Pidurdamatu ideedegeneraator: Strateegianõunik Kaur Hanson 2003. aastal Res Publica peakorteris Tallinnas.

Kaur Hanson on kahvatu, kui astub süüpinki Tallinna Linnakohtu saalis 20. novembril 2009. Ta on nelikümmend aastat vana. 

Prokurör Andra Sild ei räägi kõva häälega, aga iga ta sõna kajab seintelt vastu, sest istung on kinnine ja inimesi saalis mõni üksik. Ta süüdistab Hansonit alaealiste vägistamises ja muul moel pilastamises. Teod, mida prokurör loetleb, ulatuvad veel läinud sajandi lõppu, viimased leidsid aset tänavu. 

Sild nõuab Hansonile karistuseks maksimaalmäära ehk 15 aastat vangistust. 

Nii karmi karistust nõuavad prokurörid harva. See tuleb kõne alla eriti tülgastavate asjaolude ja parandamatuks peetava retsidivisti puhul. 

1987. aasta algul ilmub keegi tundmatu maailmaparandaja oma vihaste artiklitega Noorte Hääle veergudele. Ta on Tallinna 7. keskkooli abiturient Kaur Hanson ja kirjutab koolist. Talle ei meeldi, et õpilasi sunnitakse segakooris laulma või et kooli juhtkond keelas nääripeol Hardi Volmeri ansambli esinemise. 

Hanson tahab kooli rohkem vabadust. Tema paleuseks on Eesti uue haridussüsteemi loomine, kus koolis käimine poleks vastumeelne, vaid mõtestatud tegevus. 

Sügisel läheb Hanson Tartusse ja astub ülikooli ajakirjandusosakonda. Värske tudeng paistab silma oma taibukusega, ka on ta teiste inimeste suhtes psühholoogiliselt läbinägelik. Samas on ta kinnine, üks tema väheseid sõpru on Igor Rõtov, tänane Äripäeva vastutav väljaandja. 

Hansoniga samal kursusel õpib kullaga keskkooli lõpetanud brünett Sirli. Peagi leiavad noored sobiva üüripinna ja kolivad sinna kokku. 

Kaks päeva tagasi, teisipäeva pärastlõunal tõmbab Sirli endale kodus paksu kampsuni tihedamini ümber ja kerib tugitoolis jalad istumise alla. Naine kontrollib oma sõnu, aga ripsmetušš valgub aegapidi põski mööda alla. Ta on nõus Ekspressile rääkima, mida oma abikaasa Kaur Hansoni süüasjast arvab.    

“Kui me olime üliõpilased ja 18 aastat vanad, üürisime me Kauriga Supilinnas koos korterit. Me ei olnud “paar kui selline”, aga me elasime ühes toas, tasusime koos puude, söögi ja korteri eest. Paarikaupa oli korteri üürimine lihtsam.

Ja Kaur rääkis mulle kohe alguses avameelselt, et talle meeldivad väikesed poisid. See ei olnud asi, mida ma oleksin imetlenud. Aga see ei olnud ka asi, mille kohta ma oleksin ütelnud, et sa oled ju hull, mine võta tablette!

Aeg oli selline, et kui keegi julges tunnistada, et ta on mingis mõttes teistsugune, siis oli see peaaegu nagu mingis mõttes vastupanu okupeerivale korrale.

Kauril oli muinasjutupoiss – imeilus väike seitsmeaastane poiss, keda ta aeg-ajalt külastas. Viis kingitusi, vaatas ja imetles. Ja sellest talle piisas. Ei midagi rohkemat.

Ja mina olin armunud hoopis teise mehesse ja ta ei pannud seda ka mulle pahaks. Me lihtsalt elasime koos.” 

1988. aastal algab Eestis laulev revolutsioon ja Marju Lauristini ajakirjandusosakond on sellest haaratud. Hanson ilmutab jätkuvalt suurt huvi haridusteemade vastu. Noor mees elab välja sügavat isiklikku ängi. Ta kirjutab Noorte Hääles: “Ei ole vähimatki mõtet lapsi vägisi algkooli ajada. Esimese sammuna kaotagem ära kooliskäimise kohustus.”

