Kõigepealt uurin, kuidas Propaganda VJd selgitaksid oma vanaemadele, millega nad tegelevad. “Projitseerime pildi seinale, enamasti värvilise ja liikuva, ja paneme selle pildi peol kõlava muusikaga sünkroonis liikuma,” vastab Emer lihtsalt ja kokkuvõtlikult. Iti lisab, et viimati projitseerisid nad seinale Andrus Ansipit, millele järgneb kaval naer. “Tegelikult, nagu ka iga teise kunstiliigi puhul, ei pea keskenduma meelelahutusele, võib ka ümberringi toimuvat kommenteerida,” leiab ta.


Artistiduo osapooled tunnevad üksteist juba aastaid. Iti meenutab: “Kunagi tutvusime ühel peol Wimbeldoni kohvikus. Aga siis muidugi mingist VJ-asjast ei osanud veel mõelda. Minu esimene kokkupuude VJdega oli hiljem, siis kui õppisin Amsterdamis: läksin ühele peole ja nägin, et mingid tüübid lasevad ekraanidele videosid, mis töötavad muusikaga kaasa. Esimene reaktsioon oli suhteliselt lihtne: äge, tahan ka! Seal on VJ koostöö muusikaga tavapärane klubikultuuri osa.”


Emer tutvus videokunsti ja muusika vallaslapsega Saksamaal: “Elasin Kieli linnas, kus tegime ühe sõbraga produktsioonifirmat. Hakkasid tulema esimesed eksperimendid visuaalkunstiga ja ka esinemised. Eestisse tagasi tulles vajasin uut partnerit: VJ-töö eripära nõuab suuremat seltskonda, üksi on praktiliselt võimatu kõiki programme kontrolli all hoida. Mõned seltskonnad tegutsevad isegi kaheksakesi.”


Ei läinud kaua aega, kui Iti ja Emer hakkasid koos esinema. “Selle asja juures on muidugi väga oluline energia, mida saad publikult. Kui on eriti hea pidu ja kõik läheb siledalt ja sa näed, et muusika ja pilt mõjuvad inimestele eriti tugevalt, tekib suht ülev tunne,” tunnitsab Iti.


Propaganda VJde sõnul on Eestis visuaalid alles lapsekingades. “Näiteks Austrias peetakse seda samaväärseks teiste kunstiliikidega ja ei olegi selliseid pidusid, kontserte ja üritusi, kus ei mängiks oma rolli videokunstnikud. Mõistagi on meilgi häid tegijaid, näiteks Nep Tongi tsikid ja Taavi Varm, aga spektri laiust, kus saab end rakendada, ei anna eriti võrrelda mujal pakutavaga,” räägib Iti.



Siin ja seal



Iti sõnul hakkas VJ Propaganda Euroopat vallutama tänu esinemisele Pixelache festivalil Helsingis. “Pärast meie etteastet tuli järjest tüüpe, kes andsid oma visiitkaarte ja kutsusid esinema. Mitte, et see väga ootamatu oleks olnud.” Praeguseks on Iti ja Emer ­jõudnud esineda Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Hispaanias.


“Kahekesi reisides oleme tulest ja veest läbi käinud ja õnneks ei ole üksteist ära tüüdanud, pigem vastupidi,” leiab Emer. Pikkadel rännakutel on tööpartnerid üksteist süviti tundma õppinud. “Emer on väga südamlik, naljakas ja andekas, temaga koos on lihtne. Talle on kerge selgitada oma ideid ja ta haarab nendest kiiresti kinni,” väidab Iti ja see on täiesti usutav.


Kolleeg pole samuti ­komplimentidega kitsi: “Itile meeldivad värvilised ja lõbusad asjad. Ta on legendaarne oma terava keele poolest ja temaga on alati väga lõbus. Lisaks sellele suudab ta situatsiooni alati k ontrolli all hoida ja tänu tema organiseerimisvõimele on Propaganda suutnud nii edukas olla.”


Mis eristab Propagandat teistest VJdest? “Meil on pigem eredavärviline ja animatsioonile lähedane stiil, kuigi see ei ole reegel, et alati mingid multikategelased peavad ringi hüppama.


Ma ütleks, oleme agressiivse ja värvika käekirjaga,” arvab Iti. “Ja meil on kõige ilusam nais-VJ ka,” lisab Emer.



Hetked ja protsessid



Siiani on Itile olnud ilusaimaks karjääri hetkeks “Flow’” festival. “Pidime esinema koos ­Martha Reeves & The Vandellase daamidega. Ma ei saa öelda, et see oleks muusika, mida ma kogu aeg kuulaks, ja samas tegemist on suht-koht mütoloogiliste tegelastega. Laval oli väga eriline vaim. Tulemusena sündis üks meie parimaid sette.”


Eestis olles ei pruugi Iti ja Emer nädala sees kohtuda, suur osa ettevalmistusi esinemisteks kulgeb meilitsi. “Saadame üksteisele mingeid juppe ja neist saavad suuremad videolõigud. Tegelikult mingil määral kogu aeg mõtled sellele, mida võiks näidata. Igalt poolt tuleb inspi­ratsiooni, tänavalt ja internetis rännates ja meediast ja filmidest,” räägib Iti.


“Osa materjalist toodame ise,” märgib Emer, kes õppib BMFis režiid. “Mulle endale pakuvad kõige enam huvi character development-tüüpi asjad.” Kuigi Iti ja Emer mängivad kõige tihemini teknokallakuga üritustel, on nende muusika-list palju mitmekülgsem. Iti on hetkel sukeldumas 1980ndate pärandisse, kuigi kunagi oli tekno tõepoolest tema jaoks valik number üks, ja Emer enda sõnul kuulab “igast sürrust”.


Emeri sõnul ulatub VJ-ajalugu teknost kaugemale. “Tegelikult esimesed asjad olid juba 70ndatel ja mõni aasta hiljem muutus VJ olemasolu ühe korraliku peo kohustuslikuks koostis­osaks. Tegelikult ka teatris on ju valgus ja video. Eestis jõudsid VJd pidudele hiljem ja enne meid ei ole vist keegi nii palju esinenud. Tegelikult võiks VJd oma osa mängida ka mingitel ametlikel koosviibimistel, kas või ärikonverentsidel ja ballidel, igal pool. Üheks selle kunstivormi eesmärgiks on meeleolu loomine ja selle vahetu ja pidev mõjutamine.”
Internet: http://www.propaganda.plektrum.ee/
Magusaimad palad:
  • Le N.A.M.E festival 2007 ja 2008, Prantsusmaa, ­Lille. VJ-setid sellistele DJdele nagu Loco Dice, ­Radio Slave, Carl Craig, Jennifer Cardini.
  • Flow festival 2008, Soome, Helsingi. VJ-setid koos selliste artistidega nagu The Roots, Sebastien Tellier, Martha Reeves & The Vandellas, 22-pistepirkko.
  • Urban Art forms Festival, Austria, Viin. VJ-set ­Tiefschwarzile.
  • Uuden Musiikin Festivali (UMF), Soome, Turu.
  • Eestis VJ-setid Annie laivile ja Alden Tyrelli DJ-setile.