21.11.2008, 00:00
Liisa Smith, kahe i-ga
Veiko Märka ajas juttu Londonis elava tallinnlannaga, kes paneb Tartu lavale iiri näidendi.
Möödunud laupäeval, 15. novembril esietendus Tartus eestlannast
Londoni lavastaja Liisa Smithi (30) esimene töö kodumaal – Iiri
autori Billy Roche’i “Vaene loom vihma käes”. Smith
lõpetas kaks aastat tagasi magistrina Suurbritannia Kuningliku
Teatriakadeemia cum laude.
Magistritöö praktiliseks
pooleks oli Jaan Tätte “Ristumine peateega” lavastus.
Inglismaale sattus ning levinuima briti perekonnanime sai Liisa Randmaa
inglasest elukaaslasega tutvumise järel aastal 2001. Aga kuna paar enam
koos ei ela, pole sel teemal paraku põhjust peatuda. Inglased muidugi
tõmbavad tema eesnimes teise “i” kui ülearuse sageli
maha ning siis segab lavastaja vahele, et ennast tuhandete Lisa Smithide
taustal originaalsena tunda.
Tegelikult ei tahtnud Mustamäel
keskkooli lõpetanud Liisa õppida ei Inglismaal ega ka
lavastajaks. “Tahtsin saada näitlejaks, proovisin ka lavakasse sisse
saada. Seejärel õppisin aasta näitlemist Madis Kalmeti juures.
Tegin sel ajal väikseid sutse Linnateatris, korra üle lava
käimisi.” Liisa õppis tükk aega Tallinnas inglise ja
eesti keelt ning tõlkis inglise keelde Jaanus Rohumaa “Ainsa ja
igavese elu” (kahasse Tõnu Ojaga) ja Merle Karusoo “Kured
läinud, kurjad ilmad”.
“Inglismaal mõtlesin
esialgu mõne praktilise ameti selgeks õppida ja
töötavaks inimeseks saada. Siis jõudsin ringiga tagasi teatri
juurde. Sain aru, et minust head näitlejat ei saa, aga tekkis
võimalus õppida East Anglia Ülikooli teatrikoolis, kus
spetsialiseerusin lavastajaks.” Liisa esimene lavastus, mis tal juba
ununema tikub, oli aga Tallinnas Toompea serval kohalike noortega paar korda
etendatud Shaw “Sonettide tõmmu daam”. Siis oli ta
19aastane.
Kahe kuu eest Tartusse tulles tundis Liisa esialgu
suurimat muret oma tundmatuse pärast Eestis. Samuti oli ta emakeel
esimestel nädalal kõva inglise aktsendiga. “”Ära
eputa midagi!” noomisid näitlejad. Aga ma ei teinud seda
meelega.”
Rääkides Inglise ja Eesti teatrielu
erinevustest on ilmselt kohustuslik alustada Inglismaal valitseva
projektiteatri ja Eestis vähemalt talvisel perioodil valitseva
repertuaariteatri erinevustest.
Smith leiab, et
casting-süsteem, kus näiteks Inglismaal tundmatu Jaan Tätte
“Ristumise peateega” neljale osale kandideeris 400 näitlejat,
kelle seast Liisa kutsus esialgu välja 60, on algajale lavastajale
üsna hirmutav. “Repertuaariteatri eelis on usaldus näitlejate
vastu. Sa tead täpselt ette, kes millisesse ossa sobib. Võid koguni
valida näidendi olemasolevate näitlejate alusel. Projektiteatri tugev
külg, mis muidugi näitlejaid hirmutab, on pidev sund areneda ja
õppida. Loomulikult on see frustreeriv ja stressirikas, aga
mõnikord on värske veri kasulik.”
Kuna Inglise
näitleja teistsugust süsteemi ei tunnegi, siis pole tal ka isu mugava
repertuaariteatri järele. “Kui ma neile sellest räägin,
siis nad tahavad muidugi ka. Aga ma ei tea, kas nad oleksid selleks
valmis.” Näitlejapoolne initsiatiiv lavastajaga suhtlemisel
prooviperioodil olevat nii Eestis kui Inglismaal võrdselt erk.
Smithi meelest ei pulbitse Inglismaa teatrielu üksnes Londonis.
“Teatri- ja üldse kultuurielu käib igas Inglismaa nurgas. Igal
suuremal linnal on teater või isegi mitu. Aga London on muidugi metropol
sadade teatritega. Elasin varem Ipswichis, umbes Tartu-suuruses linnas, kus on
kaks head ja väga arvestatavat dramatur giat viljelevat teatrit.”
“Kui ma läheksin Londoni kesklinna ja küsiksin sajalt
suvaliselt inimeselt, kes on Tom Stoppard, mitu õiget vastust ma
saaksin?” Liisa arvab, et umbes viiskümmend.
