Lasteaiaõpetaja sundis lapsi poisi noku üle naerma
Lõunauinaku eelne sagimine lasteaias. Viie- ja kuueaastased tüdrukud ja poisid sikutavad riideid seljast: pusivad nööpide kallal, tirivad sukkpükse jalast. Mõni silkab aluspesus ringi, teised lobisevad. Viieaastane Oliver tõmbab alukad maha ning näitab lastele nokut ja peput. Ta on seda varem ka teinud, nagu teisedki rühma poisid. Oliverile, nagu teistelegi viieaastastele poistele, on noku, kaka ja peeru naljad ülim huumor.
Pensionieelikust õpetaja Marta peab Oliveri käitumist lubamatuks. Ta kutsub poisi peegli ette ja käsib tal end ilma püksata vaadata. “Noh, kas on ilus!” nõuab ta. Poiss peab ka kõikide laste ees püksid maha laskma. Marta nõuab, et teised naeraksid tema üle.
Kodus Oliver emale juhtunust ei räägi. Vähemalt kolm last võtavad oma vanematega jututeema üles.
Õrnahingeline Grete räägib emale, et Oliver pidi enne magama minekut kõigi ees püksid maha laskma. Ta ei julgenud Oliveri vaadata.
Steven: “Lasteaias võttis üks poiss püksid maha. Seda juhtus nii kasvataja Viire kui ka Martaga. Kasvataja Viire saatis Oliveri teise tuppa. Kasvataja Marta aga käskis Oliveril püksid maha võtta ja teistel samal ajal naerda.”
Sandra: “Kasvataja ütles, et me naeraksime rumala poisi üle. Ta pidi püksid maha võtma.”
Magamistunni ajal juhtunust mööduvad mitmed kuud. Oliveril on mõnikord veidrad nutuhood, millele vanemad ei oska põhjust leida.
Ühel õhtul küsib kohalikus alevipoes Oliveri rühmakaaslase ema Evalt, et mis sellest mõnitamise loost sai (ta arvas, et Oliveri ema teab). See naine oli ka valla lastekaitse töötajale juhtunust rääkinud: too arvas, et pole tema valdkond ning lasteaia juhataja tegelegu.
Oliveri ema Eva on ülimalt üllatunud. Ta ei teadnud midagi noku-pepu juhtumist, ammugi mitte juhataja ja lastekaitse töötaja suhtlusest. Jõudnud koju, aimab Eva, et Oliver ei räägiks talle midagi – ta pole ju siiani rääkinud. Samas teismelise õega on Oliveril hea side.
“Tee midagi, mängi temaga, las ta räägib loo ära,” mahitab Eva, ise sätib end kõrvaltuppa kuulama.
Poiss räägibki kõik ära, muudkui seletab ja seletab.
“Kuidas sa end tundsid?” küsib õde.
“Jube halb oli,” ütleb Oliver.
Järgmisel hommikul, pärast öist mõtete keerutamist saadab Eva lasteaia juhatajale e-kirja, kus nõuab õpetaja töölt kõrvaldamist.
Juhataja võtab juhtunut täie tõsidusega. Kolme tunni jooksul vahetavad nad seitse kirja, kuni jõuavad kokkuleppele, et veel täna saavad kolm osapoolt kokku: juhataja, ema ning õpetaja Marta.
Üllatavalt ütleb õpetaja Marta kokkusaamisel, et midagi sellist pole juhtunud. Jääb nelja lapse sõna täiskasvanu ütluste vastu.
Juhataja kõrvaldab Marta ajutiselt töölt ning saadab ta suhtluskultuuri ja nõustamise koolitusele.
Õpetaja Marta töölt kõrvaldamisest saavad teada teised lapsevanemad ning nüüd väljub lugu kontrolli alt. Lapsevanemate vahel puhkeb sõnamäsu, mis kestab kuni suvepuhkuseni. Osa vanemaid asub Martat kaitsma, teised on õpetajaga rahulolematud juba ammu.
Üles kerkivad vanad lood. Neist üks naljakamaid on see, et õpetaja Marta haarab teinekord pliiatsid ja lõpetab laste joonistusi. “Ükspäev läksin lasteaeda lapsele järele ja vaatasin seinal rippuvaid ilusaid laste joonistusi lammastest. Lähemal vaatamisel avastad, et lapsed on lausa kunstnikud. Kiidan veel last takka, et nii ilusad pildid maalitud. Seepeale laps vastab kurvalt, et õpetaja Marta joonistas lammastele pead ja jalad, sest nad ei jõudnud õigeks ajaks valmis,” räägib Grete ema.
Marta näib olevat korraarmastaja, kes peab täpselt kinni lasteaia päevaplaanist. Järgmise tegevuse juurde kiirustades pole aega eelmist lõpetada. Nii jäävadki lastel pildid pooleli ning Marta lõpetab neid.
Osa vanemaid arvab, et viieaastane Oliver on ise süüdi. Nad võtavad last nagu küpset täiskasvanut. Aet: “Mõistan ka seda, et poisid on ehk rohkem krutskeid täis, kuid õpetajate provotseerimine on siiski taunitav.”
