes jõuavad igal hommikul alaealiste lastega kindlaks kellaajaks bussile ja kelle lapsed igahommikuse 40minutise bussisõidu tipptunni ajal nurisemata välja kannatavad. Arvan, et ilma lasteta poleks auto nii tähtis. Oleks odavam ka.
Pole mingi uudis, et Tallinna autoummikud tekivad sellest, et koolid alustavad ühel ja samal kellaajal, koolibusside süsteem on olematu ja vanemad trügivad autodega äärelinnast kesklinna poole. Võiksin kihla vedada, et paljudes perekondades on teine auto soetatud just laste vedamise ettekäändel.
Aga head – kas lastes on ka looduse jaoks midagi head?
Armastavad emad, hoolitsedes oma laste tervise eest, hakkavad Ökosahvri klientideks. See on Tallinnas ja Tartus toimiv maheda kaubanduse kett, kus emad ostavad kalli raha eest näiteks naati ja nõgest, mis maarahva seas on tuntud umbrohuna. Peamiselt saab sealt siiski ilma väetiseta kasvatatud kartulit ja porgandit.
Ei saa salata, et ma olen ka ise teinud sisseoste Ökosahvrist, kuigi laste imikueast välja kasvades teen oma ostud pigem Nõmme turult teadmisega, et Eesti väikepõllumehed (kes turul kaupa müüvad) on õnneks siiani liiga vaesed, et oma toodangule teha ülemäärast ennetavat keemilist väetamist või kahjurite tõrjet.
Kui poiss oli imik, siis leidsin allergiliste laste emade foorumist huvitava killu – plekk-konservis toitude säilitamiseks on kasutatud vähe konservante, sest konservikarp on hea säilituskeskkond. Kuigi nõukaajal ajasid mind närvi sõjaväelaste metsa alla jäetud konservikarbid, selgub tänapäeval, et pikas perspektiivis on see üsna hästi lagunev pakend.
Laste pärast olen ma hakanud ostma ökomune, samal ajal lootes, et vabalt siblivad kanad on õnnelikumad. Mune saab osta turult ja Maksimarketist, aga need on rohelises plastpakendis, mille lagundamine võtab minu mäletamist mööda aega 650 aastat (üks pikemaid lagunemisaegu üldse). Just sellest materjalist pakendite pärast on valges maailmas kestnud kümnete aastate pikkune tüli McDonald’siga. Olen siiski neid mune ostnud, mõeldes, et kana õnnelik hing on tähtsam kui lisanduv prügi.
Võttes kokku plussid ja miinused, saan ma aru, et kahju, mis laste vanemad tekitavad prügi tootes, ei korva väheste mahetoodetega. Tean, et kusagil siin Tallinnas elab lapsevanemaid, kelle imikud sirguvad marli- ja villaheidemähkmetes, neil on ainult puust mänguasjad ja kõik vorstidki valmistavad emad ise. Nad on nii tublid.