Mida arvab
Liisa inglise teatrikriitikast? “Nii ja naa. Meil on väga häid
kriitikuid, oma ala tippe.
On suur au, kui nad su näidendit
üldse vaatama tulevad. Aga on ka selliseid, kes sisu ümber
jutustavad.” Liisa lavastustest on kirjutanud juhtivkriitikud kuulsatest
väljaannetest: The Observer, The Times.
Smith usub, et kui
Eestis tuleks kellelgi pähe korraldada Briti teatri festival, siis ta
võiks eksperdiks olla küll. “Ma tean üsna palju
tänapäeva Inglise teatrist. Käin nii palju teatris kui
võimalik ja loen ka vastavat kirjandust.” Smithi meelest
kirjutatakse nii Inglismaal kui Eestis näidendeid, mis on kodumaal
väga hinnatavad, aga juba naabermaades konteksti ei leia.
“Vaatasin Tätte “Meeletut”, eesmärgiga see samuti
Inglismaale viia. Seda tuleks kindlasti muuta. Inglismaal ei ole selliseid
tüüpe, kes istuvad külapoe ees ja ajavad oma lora. Meil ja
Iirimaal on kogunemispunktiks jalgpalliväljak või kõrts.
Inglise näidenditest meenub Alan Bennetti “History Boys”,
millest tehti 2006 ka film. Inglise poistekolledži isoleeritud ühiskond,
sajanditepikkune kultuuri- ja hariduskiht koos klassivahedega – see pole
see, millega Eesti vaataja end samastaks.”
Kolmest Inglise
publiku ette jõudnud Liisa lavastusest on üks Eesti ja kaks Iiri
dramaturgiast. Iiri näidend on ka Eestis kujunenud omaette
mõisteks. Põhiraskus on neis ikka storyteller’itel,
tegevust asendab jõuline monoloog või dialoog. Rekvisiitoril ja
kunstnikul eriti tööd ei ole, ainult must värv võib otsa
lõppeda. Tegevus toimub kusagil kolkakülas, tunded uperpallitavad
intensiivselt ohjeldamatu lõbususe (mitte rõõmu!) ja musta
masenduse vahel. Kuidas sobitub sellesse pilti “Vaene loom..”?
Smith osutab lavakujundusele, millel domineerivad suured mustad tahvlid:
“Vaata siia, saad enam-vähem aimu. Aga autor ise on öelnud, et
tahtis teha ebaiirilikku näidendit. Džiigi siin ei kepsutata, iiri laule
ei laulda. Nukker-poeetilist ja mõrkjat meeleolu leidub – aga saab
ka palju nalja. Kui see on Iiri näidendi retsept, siis sellele ta vastab.
Tegevus ei toimu kolkakülas, vaid Wexfordis, mis on päris suur linn
ooperifestivalide ja muidu aktiivse kultuurieluga. Ega Tartu elu ka
näidendi kontekstist kaugele jää.”
Wexfordis
elava Billy Roche’iga on Liisa kirjavahetuses. “Tartusse tulles oli
mul vaja tüki laulusõnu ja viise, mida raamatus polnud. Billy
saatis mulle plaadi, millel ta ise need lood sisse on laulnud. Ta lubas
aprillis Tartusse ka tulla.” Näidendi pealkiri viitab loomadele.
Elus meeldivad Liisale aeglased ja kentsakad loomad, laiskloomad näiteks.
“Aga ma ise selline ei ole.”
Eestlased üldiselt
armastavad Iiri näidendeid. Kuidas suhtuvad neisse inglased, endised
kolonisaatorid?
Smith: “Väga meeldivad – nagu kogu
iiri kultuur. Kunagi võis ajalehe korteri- või
tööpakkumiskuulutusse märkida “iirlastel mitte
kandideerida”. See oli normaalne. Aga nüüd, vastupidi, on
populaarne iiritseda. Praegu on Londonis Püha Patricku päev
tähtsam pidu kui Püha George’i päev. Iirlastel on
õnnestunud kujundada müüt või aura, et Iiri asi on
mõnus asi.
Nagu Eestiski.”
Smithil on
tõsine kavatsus ennast rohkem Eestiga siduda. “Muidugi on mul
kavatsus lavastada siin ka Eesti näidendeid, aga ma ei oska praegu veel
öelda, mis võiks esimene olla.&am
p;rd
quo; Samas ei kavatse ta loobuda ka tööst Inglismaal. “Oleks
päris huvitav olla inglise koolitusega lavastaja, keda ka Eestis
teatakse.”
Praegu, kui Liisa ütleb “meie”
või “meil”, mõtleb ta igatahes Inglismaad.