Lennukid murdsid Eesti jääblokaadi
Jaanuaris 1920 paukus Eestis käre pakane. Kraadiklaas langes üle 30 pügala alla nulli. Olukord muutus katastroofiliseks, sest kinni ei jäätunud mitte ainult Soome laht, vaid kogu Eesti jäi jäävangi. Jäälõhkuja Suur Tõll ei suutnud enam murda teed Helsingist Tallinna.
Neil aegadel sai Eesti riik pidada ühendust välismaailmaga ainult mere kaudu. Laevateed Tallinnast Helsingisse nimetati isegi eluteeks. Selle kinnijäätumine tähendas maailmast äralõikamist, sest sidepidamine maad mööda oli sõjaolude tõttu võimatu.
Viimane postilähetus Tallinnast toimus jaanuari algul. Valitsus oli seetõttu tõsiselt häiritud, sest kuidagi polnud võimalik ametlikke dokumente Pariisi ja Londonisse toimetada. 1. veebruaril sõlmiti Venemaaga Tartu rahu, millest oli iga hinna eest vajalik maailma teavitada. Eestile oli elutähtis taastada ühendus läänega, eriti aga liitlaste peakorteriga Pariisis, millest sõltusid laenud ja abi.
Kuna soomlastel oli arenenum lennuvägi ja nad pidasid ühendust Stockholmiga, otsustati pöörduda nende poole. Jaanuari lõpul lepiti kokku, et nädalas toimub kaks regulaarlendu, esmaspäeviti ja reedeti, kell 10-11 hommikul. Eestlastel oli kasutada kuus kuni kaheksa Avrot, mis pärinesid Briti lennukikandjalt H.M.S Vindictive, soomlastel aga olid mõned Prantsuse Breguet’d. Lendudega toimetati eelkõige kullerposti, tavakirju võeti peale ainult siis, kui ruumi üle jäi. Esimene lend pidi toimuma esmaspäeval, 9. veebruaril.
Taevast sadas rahapakke
Soomlaste üllatuseks maandusid 7. veebruari hommikul Helsingis kolm Eesti lennukit. Soomlastele selgitati, et tegemist on katselennuga – kaasas oli ka kaks Briti lennuinstruktorit. Lend kestis umbes tunni ja sellega toodi 164 kilogrammi posti peamiselt Soome, Inglismaale, Rootsi ja Taani. Lend ei olnud kerge, sest udu tõttu ei leitud Santahamina lennujaama üles ning maanduti Kaivopuisto lähedal merejääle. Samal pärastlõunal läks ilm juba nii halvaks, et tagasi Eestisse saadi sõita alles mitme päeva pärast, kolmapäeval.
Lennukit juhtis piloot Nikolai Veelmann. Kaasa lendas ka tuntud maratonijooksja Jüri Lossmann. Lossmannil, käsundusametnikul Eesti sõjaväe esindaja juures Soomes, oli täita vastutusrikas ülesanne. Ta pidi Tallinnasse toimetama Helsingis trükitud Eesti rahatähed.
Lend kujunes tõeliseks seikluseks. Kaivopuistost Santahaminasse lennates puhus tuul lendur Veelmannil mütsi peast. “Minul olid labakindad käes, katsin kätega ta pead ja soojendasin kõrvu, sealjuures teed juhatades,” meenutas Lossmann hiljem. Kahe peale jõutigi lõpuks õnnelikult kohale.
11. veebruari päikeseloojangul asuti koduteele, mis kujunes veelgi dramaatilisemaks. Lossmann ladus ajalehtedesse pakitud ja nööriga kinni seotud rahapakid lennuki tagaistmele ja puges ise kuidagi nende vahele. Rahapakkidel polnud mingeid pitsereid ega plomme ning 27 miljoni marga vastuvõtmise kohta ei oldud Eesti saatkonnas Lossmannilt isegi allkirja küsitud. Kõik käis usalduse alusel.
Rahalennukit pidid saatma kaks Avrot, kuid halva ilma tõttu pöördusid need peagi Soome tagasi. Veelmann aga lendas tugevat vastutuult trotsides Eesti poole edasi ning jõudis Tallinnasse alles pimedas. Lennukit ei osatud Tallinnas aga oodata – hiljem selgus, et telefoniga ei saadud Tallinnaga ühendust. Pärast tiirutamist linna ja aerodroomi kohal lennukit lõpuks siiski märgati ja maa peal süüdati lõke. Maandumine võis alata.
“Mulle tundus ja lõi südamest läbi, et see pole õige maandumine, see on kukkumine… Siis suur raksatus ja olimegi maandunud. Mitte aerodroomil, vaid kusagil Tondi kõrtsi läheduses, kiviaia ääres. Lennuk pooleks,” kirjeldas Lossmann.
Polnuks põrutust pehmendavaid postikotte, jäänuks Eestil samal aastal Antverpeni olümpiamängude hõbemedal saamata. Lossmann pääses lõhkise huule ja ehmatusega. Ta püüdis meelemärkuseta Veelmanni abistada, kuid siis tundis äkki, et lenduri selg on üleni märg. “Nüüd sähvas peast läbi mõte: Veelmann on surnud, ta on verine.” Lossmann tormas abi järele. Hiljem selgus, et tegu oli hoopis lennukist väljavoolanud bensiiniga, mis leotas läbi ka rahasaadetise. Õnnetuse põhjustas sabatüüri trosside kinnijäämine kas rahapakkide või Lossmanni kingakontsa külge.
Esimene Eesti lennupostmark
Kokku sooritati sel talvel 22 postilendu. Tollastel lennukitel puudusid täpsed instrumendid ja see takistas udus ja tormis lendamist. Ilmad aga olid jätkuvalt halvad. Näiteks 22. veebruaril eksis Soomest tulnud lennuk kaheksapallises tormis ära ja lendas hoopis Narva suunas. Lõpuks õnnestus lenduril siiski õige tee leida ja ta lendas üle Rakvere õnnelikult Tallinna.
Pühapäeval 14. märtsil 1920 teatas ajaleht Uusi Suomi, et laevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel on taastatud ning soomlased enam Eestisse lende ei tee. Eestlased aga lendasid veel edasi. Viimane jäälend toimus 15. märtsil. Selle lennuga Helsingisse viidud kirjadele oli kleebitud kolmnurkne lennukikujutisega postmark – esimene kolmnurkne lennupostmark maailmas.
Loa erilise õhupostimargi kasutulevõtuks andis Eesti valitsus veebruari lõpus, et korvata osaltki kulutusi. Nimelt maksis üks lend Helsingisse umbes 10 000 marka. Kirja saatmise eest õhupostiga välismaale tuli tasuda seitse ja pool marka, millest viis oli õhupostmargi maksumus.
Esimene laev, Soome aurik Poseidon jõudis Tallinna sadamasse 16. märtsi pärastlõunal.