Kool tähendab Hansoni jaoks vägivalda. Temas pulbitseb viha “parasiteerivate ametnike” vastu, kelle võimu ta loodab murda. “Eesmärk oleks üks ja ainus – et meie lapsed jääksid inimesteks.”

Eestlased arvavad tollal, et tuleb palju lapsi teha, et rahvusena edasi kesta. Hanson vaidleb sellele kirglikult vastu ajalehe Edasi populaarses arvamusrubriigis. Irooniliselt nimetab ta ennast “tulevaseks viie lapse isaks”. 

“Mitte ühegi grupi huvid – ei partei, riigi ega rahvuse omad (jah, ka mitte rahvuse huvid!) – ei saa seista kõrgemal inimese kui elusolendi huvidest.”

“Kui ma teaksin kindlalt, et mu lapsed peaksid tulevikus taluma üksijäetust, terrorit ja mõnitamist, siis ma eelistaksin küll välja surra.”

1990. aastal räägitakse seksist äkki igal pool. Isegi lasteajakirjas Põhjanael hakkab ilmuma järjejutt “Suur saladus”. Võõrapärase pseudonüümi taga varjab ennast Kaur Hanson. 

Edgar Valteri riivatuvõitu piltidega illustreeritud sari selgitab lastele seksi erektsioonist (“Miks till kikki läheb?”) kuni orgasmini (“Nii kui vahuse jõe mürisevad lained”) välja. 

Hanson kurdab, kui raske on olla “normaalne”. “Lubatud on ju seksis nii vähe, et pea igaüks meist peab endas maha suruma mõnd keelatud alateadlikku soovi. Iseenesest pole ju midagi loomuvastast selles, kui igatsetakse näiteks intiimsuhet samast soost sõbraga. Keelud on inimeste, mitte looduse loodud.” Erandiks on vägistajad, keda Hanson nimetab labasteks sadistideks. 

“Suur saladus” saab erakordselt popiks. Hanson mõlgutab mõtteid lastele seksiraamatu kirjutamist. Ta kujutab ette, milline see olema peab: tekst olgu erutav ja pildid nii selgitavad kui erootilised. Raamatu avaldamiseni ta ei jõua. 

Juba siis on Hanson hea sõber Toomas H. Liiviga, kes aastaid hiljem mõistetakse süüdi pedofiilias. 1990 teevad nad koos ajakirjandusliku paljastuse, mis lugejaid vapustab. Nende lugu “Tahan siit ära!” tirib Päevalehes avalikkuse ette peksmised ja vägistamised Muraste lastekodus. 

Kolm nädalat koguvad Hanson ja Liiv artikli jaoks materjali. Kui nad esimest korda lastekodusse lähevad, hakkavad kasvandikud noori ajakirjanikke rusikatega taguma ja neile selga hüppama. Pikkamööda võidavad Hanson ja Liiv lastekodupoiste usalduse. Nad saavad teada, et viimastel aastatel on lastekodus vägistatud vähemalt seitset poissi. 

“Veel sel nädalal sundisid kaks poissi (8- ja 10-aastane) kolmandat (8 a) oma suguteid suhu võtma. Asi lõppes suhu pissimisega. Tegelikult on need poisid head sõbrad ega suutnud hiljem seletada, miks nii juhtus.”

Haridusminister Rein Loik annab käsu viia tagakiusatud poisid üle teise lastekodusse. 

Hanson teeb endale edasisteks õpinguteks psühholoogia eriplaani. Ajakirjanikku mehest ei saa ning sarnaselt paljudega jääb ülikool pooleli. 

1992. aastal avaldab ta Ekspressis tööotsimiskuulutuse, kus reklaamib ennast kui väljakutseid otsivat turundusgeeniust. Vähesed teavad tollal, mis asi see turundus üldse on.  

Hansonist saab legendaarse äri Comex turundusjuht. Firma boss Indrek ­Samusenko annab talle hunniku raha reklaami tegemiseks. Hansonist sõltumata  läheb Comex peagi pankrotti. 

Kuid Hanson on saanud jalad alla. Paar aastat töötab ta Eesti Tarbijate Kooperatiivis. 

