“Laula, laula, pappi!”
Oli 1215. aasta kevad. Saarlased valmistusid ründama Riiat, nende laevad olid lihavõttepühade aegu jõudnud Koiva jõe suudmesse. See oli osa suurrünnakust, milles osalesid ka ridalased ja sakalased.
Jõesuudmes kohtasid saarlased laeva, mis kavatses Koiva jõge mööda Riiga sõita. Pikemalt mõtlemata tungisid mehed laevale ja oh üllatust! Nad leidsid laevalt tsistertslaste ordu preestri Friedrichi ühes õpilase ja mõne liivlasega. Vredelandi linnuses jumalateenistusi pidanud jumalamees langes saarlaste kätte vangi. Mis temast edasi sai, seda on kirjeldanud Läti Henrik oma Liivimaa kroonikas.
Preester viidi Adja jõe äärde, kus saarlased hakkasid Friedrichi ja tema õpilast piinama. “Kui ta koos oma õpilasega oma palvetes issandale kiitust kuulutas ja tänu avaldas, mõnitasid nemad, pekstes mõlemat oma nuiadega /aerudega/ pähe ja selga, lausudes: “Laula! Laula! Pappi.” Seejärel teritasid nad kõvad ja kuivad puud, torkasid need nende sõrmeküünte ja liha vahele, lõhestades liigehaaval ja torgehaaval, panid tule külge ja piinasid julmalt. Ja lõpuks tapsid, lüües neile oma tapritega abaluude vahele,” kirjeldab Läti Henrik. See kuulus juhtum on ühtlasi ka üks esimesi piinamist kirjeldavaid tekste Eestis.
Rahavõltsijate keetmine
16. sajandil, Poola-aegses Eestis, oli piinamine kohtumenetluse käigus igapäevane asi. Ka tolleaegsed hukkamised olid oma brutaalsuses õieti surmaga lõppevad piinamised. Kusjuures julmematest piinamistest eristas neid vaid see, et ohvreid ei püütud piinade pikendamiseks iga hinna eest võimalikult kaua elus hoida.
Nii näiteks karistati reetmist rattaletõmbamisega, nõidu põletati tuleriidal ja rahavõltsijaid praeti pannil. Juba orduajal oli rahavõltsimine eriti raske kuritegu, mille eest Riia linnaõiguse kohaselt keedeti surnuks. Sel kombel surmati 1494. aastal Tallinnas keegi venelane, kes levitas siin Polotskis valmistatud valekillingeid.
Mõnikord osutus kohtunike arvates kergem karistus hoopis palju julmemaks. Kui tavaliselt vargad poodi üles, siis Tallinnas karistati naisi varastamise eest elusalt matmisega – seda peeti millegipärast poomisest leebemaks surmamisviisiks. Ka karistuseks määratud kehavigastamised – ihuliikmete maharaiumine, kuuma rauaga märkide ihusse põletamine jm – olid piinavad.
Muutusi ei toonud ka Rootsi aeg. Ülestunnistuste saamiseks kasutati endiselt piinamist ning mitmed hukkamisedki olid piinavad surmad. Nii näiteks karistas Tartu maakohus vanemad tapnud süüalust järgmisel kombel: “Et ta rattaga liikmete purustamise läbi viiakse elust surma, keha lohistatakse pärast seda rattal kuriteo kohta, ja kirves, millega ta oli andnud esimese hoobi, naelutatakse keha külge.” Karmi karistuse osaliseks said ka lapsetapjad, kes maeti elusalt või siis pisteti kotti ja seejärel uputati. Mis puutub piinamisse, siis seda kasutati kriminaalasjus süü ülestunnistuse saamiseks kuni 17. sajandi lõpuni.
Nõiajaht nõidadele
Erilise hooga jahiti Eestis nagu mujalgi Euroopas nõidu, ning just selle süüteo tõestamisel rakendati väga ulatuslikult piinamist. Ja seda ka Eestis. Esimesi teateid siinsetest nõiaprotsessidest on pärit aastast 1588, kui Harjumaal Kuimetsas põletati viis nõida. Kuimetsa näikse üldse olnud väga nõiarohke paik, ka aastal 1617 põletati seal kuus nõida. Üle Eesti saadeti tuleriidale kümneid ja kümneid nõidu, kes piinamise tulemusel tunnistasid end süüdi küll kuradiga kohtumises, küll temaga koos söömises ja lõbutsemises, küll muus. Üks viimaseid surmaotsusega lõppenud nõiaprotsesse toimus Eestimaal Villem Uuspuu andmeil (Usuteadusline Ajakiri 1938) 17. sajandi keskel, Liivimaal aga kestsid need veelgi kauem, ulatudes 18. sajandisse.
Läbi aegade suurim nõiaprotsesside sari Eestis puhkes 1641. aastal Pärnus. Maikuu viimasel päeval astus kohtu ette Layske Martt, kellelt nõuti süü ülestunnistamist. Algul kinnitas Martt vaid seda, et ta on lausumisega ühele naisele kahju teinud. Kohtule oli sellest vähe ja Martti hakati piinama. Seejärel tunnistas Martt ennast kõiges süüdi, öeldes, et kurat on tema ümber ristinud ja tema on libahundina kuradile toonud lambaid, sigu ja muud vajalikku. Martt mõisteti surma. Kurioosne on aga see, et enne surmaotsuse täideviimist tegutses Layske Martt veel mitu kuud kohtu “eksperdina” nõidade kindlakstegemisel, aga ka ülesandmisel. Tulemused olid kohutavad, surma saadeti veel mitu süütut inimest.