“Kui nüüd tookordse initsiaatori ema on leidnud, et tema poega on otsekui ahistatud, siis minul tütarde isana on juba ammu mulje, et lasteaias poisid ahistavad tüdrukuid,” ütleb lapsevanem Jaan.
Lasteaia juhataja ei kiirusta poolt valima. “Olukord on väga keeruline,” ütleb ta.
Tulisel vestlusel, kus osalevad Oliveri ema-isa, õpetaja Marta ja valla lastekaitse ametnik, soostub Oliveri ema Marta tööle ennistamisega, kuid ta on kindel, et asja uurimine jätkub. Ta eksib. Sellega on tema rong läinud.
Tülli on pööranud asjasse mittepuutuvad inimesed. Valla lastekaitse töötaja ja sotsiaalala abivallavanem ei suuda lahendust pakkuda. Oliveri ema peab oma tarkusega hakkama saama.
Lastekaitseametnik kirjutab emale: “Kui soovite veel uurimise jätkamist, siis palun esitage mulle kõik dokumendid, mis alusel seda tuleks läbi viia.” Ametnikule, kelle töö on last kaitsta, peab ema leidma paberil tõendid. Sinnamaani oli ametnik vastanud kirjadele, et pole jõudnud materjalidega tutvuda. Lastekaitseametnik kas ei taha või ei oska midagi ette võtta.
Mitte ühelgi maksumaksja rahaga töötaval ametkonnal pole mudelit, mida teha, kui õpetaja on last alandanud. Kas laps vajab abi? Kes abi korraldab? Mida teha inimesega, kes on last häbistanud? Vastust pole.
Vallast ema nõu ei saa. Maavalitsus soovitab politseisse pöörduda. Seal selgub, et tegemist pole seksuaalkuriteoga. “Pigem on tegemist töötaja ebaeetilise ja ebaprofessionaalse käitumisega, millele hinnangu andmine oleks tööandja kohustus,” vastab vanemkomissar Pille Alaver, Põhja politsei lastekaitsetalituse juht.
Unicefi esindaja Toomas Palu soovitab vaadata, kas õpetaja karistamise kõrval saab laps asjatundjatelt abi.
Ema soovil jälgib psühholoogiline nõustaja Oliveri tegevust lasteaias. (See on mitu kuud pärast juhtunut.) Ta ütleb, et poisi käitumises pole kõrvalekaldeid, mis viitaks silmanähtavalt kahjustatud vaimsele tervisele. “Sageli võivad lapsepõlves kogetud alandusega seotud tagajärjed ilmneda kas murdeeas või seksuaaleluga seonduvalt,” kirjutab psühholoog sotsiaalalaga tegelevale abivallavanemale.
Psühholoog lisab: “Tänaseks päevaks on kahjuks juhtumisse haaratud ka mitte asjasse puutuvaid isikuid ja kõigile osapooltele peamine – kas õpetaja poolt toimus lapse alandamine või mitte ning kas lapse vaimne tervis on saanud kahjustada või mitte – on jäänud muude üleskerkinud konfliktide varju.”
Et lapsi mitte häirida, pole täiskasvanud laste kuuldes noku näitamise loo üksikasju arutanud ega ka lapsi uuesti küsitlenud.
Suve alguses hakkab Oliver öösiti alla pissima (lastel võib see olla märk stressist) ning ema otsustab ta lasteaiast koju jätta. Öised probleemid jäävad ära.
Sellest sügisest läheb Oliver juhataja pakutud kompromissina teise rühma. Õpetaja Marta sai tõsise hoiatuse, kuid ta jätkab laste kasvatamist samas lasteaias. Juhataja: “Süüdistus põhines laste juttudel ja Marta eitas toimunut.”
Lastekaitse on vaid sõnakõlks
? Eestis kehtib lastekaitseseadus, mis on vastu võetud 1993. aastal. “Sisuliselt on see ühe rahvusvahelise dokumendi deklaratiivne tõlge, vaja on aga praktilise sisuga otsast lõpuni uut dokumenti,” ütleb Urmas Reinsalu, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige. Sotsiaalministeerium on saanud uue seaduse ettevalmistamiseks lähteülesanded ning see võiks 2011. aastal jõuda Riigikogu ette.
? Reinsalu räägib, et kui meie lastekaitseseadust võrrelda Soome omaga, siis Soome seadus on võrreldamatult konkreetsem: selgub korrakaitse, kooli, perearstide ja isegi sünnitusmaja roll. Täpselt on kirjeldatud süsteem, kuidas signaalid jõuavad lastekaitsetöötajani.
? Kõnealuses Harjumaa vallas on lastekaitsetöötaja ametis vaid poole kohaga – ainult kolmandikus omavalitsustes on täiskohaga lastekaitse töötaja.
? Lastekaitse liit on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et vaja oleks laste õigusi jälgivat eriõigustega isikut – Euroopas on ainult neli riiki, kus sellist inimest pole. Laste kaitse võiks olla õiguskantsleri lisaülesanne, pakub Reinsalu. Õiguskantsler jälgiks, kas seadusi kirjutades on laste õigusi silmas peetud, aga ta tegeleks ka üksikjuhtumitega: võtaks vastu inimeste kaebusi ja annaks soovitusi tegutsemiseks.