Sirli toob teisest toast fotoalbumi ja sätib põrandalambi nii, et oleks valgem. Kaur on piltidel rõõmsa näoga, eriti, kui ta on väikeste poiste seltskonnas.

Sirli: “See võis olla 1993. Kauri naabersuvilas puhkas naine, kellel oli kaks last – poiss ja tüdruk. Mõlemad lapsed olid eri meestega. 

Naine elas kolmanda mehega, kes oli vägivaldne, pani lapsed purjus peaga kappi kinni ja ajas ema mööda tuba taga. 

Haleda saatusega laps äratas Kauris kaastunnet. Ta tahtis pakkuda väikesele poisile paremat elu. 

Vahepeal asi rahunes, naine leidis endale uue kallima (ehitusmees Ain), nad kolisid Lasnamäele, ja poiss pani ema valiku ette – kas tema või Ain. Ema valis Aini.

Ja siis kirjutas poiss ise oma vildaka käega avalduse, et soovib elada ema sõbranna juures. 

Kaur toetas teda ja püüdis teda panna küll ühte, küll teise kooli. Poisil oli käitumisprobleeme ja ta ei jõudnud hästi edasi. Põhikool on tal siiani lõpetamata.”

1995. aastal sajab Hanson sisse värske reklaamiagentuuri Zoom uksest, kaasas Soome klient. Zoomi tegijatel Priit Isokil ja Asko ­Künnapil on parasjagu töötajatega kitsas.  

Hanson näib reklaamitööks sobivat – räägib huvitavalt filmidest, kunstist; orienteerub IT vallas, teab palju autodest, moodsast tehnikast, telefonidest, igasugu tilu-lilust, millest tavaline inimene midagi ei taipa. Räägib suurepäraselt soome keelt, väga head oxfordi inglise keelt, vene keelega saab samuti hakkama. Särav, vaimukas, lahtise peaga. 

Hansonist saab algul tekstikirjutaja, seejärel firma juhataja. Tema esimesi suuri tegusid on Estonia uppumisest räsitud Estline laevakompaniile uue imago loomine. 

Sama aasta kevadel tuleb Zoom välja kampaaniaga “Ära löö last!”. Sellist heategevusüritust pole enne nähtud. 

40 meediakanalit pornoajakirja Sexerini välja (aga mitte Õpetajate Leht!) edastavad tasuta hoiatust: “Mida rohkem last lüüakse, seda ükskõiksemaks ja agressiivsemaks ta muutub.” 

Kampaania peaideoloogiks on tuntud psühholoog Aleksander Pulver. Selle eestvedajateks aga Hanson ja tema sõber Toomas H. Liiv. 

Ühes intervjuus arutleb Hanson: “Milliseks laps kasvab, sõltub just eelkõige sellest, millised on tema suhted vanematega.” 

Möödaminnes viitab Hanson enda poolt nooruses läbielatule. ““Ära ole psühhoterrorist” oleks väga vajalik loosung – tean seda endagi lapsepõlve põhjal.”

Sirli paneb fotoalbumi käest ja püüab leida seoseid Kauri tänaste tegemiste ja lapsepõlve vahel.

“Kui Kaur väike oli, piitsutati teda kohutavalt tagant. Tal oli kohutavalt range isa. Kui Kaur sai koolis hindeks 5+, ütles isa, et noh, käib kah. Kui sai 5-, siis oli juba häda lahti: oleks võinud paremini teha!

Seejuures oli isa intelligentne ja kihvt. Selline, kes istub õhtu otsa ja analüüsib ühe ja teise tõlke erinevusi. Küberneetik. Süvaintelligent! Ta tõlkis üheteistkümnest keelest. Ja mitte nii, et poola keelest eesti keelde, vaid poola keelest serbohorvaadi keelde ja vastupidi!”

Vahel õhtuti (läinud sajandi viimastel aastatel) ilmub Zoomi kontorisse väike poiss, keda Hanson kasulapseks nimetab ja kellega koos ta kontorist lahkub. Suhtleb tihedasti Toomas H. Liiviga, kes on just liisinguauto Alfa-Romeo sodiks sõitnud ja kelle rahamuredele ta püüab leevendust leida. Suvepuhkuselt naastes rabab Hanson kolleege, rääkides, kuidas sai suvel noortelaagris kasvatajaks käidud.