Järgmisel, 1642. aastal, nõiaprotsessid Pärnus jätkusid, muutudes üha julmemaks. Piinamisega saadud ülestunnistuste alusel määrasid Pärnu Maakohtu kohtunikud oma ohvritele järjest õõvastavamaid karistusi. Pyrsa Martt, kes algul ei tahtnud totratest süüdistustest midagi kuulda, võttis pärast piinamist neist ka kõige absurdsemad omaks. Marttile määrati järgnev karistus: enne hukkamiskohta viimist näpistada mõned korrad hõõguvate tangidega, karistuskohal purustada liikmeist käed ja jalad, süda välja rebida, pea maha raiuda ja tee äärde teibasse panna ning lõpuks kehajäänused ära põletada. Kohus osutas siiski Martti suhtes mõningast “armulikkust”, mees pääses südame väljakiskumisest.
Nõidade elusalt põletamise või muu erilise hukkamisviisi kõrval kasutati siiski ka pea mõõgaga maharaiumist kui leebemat karistust. Mis ei tähenda, et piinarikkaid surmaotsuseid poleks enam mõistetud. Näiteks veel 1724. aastal karistas Tartu Maakohus nõida rattal purustamise ja neljaks raiumisega – Õuekohus küll asendas selle otsuse eluaegse vanglakaristusega. Uuspuu andmeil hukati Eestis kokku vähemasti 55 nõida, neist enamik põletati elusalt. Euroopaga võrreldes oli see imetilluke arv, sest näiteks Saksamaalt on teada juhtum, kus 1629. aastal ainuüksi ühes külas hukati 900 nõida.
NKVD inkvisiitorid
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel sai siin sooritatud õuduste tunnusmärgiks neljatäheline lühend NKVD ehk siseasjade rahvakomissariaat. Selle asutuse ülekuulajad olid meistrid piinamises. NKVD toppis Pagari tänava hoones oma ohvreid ühe ruutmeetri suuruse põrandapinnaga kappidesse, kus tihti lasti õhupuuduses vaevelda üle 24 tunni. Sageli peksti ülekuulatavaid kuni meelemärkuse kaotamiseni. Kurikuulsas Kawe keldris Pärnu maanteel piinati vange elektriga, pärast venelaste väljalöömist Tallinnast leiti siit elektritooli meenutav seadeldis. Rääkimata veel kõikvõimalikest muudest piinameetoditest, nagu luude murdmine, nülgimine, põletamine jne. Eesti vabastamise järel 1941. aasta sõjasuvel leiti üle kogu maa haudadest hulganisti piinamisjälgedega surnukehi. See käekiri oli paljudele tuttav juba Vabadussõja ajast, kui üle Narva jõe Eestisse tunginud punaväed piinasid surnuks nii sõjavange kui ka rahulikke elanikke.
Stalini surma järel 1953 lühikeseks ajaks taas siseministriks kerkinud riigi endine ülemtimukas Lavrenti Beria keelustas paljudele üllatuslikult piinamise – ülekuulamistel ei tohtinud seda enam kasutada. Eesti punatuusadele aga meeldis piinamine niivõrd, et nad ei tahtnud sellest kuidagi loobuda. Ja Eestis piinati ülekuulatavaid rahumeeli edasi. Kuid Võrumaal tabatud metsavenna Hugo Kõivu metsik piinamine tuli kuidagi ilmsiks ning kuuldus sellest jõudis isegi Moskvasse kompartei keskkomiteesse. Keskkomitee administratiivosakonnast saabus kiri, kus EKP KK esimeselt sekretärilt Ivan Käbinilt nõuti aru, miks seltsimees Beria käsku pole täidetud.
Käbin ei löönud verest ära ja saatis 20. augustil 1953 küünilise vastuse. Tõepoolest, karta polnud tal enam suurt midagi, sest selleks ajaks oli Beria juba maha võetud ja kurjategijaks kuulutatud. “Ülekuulamistel Kõiv vaikis ja keeldus andmast tunnistusi talle teadaolevate bandiitide ja relvade peidukoha kohta, kuid füüsiliste vahendite rakendamise tulemusena ta tunnistas oma kuritegeliku tegevuse üles...”
Lõpp hea, kõik hea – piinamise abil õnnestus likvideerida kuueliikmeline metsavendade rühm ja ka relvad kätte saada. Käbinil aga jätkus julgust enamakski, tema kiri lõpeb selge sõnumiga: Eesti kommunistid ei ole mingi Beria käsku kunagi täitnud. Et piinamine andis häid tulemusi, siis “Eesti NSV siseministeerium ei pea sotsialistliku seaduslikkuse rikkumises süüdi olevate isikute vastutuselevõtmist käesoleval ajal mõistlikuks. EKP KK nõustub sellega.”
Kahekümnes sajand seega oli piinamiste tippaeg Eestis. Kui nõidade piinamine keskajal oli siin võrreldes muu Euroopaga mannetu, siis punased inkvisiitorid tegid selle kuhjaga tasa. Ja mitte ainult – nad püüdsid suurele kodumaale lausa eeskujuks olla.
Loo kirjutamisel on kasutatud Eesti
Riigiarhiivi materjale.
