Lennukatastroof Ellamaal
Vene lahinglennukid Suhhoi ehk SU pole alla kukkunud üksnes Leedus, ka Eestis on nendega juhtunud suuri õnnetusi. Üks viimaseid lennukatastroofe enne Vene sõjaväe lahkumist toimus 17. aprillil 1991 Harjumaal Ellamaal. Tõenäoliselt tehnilise rikke tõttu sadas alla ja plahvatas napilt elumajast eemal SU-24, mille kaks meeskonnaliiget said surma. Neil ei õnnestunud katapulteeruda – kuuldavasti süsteem ei hakanud tööle.
Hukkumiskohale püstitasid kaasteenijad mälestusmärgi, millel uute aegade tuleku märgina on tekst nii vene kui ka juba eesti keeles: “Mälestus on teist jääv. Traagiliselt hukkunud. Bosõi A. N. ja ja Hismatulin I. L. 17. 04. 1991 a.” Ellamaal alla kukkunud SU-24 kuulus Ämaril baseerunud 321. mereväe ründelennukite polku. Selle koosseisus oli kokku 30 SU-24 tüüpi lennukit.
Maa ja mets olid leekides
“Kolm muret on mul elus olnud. Viimane oli see lennuk,” ütleb kaheksakümnendat eluaastat käiv Ludmilla. Vene sõjalennuki allakukkumine on temal selgelt meeles ega vist unune surmatunnini. Sel saatuslikul aprilliõhtul vaatas Ludmilla televiisorit. Päevatööst väsinud – siis oli naisel veel palju loomi talitada –, jäi Ludmilla teleka ees tukkuma. Kell oli umbes kolmveerand kaksteist, kui miski ootamatu müra tema üles ajas. Unesegasena ei saanud Ludmilla kohe aru, mis on lahti. Aga kui tema väike koerakutsikas niutsudes voodi alla peitu puges, muutus Ludmillagi ärevaks. Ta läks õue ja kohe uksel kuulis imelikku häält. Avanenud vaatepilt oli aga kohutav.
“Maa põles ja mets ka. Igal pool leegid. Jooksin lauta lehmi vaatama, siis lauda katus juba põles,” meenutab Ludmilla. Lauta tormates nägi ta, et vasikas oli suure hirmuga heinasalve hüpanud ja jalgupidi kinni jäänud. Jõupingutustega õnnestus tal loom lahti tõmmata ja päästa. Siis märkas naine, et ka tema maja katus põles.
Ta oli üksi, abikaasa ajas linnas asju. Õnneks tulid külaelanikud appi, päästsid loomad ja kustutasid tulekahju. Alles hommikul sai Ludmilla aimu, kui kohutav õnnetus oli tema majast vaid mõnekümne meetri kaugusel kuusetukas juhtunud. Õieti seda ilusat kuusetukka enam polnud, puud olid maha niidetud. Lennuk oli sügavale maasse tunginud. Plahvatus oli tohutu jõuga Ludmilla õuele ja kaugemalegi lennutanud hulganisti kive, mõned neist rohkem kui pooletonnised. Õnn oli, et tema ise ja loomad pihta ei saanud. Kogu ümbrus, tee ja metsaalune oli lennukitükke täis. Neid väikeseid alumiiniumikilde leiab siit-sealt veel praegugi.
Lendurid rebiti tükkideks
Külaelanikel tuli öösel katastroofi tagajärgedega üksi võidelda. Sõjaväelased Ämarilt jõudsid sündmuskohale alles kella 10-11 ajal hommikul. Ludmilla sõnul olid lennuväelased oma allakukkunud lennukit algul millegipärast Tallinnas Järvelt otsinud... See-eest piirati õnnetuspaik nüüd erilise agarusega sisse, nii et Ludmilla ei pääsenud kodust liikumagi. Südi naine nõudis armeelt talle tekitatud kahjude hüvitamist. Lennuväelased algul küll lubasid, aga muidugi ei saanud Ludmilla midagi. Ei aidanud seegi, et ta üritas õigust nõuda ka hiljem katastroofipaigale Moskvast kohale lennanud kindral Šapošnikovilt endalt.
Lennuki rusud olid metsas vähemasti paar kuud, enne kui sõjaväelased suuremad tükid ära vedasid. Nad püstitasid õnnetuskohale mälestusmärgi, mida veel mõni aeg tagasi Venemaa saatkond hooldas. Nüüd on kõik sealgi võssa kasvanud. Ludmilla jutust võib järeldada, et lendureid vist ei maetud kunagi. Plahvatus rebis kaks meest tükkideks.
“Maja taga kümne meetri kaugusel vedeles ühe lenduri nahkjope ja särgi tükk, selle sees konte ja liha. Minu keldri juures olid aga teise lenduri kuklatükk ja särgiräbalad,” jutustab Ludmilla. Veel paar aastat hiljem kaevas tema koer kirsipuu alt välja ühe lenduri reieluu.
Välja tuli ka lendurite isiklikke esemeid. Ludmilla abikaasa leidis nimelise käekella, vist pulma-aastapäeva puhul kingitud. “Lauda juurest leidsin kopikaid, mille mõlemad küljed olid siledaks rihveldatud.”
Ludmillal ja teistel Ellamaa elanikel oli õnne, et lendurid suutsid oma kukkuva lennuki - küll napilt - küla majadest üle juhtida ja nii tsiviilohvreid vältida. Õnne oli Ludmillal veelgi rohkem. Ta avastas hiljem, et läbi lauda katuse oli otse heintesse lennanud kaheksa tulikuuma metallitükki. Ime kombel hein põlema ei läinud. “Jumal on vist siiski olemas,” ütleb Ludmilla oma jutu lõpetuseks vaikselt.