Kolleegidele tundub selline käitumine üha enam “kuidagi imelik“. Et mehest lahti saada, ostavad Künnap ja Isok 2001. aastal ta firmast välja. 

Hanson hakkab tegema omaenda veebiäri, tema klientide hulgas on ettevõtete koorekiht: Sampo, Microlink, ESS, Eesti Telefon. 

Hanson on oma ala proff. Just sellist tegijat on vaja Res Publica noortel vihastel meestel, kes panevad kokku järgmiste valimiste võitjat. 

15. mail 2002 astub Hanson Res Publica liikmeks. Kohalike valimisteni on jäänud kõigest pool aastat. Hanson peab nüüd näitama, mida suudab. Ta kaasab poliittekstide kirjutamisse vana sõbra Toomas H. 

Res Publicat saadab suur edu. Asjatundjad valivad Res Publica kampaania aasta viie parima turundusteo hulka. 

2003. aasta riigikogu valimised toovad Res Publica Toompeal võimule. Erakonna esimees Juhan Parts pole kiitusega kitsi: “Meie kampaania manager’ideks olid inimesed, kes varem ei olnud sellist tööd teinud. Kuid niipalju kui mina tähele panin, töötasid kõik andunult ja hingega, ööd ja päevad läbi.” 

Hanson ise nii rahul pole. Ta kahetseb, et töö vene valijatega jäi taas nõrgaks ja kampaania võinuks olla loomingulisem. 

Sügisel on tulekul rahvahääletus Eesti astumisest Euroopa Liitu. Strateegianõunik Hansoni juhtimisel valmivad lihtsatele emotsionaal­setele piltidele üles ehitatud reklaamid, mis lubavad meile Brüsseli abil paremat elu. Tänavatele pannakse ilusa mehe pildid loosungiga “Rohkem seksikaid mehi!”. 

14. septembril 2003 käib Eestis hääletamas ligi 900 000 inimest. Neist 67 protsenti hääletab Euroopa Liitu astumise poolt. 

Riigikantselei eurointegratsiooni büroo juhataja Henrik Hololei tänab Res Publicat: “Ilma teie kampaaniata oleks vist küll see “jah” tulemata jäänud. Aitäh!”

Hanson jätkab strateegianõunikuna, partei tegevsekretäriks saab abikaasa Sirli. Naise ülesanne on juhtida kontori personali ja korraldada partei igapäevatööd. 

Kas Sirlil mehega lahkarvamusi ka ette tuli? 

Sirli mõtleb.

“Kaur on oma suhtumises pedagoogikasse siiras, kuid diletantlik!”

Mis see tähendab?

“Kauri meelest peab lapsepõlv olema otsast lõpuni fun, lõbus, vahva. 

Mina olen seda meelt, et mingil hetkel tekib lapse ellu ka selliseid asju, mis pole enam nii lõbusad. Tekivad kohustused, tööd ja treeningud, mis võivad tunduda tüütud, kuid mis on arenguks möödapääsmatud. Kas või kirjatehnika. Et su käekiri oleks korralik, pead sa nägema vaeva. 

Kaur ütles, et lapsepõlv peab olema lõpuni fun!”

Nagu alati, jätkub Hansonit igale poole. Suvel 2002 kandideerib ta Eesti Ekspressi peatoimetajaks ja käib toimetusega kohtumas. Mees jätab ajakirjanikele ebaleva mulje ja Hans H. Luik loobub temast. 

Järjekindlalt tegeleb Hanson kooliasjadega. Tema tagantlükkamisel valmib Res Publica haridusprogramm, mis annaks koolide hoolekogudele suurema mõju. 

Hanson muretseb, et koolide headust hinnatakse ainult riigieksamite hinnete järgi. Tema sooviks võtta kasutusele ka teisi mõõdikuid. 

