Liigesehädad ei välista sportimist

Tervisespordist on kasu nii organismile tervikuna kui ka liigestele eraldi.

Liigesesõbralikkuse järgi saab spordialad jagada väga sobivateks, vähem sobivateks ja ebasobivateks.

Liigesele head alad on rattasõit, ujumine, võimlemine (shaping, jooga, Pilates ja füsiopallitreening) ning jalutuskäigud. Arstiga konsulteerimise järel võivad nende aladega tegeleda ka need inimesed, kel juba probleemid liigestega on tekkinud.

Vähem sobivad, kuid siiski mitte päris vastunäidustatud alad on sörkjooks pehmel pinnasel, – ideaalis mõnusal metsa­teel – ja pikad jalutuskäigud vahelduval maastikul.

Igasuguse liikumise puhul tuleb kanda konkreetseks tegevuseks mõeldud jalatseid. Jooksmiseks on jooksujalatsid, aeroobikaks aeroobikajalatsid, kõndimiseks üld- või jooksujalatsid. Tuleb veel jälgida, et jalanõu ei oleks liiga kulunud – jooksujalats kestab 500–700 km ehk harrastussportlasel ca 1,5–2 aastat.

Liigeseprobleemide korral peaks vältida järgmisi liikumisviise: kõik kestvat liigeskoormust nõudvad alad (maratonijooks jne), pallimängud (käsi-, korv- ja jalgpall), reketispordialad (tennis, squash, sulgpall).

Kaunis pole alati tervislik

Teadmiseks daamidele: kõrge kontsaga kingad, eriti tikk-kontsad, on küll elegantsed, kuid nende kandmine ei ole kaugeltki tervislik.

Liialt järsu nurgaga konts muudab kehahoiakut täielikult. Ebaloomulik koormus langeb vaagnale ja puusadele ning nimmenõgusus suureneb liigselt. See põhjustab liigse koormuse nimme-ristluu piirkonnale ehk alaseljale, mis sageli tekitabvalu. Lisaks langeb suurem koormus põlvedele ja jalgadele.

Kontsa laius on samuti väga tähtis. Juhul kui konts on väga kitsas, nagu tikkkontsade puhul, avaldatakse pahkluule 25 korda suuremat survet kui laiema kontsa puhul. Peale selle kaasneb kõrge kontsaga kingade kandmisega suurem risk pahkluu välja väänata, mis võib viia liigesekahjustuseni.

Millest tekib artroos?

Tõenäoliselt ei ole see just suur lohutus, ent 4000 eKr pärinevate luustike leiud on näidanud, et seda haigust põdesid isegi Vana-Egiptuse elanikud.

Artroosi tekkepõhjus on pidev liigese koormustaluvusest suurem surve, mille tulemusel kujunevad välja esmalt liigese pinda katva kõhre ja seejärel liigese pinna kulumine.

Kõige enam tabab artroos põlve- ja puusaliigeseid, kuid sagedasti avaldub haigus ka lülisambas, õla- ja küünar­liigestes ning väiksemates sõrme- ja varbaliigestes.

Liiges on kaht või enamat luud ühendav liikuv lüli ning just erinevaid luid ühendavad liigesed annavad meie kehale liikuvuse. Liigese õiget asendit aitavad säilitada liigese sidemed ning liikumiseks vajaliku jõu ja kiiruse annavad kõõlused ja lihased. Hõõrdumisvaba kontakti tagab liigeseõõnes paiknev liigesevedelik, mis on liigese puhkeasendis tihkem ning muutub liikuma hakkamisel vedelamaks. Nimetatud vedelik moodustab kõhrele puhvri ning selle peamine funktsioon on liigest niisutada ja hõõrdumist vähendada.

Alates 35. eluaastast

Liigesed hakkavad pooltel inimestel kuluma alates 35. eluaastast. Tavaliselt on artroosi tunnuseid alati võimalik leida üle 60aastastel. Üldiselt peetakse artroosi vanusega kaasnevaks haiguseks, kuid selle teket soodustavad ka traumad. Uudne teema on ka geneetiline eelsoodumus – viimastel meditsiinikongressidel maailmas räägitakse just eelkõige selle haigus geneetilisest disponeeritusest.

Siiski on võimalik teha midagi selleks, et haiguse väljakujunemist aeglustada.

Üks tähtis hai guse riskifaktor on ülekaal. Esiteks on liigesed pidevalt ebaloomulikult kõrge koormuse all ja teiseks liiguvad ülekaalulised inimesed tavaliselt liiga vähe, mis omakorda võib viia kõhre ebapiisava hapniku ja toitainetega varustamiseni. Ülekaalulistel inimestel arenevad tihtipeale välja metaboolsed ehk ainevahetushaigused, nagu diabeet. Kõhre varustamine toitainetega halveneb veelgi, see kaotab oma elastsuse ning hakkab liigese liikumisel kuluma.

Anatoomilistest kõrvalekalletest (näiteks rang- või x-jalad) või luumurrujärgselt tingitud koormus võib samuti artroosi soodustada. Sel juhul viib paikne surve kõhre kahjustumiseni kohas, millele langeb kõige suurem mehaaniline surve.

Spordil võib artroosi kujunemisel olla samuti oma osa. Mitte muidugi vabal ajal harrastatav tervisesport, ent korduv ja ülemäärane liigesele avalduv koormus ning korduvad mikrotraumad tippspordi puhul võivad haiguse tekkele kaasa aidata.

Tervislik ja sobiv liikumisharrastus ei kahjusta liigeseid, vaid annab hea enesetunde ning säilitab elukvaliteedi paljudeks aastateks.