Hanson osaleb uue lastekaitseseaduse eelnõu koostamisel. Ta toetab õlle aktsiisi tõstmist, et noored ei jaksaks ennast nii kergelt purju juua. Ta kutsub vanemaid üles oma laste koolikotte kaaluma. 

Riigikogu liige Sven Sester korraldab kooliõpilaste kirjandivõistluse ja valib žüriisse riigikogu esimehe Ene Ergma, politseiülem ­Robert Antropovi ja Kaur Hansoni. 

Sester ja Hanson korraldavad koos teisegi algatuse, “Jõmmivaba Eesti eest”. Koos tulevase kaitsepolitsei juhi Raivo Aegi ja suur­investor Rain Lõhmusega arutatakse, “kes on jõmmid ja kust nad tulevad” ning kuidas neist jagu saada. 

Hansonist saab Eesti Lastevanemate Liidu peasekretär. Ta rabab tööd teha, organisatsioon, millel oli sada liiget, hõlmab peagi üle tuhande inimese. 

2005. aastal paneb Hanson ameti maha, astudes Res Publica poliitiliseks sekretäriks. Lehed kirjutavad, et Hanson kasutanud liidu raha enda tarbeks. Revisjon leiab, et kõik kulud olid põhjendatud. 

Sirli sõnastab mitmeid kordi mõtet, et Kauri tegevus pedagoogikas ei olnud selleks, et poistele lähedale pääseda. 

“Kaur lihtsalt oli huvitatud koolitemaatikast – nagu mõni on huvitatud teatriarvustustest ja mõnda ei huvita need üldse.

Ka kampaaniat “Ära löö last!” ei mõelnud Kaur välja selleks, et lastele ligi pääseda. Siis oleks ta võinud juba minna hulgifirmasse tootejuhiks ja käia lastele pehmeid mänguasju jagamas!“

Hansoni kodusest fotoalbumist vilksab läbi Toomas H. Liivi rõõmus nägu. Kui politsei 2006. aastal ta paljastab, küsivad ajakirjanikud sõbraga juhtunu kohta arvamust. Hanson teeb suured silmad: “Kuulujutte räägiti, kuid nende põhjal ei oska kedagi süüdi mõista!”

Kui Res Publica ja Isamaaliit ühinevad, osaleb Hanson jälle valitsuskava koostamisel. Ja jälle on tema peateemaks lapsed. Valitsuskava parimaks ideeks peab Hanson lastele valimisõiguse andmist. 

Pärast 2007. aasta riigikogu valimisi keskendub Hanson internetiärile, asutab mittetulundusühingu Õnneuuringute Instituut (kompanjoniks riigikogu liige Ott Lumi) ja püüab luua ja levitada teadmust õnne kui sotsiaalse ja psühholoogilise kategooria kohta. Tänu sellele peaks kasvama otsustajate kompetents otsuste tegemisel. 

2008. aasta lõpul valitakse Hanson Kadri­oru Saksa gümnaasiumi hoolekogu esimeheks. 

Hämarus poeb sisse Hansonite koduaknast.

“Ah miks ma Kauriga üldse tegemist tegin?” kordab Sirli. Ta räägib aeglaselt. Pausid on ülipikad. 

“Mees peab minu arvates olema millegi suure eest väljas. Ta peab tahtma maailma parandada. Ma olen kohanud kaht sellist meest. Üks nendest on Kaur.”

“Kuidas sa talusid, et ta kuskil väikeste poistega kahtlaseid asju teeb?”

“Mina ei puutunud ju nende asjadega kokku. Ma ei küsinud ka: kuule, oled sa endiselt selline või? Inimene käib teistel külas, tore on, kui käib! Mis see minu asi on!”

Sirli: “Üks tõsiselt häiriv asi kogu selle aja jooksul oli 1991. aastal.

Käisime Kauriga Soomes tööl – olime seal neli kuud, teenisime raha, ja kui tagasi tulime, ostis Kaur oma lemmikule Eestis 500 Soome margase jalgratta. See oli tollal meeletu raha!”

“Kas sa ei öelnud kordagi – ma lähen ära!?”

“Ükskord ütlesin… Kui ma teada sain, et ta on kuskil Kanaari saartel ja Londonis koos kellegi Peteriga (Sirli hääldab seda nime inglisepäraselt) poisse filminud... siis tundus küll, et siin on mingi kupeldamisega tegu! Mina neid videosid näinud ei ole!“

Väikese sõrme nukiga kuivatab naine silmist valguva vee.

Politsei peab Hansoni kinni 11. märtsil 2009 Tallinna kesklinnas. 

Kaks nädalat hiljem heliseb Sirli telefon, toru otsas äi. Mingil ajal ei suhelnud Kaur oma isaga pikki aastaid. Nüüd tahab vana mees pojale 40. sünnipäeva puhul õnne soovida. Sirli valetab, et Kaur läks kuskile välja. 

Isa ei tea siiani, et detsembris tuuakse tema poeg uuesti konvoeerimisautos Tallinna Liivalaia tänava kohtumajja. 

Kaur Hanson saab siis teada oma lõpliku karistuse. Et ta nõustus asja lahendamisega lühimenetluses, ei nõudnud kannatanute ja tunnistajate kohtusse toomist, jääb karistusaeg kolmandiku võrra lühemaks. 

15 aasta asemel 10 aastat trellide taga. Kaheksa kuud on sellest juba istutud.

Kas Eestis tegutses rahvusvaheline pedofiilide võrgustik? Kui keegi sellest midagi teab, võiks võtta ühendust EE toimetusega. 

Elu enne pedofiiliasüüdistust

Kaur Hanson (40) paistis avalikkuses alati silma võitlusega vägivalla vastu ja laste õiguste eest. 


1987

Lõpetab Tallinna 7. keskkooli. Avaldab Noorte Hääles kriitilisi artikleid lapsi muserdavast haridussüsteemist. Astub Tartu ülikooli ajakirjandust õppima. Tema tutvusringkonda kuulub Toomas H. Liiv. 


1989

Avaldab Edasis artikli eesti rahva tulevikust, tutvustades end tulevase viie lapse isana. Päevalehe veergudel kaitseb homode õigusi.  


1990

Avaldab lasteajakirjas Põhjanael artikliseeria seksist “Suur saladus”. Toob Päevalehes koos Toomas H. Liiviga päevavalgele Muraste lastekodus toimunud vägistamised. 


1995

Liitub reklaamibürooga Zoom. Teeb koos Toomas H. Liiviga reklaamikampaania “Ära löö last!”, mis kestab viis aastat. 


2002

Müüb osaluse reklaamifirmas Zoom. Astub Res Publicasse, alustab partei turundusega. 


2003

Teeb Res Publica võiduka riigikogu valimiste kampaania. 


2004

Teeb euroreferendumi kampaania “Res Publica ütleb jah Euroopale”, mille üheks hüüdlauseks on “Rohkem seksikaid mehi!”. Osaleb 

lastekaitseseaduse uuendamisel.


2005

Paneb maha Eesti lastevanemate Liidu (ELVL) peasekretäri ameti. Etteheited liidu rahaga priiskamisest ei leia kinnitust. 


2006

Saab IRLi liikmeks. 

Osaleb partei poliitika uuendamisel, pooldab lastele valimisõiguse andmist. 

Kohus mõistab Toomas H. Liivi (pildil) süüdi poisslaste vägistamises ning saadab ta 3 aastaks 4 kuuks vanglasse. 


2007

Teeb IRLi riigikogu valimiste kampaaniat, mis lubab peredele ja lastele paremat elu. Asutab Õnneuuringute Instituudi. 

Toomas H. Liiv abiellub vanglas ja võtab endale nimeks Toomas Meola. 


2008

Valitakse taas ELVL eestseisusesse. Saab 

Kadrioru Saksa gümnaasiumi hoolekogu esimeheks.

Toomas Meola vabaneb ennetähtaegselt vanglast, kohustudes alluma seksuaalsuundumuse häire ravile. 


2009

Politsei vahistab Kaur Hansoni pedofiiliakahtluse tõttu. Kinnisel kohtuistungil nõuab prokurör talle poisslaste vägistamise eest 15 aastast vanglakaristust.